Kõik haldjad on sõbrad (14)

Minul oma haldjas on,
Ta pole loomult, nagu haldjas.
Ta sülle mulle sadas,
ta polnud raske nagu tonn.

Rääkis mulle ilmast suurest.
Ütles, sul vill on huules.
Ma ei teinud välja,
sõbra ihalduse näljast.

Ta silmas särasid nagu päike,
vahel oli nagu äike.
Minumeelest oli ta lahe,
ise olin hale.

Tahtsin, omale parimat sõpra,
otsisin ja otsisin.
Arvasin, et ei leiagi sõpra.
otsisin, otsisin.

Ükspäev ütles haldjas,
ava oma silmad.
Lund õues sajas.
see polegi Vilma!

Sain lõpuks aru, et haldjas on sõber,
mitte nagu anne põder.
Tahtsin kalli saada
Sõber ütles vaata!

Nägin peeglis, ilusat inimest.
Kusagil sügaval sisimas
Tundsin ma teda,
nagu oma lihast ema.

Autori kommentaar »