Unistuse täitumine. (4)

Lumi sajab vaikselt ning jõulukellad tilisevad. Keset suuri laiu metsi istuvad kollid pühalikult oma koobastes ja loevad jutte küünlavalgel. Ainult 1 koll ei ole kodus. Samal ajal, kui kollid pere keskis jõule naudivad on Orlando metsas ja luusib ringi. Ta otsib jõuluvana. Vaimud hingavad jahedalt. Orlando hiilib rahulikult suure põõsa taha, kui ta järsku märkab seda.
Valge kattega kaetud suur kohmakas kogu hüppab nukrutsema hakanud Orlando ette, tõstab suured ja soojad käed tema näo lähedale ning hõiskab üle lumise metsa nii valjult, mille peale Orlando jalad kergelt värisema löövad ja mis ta pükse kergitama paneb, kuid ta ei jookse ära. Vaimu ilmudes taevas selgineb ja puud muutuvad ärevamaks, metsaelukad hiilivad küngaste ja kändude tagant lähemale ja linnud lõpetavad hilisõhtuse sädistamise. Vaim on aga pettunud, et Orlando kiljudes ära ei põgene, sest ometigi oli just see tema eesmärk.
„Ära ürita võimatut,“ ütleb Orlando vapral, tasasel häälel ja astub vaimule sammukese lähemale. „Sa näed, et ma ei jookse sul kuhugi. On mõista, et see hirmutamine pole loodud sinu jaoks. Juba see lahke helk su silmades..“
„AH, MIS SA NÜÜD!“ segab vaim vahele ja karjub meelitatult Orlandole, teeb käega graatsilise liigutuse ja pöörab näo maha. Ta nägu muutub punasemaks, aga ta proovib linaga varjata seda.
Poiss haarab vaimul käest ja tõmbab ta koos endaga külmale kännule istuma. Raske on neil kahel ära mahtuda, nii et poiss püsti otsustab siiski tõusta. Orlando keerab üksikule mehele selja, sest näeb midagi piiritus taevas helkimas. Teine toetab oma pea kätele ja kuulatab kisa, mis kaugusest kostab. Mitmed kassid näuguvad, sest kaks isast on kaklema läinud. Kuid kui nad taipavad vaikust enda ümber, lõpetavad nad.
„Poiss, ma ei mäleta enam, kes ma olen,“ lausub vaim sosinal ja eemaldab valge lina endalt. Nähtavale ilmub valge määrdunud pidžaamaga, suure kõhuga mees, pead katavad tal pikad valged juuksed ning lõuga ehib veel pikem habe. Habet näppides ja ümber sõrme keerutades, seletab ta Orlandole aeglaselt, kuidas tahab erinevaid asju ja tegevusi proovida, et selgusele jõuda, kes ta tegelikult on.
„Võib-olla olen hoopis Koopas kontrollija..“ arutleb vana, näppu nüüd suul hoides.
Poiss ei vaata mehele otsa. Teda huvitab miski muu. Tumesinises, tähtedega kaunistatud taevas jooksevad üheksa suurt, sarvedega looma üle taeva, nende taga lohiseb tühi saan, millesse mahuks istuma vähemalt 10 Orlando suurust last. Loomade meeleheitlik ilme on kilomeetrite taha näha, kuid ainult Orlandol on nii palju fantaasiat ja tahet, et seda märgata. Nad pole tavalised lendavad põhjapõdrad (kuivõrd lendavad põhjapõdrad üldse on tavalised), vaid Dasher, Dancer, Prancer, Vixen, Comet, Cupid, Donder, Blitzen ja Rudolph. Jah, jõuluvana saanivedajad. Suure saani külge on kinnitatud väike kott, kust paistavad mõned üksikud värvilisse paberisse pakitud kingipakid, kuid nagu kõigele teada, mahutab see riidest kott kõigi heade laste soovitud asjad ära. Kott küll hüpleb saani peal, kuid kuna see on jõuluvana enda poolt purunematude nööridega kinni köidetud, ei juhtu midagi.
