Intevjuu vampiiriga (4)

Oli hiline aeg ja käisid jutud, et vampiirid liiguvad ringi. Sellele vaatamata otsustasin minna poodi.Asusin teele. Poeni oli veel ainult ümber nurga keerata, kui mulle astus ligi üks kuju.Ta näis olevat jääst ja valge nagu lumi. APPI! ma taipasin, et see on vampiir. Oh õudust, kas ma peaksin minema jooksma või lihtsalt teda ignoreerima.Valisin viimase varjandi. Ma hakkasin tast mööda minema, kuid ta kõnetas mind, küsides: „Kas sa kardad mind?“ Ma vastasin et ei.
Vampiir : „Aga äkki ajaksime natike juttu.“
Mina: „Muidugi.“(Hirmust värisedes.)
Mina: „Kas te olete vampiir.“ (Proovides jätta muljet, et ma ei tea seda.)
Vampiir : „Muidugi, kas sa siis ei saa sellest aru.“ (Imestades)
Mina : „Raske on seda märgata.“
Mina: „Aga kui vana te olete? Kas saja või kolme aastane?“ (Kindlasti kolmene)
Vampiir: „Ma olen umbes dinosauruste ajast pärit.“
Mina: „Kas tõesti. Kas teid dinosaurus ära ei söönud?“
Vampiir: „Ei söönud ,sest ma olin ta poja hojdja. Aga nüüd pean küll minema, sest päike tõuseb.“
Vmpiir lahkub ja mina jään teda vahtima. Järgmisel hetkel heliseb mul telefon. See on ema, kes muretseb kuhu ma nii kauaks jäin.