Orlando pöörab ringi, hõõrub ühe sõrmega silma, mille külge väike purutükk oli sattunud ja vahib minuti hallipäist meest omaette pobisemas („Kus ma elan? Äkki..“). Kui ta mõtleb järele, ragistab roosasid ajurakke, nuputab välja loogilise järelduse, mis selle mehega seostub, vajub ta suu paokile. Pisut aitab sellele kaasa ka mehe välimus. Hetkegi viivitamata, katkestab ta tüseda mehe mõtiskluse, haarab tolle käest ja tõmbab jalule. Mees lööb korraks võnkuma ja ei mõista, miks ta rahulikult edasi olla ei võinud, sest tal olevat midagi nagu meenuma hakanud. Orlando vaatab pühalikult taadile otsa ja sosistab:
„Sa oled täpselt selline nagu kõigis raamatutes.. Jõuluvana.“
Kui see meeleheitel jõuluvanale kohale jõuab, ei suuda ta seda kõike karvavõrdki uskuda. Kuid Orlando toob välja mõned faktid, väga palju oletusi ja kui siis hakkavad jõulutaadile üksikasjad vargsi meelde tulema, on täiesti kindel, kes ta on. Siis ta lööb oma sõrme kõrgele püsti ja tahab, et Orlando, kes tegelikult kogu aeg vait on olnud, kuulaks nüüd teda. Talle meenub lõik lõigu haaval, mis ta kõik samal ajal ka Orlandole ette kannab, et oli hakanud lastele nende jõuludeks soovitud nii suuri kui ka väikeseid kinke kohale toimetama, aga oli kuidagi saanis magama jäänud, mida polnud muidugi kunagi varem juhtunud ja saanilt noorde võssa kukkunud. Seal samas võsa kõrval oli ta ka ärganud, punane kostüüm oli aga ribadeks läinud ja mõned üksikud jupid olid veel alles jäänud, kuid ta ei osanud neid kuidagi enda päritoluga seostada.
Ta hoiab Orlando väikesest külmast käest oma kätega kinni ning raputab seda, üritades last tänada, süda mõlemil puperdamas. Ta mõtleb, kui rumal ta võis selle valge linaga kummitust mängides välja näha ja naerab. Terve mets kajab sellest.
Põõsa tagant kostab sahinat ja selle lehetud oksad värisevad. Orlando ja tema uus sõber võpatavad korraga, kuid siis tulevad ähkides põõsa tagant kolm päkapikku. Päkapikud ohkavad kergendatult ja jooksevad jõuluvana kallistama.
Kuid Orlando on leidnud tema, keda ta otsis. Tema oli hingerahu leidnud. Ta ei taha neid edaspidi kuidagi segada ja taganeb selg ees võimalikult tasa. Jõuluvana ega ka ta abilised ei märka seda. Enne, kui Orlando neile selja keerab, näeb ta, kuidas kõige rohkem kortsus näoga päkapikk oma sõrme viibutab ja jõuluvana punane kuub talle selga ronib, kuidas ta taskust pisikese hõbedase kellukese võtab ja seda tilistab. Neist eemaldudes on kuulda päkapikkude seletamist, kuidas KoopaMustSegaNõid jõuluvana marmelaadi#!?!#osse mingit võlumürki oli raputanud selleks, et jõuluvana mälu kaotaks ja lastele kinke kohale ei toimetaks. Muu tekst aga hajus Orlando kõrvist mööda. Enne kodukoobast näeb ta üle pea lendamas saani, punane kuub selles säramas.
Orlando koputab koopauksele ja astub sisse. Ta riputab oma halli talvejope nagisse ning lööb paar korda jalga kõvasti vastu vaipa, et lumi maha tuleks. Tema pereliikmed katkestavad laua taga verivorstide söömise ja jooksevad Orlandot kallistama. Õed ja vennad hüüavad ja küsivad läbisegi, et kus Orlando käis.
Orlando aga ainult naeratab ja laseb oma sugulastel end väntsutada. Nad veavad ta jõulukuuse juurde, kus on kaks pakki veel järele jäänud. Orlando põlvitab maha ja asub punases pakkepaberis kingi kallale. Sellel pole saatja nime, kuid avades tuleb sellest välja valge kuju, mis kujutab suurt pikkade juuste ja habemega meest ning väikest, sõbraliku näoga poissi. Ta vaatab aknasse ja sellest välja. Kaugusest nagu kostab kellegi heatahtlikku naeru. Orlando aga heidab täna voodisse rahulikumalt kui ükski teine temavanune poiss. Ta unistus oli täitunud.