"Lohe Pisar" (20)

"Jah" vastas isand.
"Sa teed seda, ära pinguta, ole hoolas ja vaata, et sa midagi vuntsu ei aja."
Ma poorasin mõtte hoopiski sinna, mida ma eile õhtul koju tulles nägin ja kuulsin.
"Kas sa kuulad mind ka või, annan sulle süüa ja ulualuse ja sina ei kuula mu käske, oled alles poiss.. no ***** võtaks, mina tõin su siia ülesse, aga sina.. sinu mõtted on all, marss tööle, ja olgu tehtud tänase päevaga, muidu saadan ma su põrgusse!"
Ja, jah isand,mu kallis isand...andke andeks, kunagi nii ei tee... teie mu isand olete KÕIK !
"Kasi nüüd alla poiss, mis sa siin ulud, mine aga mine !! "
Ja ma tõttasin rutates alla.
"Ah, küll ma selle töö ära teen kunagi, isand Lumberg sureb varsti, mis mõttega ma pean seda otsima minema, tal nagunii haigus käes, Isand arvab et jõuan enne päikese varjutust Hawnyedi juurde. Ei tea, pole lootustki. lähen parem mõtteid mõlgutama sängi. "
Läksin oma tuppa, ja viisin jalad oma kirjutuslaua juurde, ja nägin seal papüüruse rullis kirja...
"Tooohoh, mis see siin teeb...oeee...raudselt Lucialt.."
Avasin selle, ning lugesin sisu.

" Kartahaus, ma anun sind, mine ja too mulle see pisar, ma olen suremas.. ma saan elu jõu tagasi, kui leiad mulle ravi, ma tänan sind suure varandusega. Minu haigus läheb aina halvemaks, liigesed valutavad ja silmist purskab verd, kui magan. Olen sind nõus õpetama suursuguseks võluriks, nagu mina prohvet Lum, ISAND LUMBERG."


" No toho tonti küll, mina!? Mina pisike Krata, kes polegi veel sündinud maale, pean minema sinna kus on kurjad isandad, pean minema oma planeedilt Tzuks, ei tea kus kuhu..üksi, ihuüksi.."
Järgnes pikk mõtte paus.
" Ma tean, ma lähen koos temaga, Luciaga, jah siis saan ma tõelist armastust ja valu tunda. "
Otsisin kohe natuke kasetohtu, ja sule et Lucia Elmirda Bonsile saata tõeline kiri, meie suurest seiklusest, mis meid hakkab ees ootama.

Painin kuldpruunika lindiga paberi kinni ja viisin kirjakandija Perhusutale kirja, et ta edastaks selle Lucile.
Pöörasin pea tagasi ning mu ees seisis isand.

" Jah mu Isand "
"Püha isa, Krisostoomuse issanda nimel, jälle teie siin, miks te pole teele asunud ? "
"Isand, ootan preili Lucialt kirja, et ta koos minuga tuleks reisule, kas pole mitte vahva ? "
" Kartahaus, mu hash..See oli hea pauk, mu peas...Muidugi, naiste hellus pisaral, on parim varjant Krata, tulge siia mu poiss, õnnitlen teid, ma annan teile kaasa püha Looberti piibli, et teel ellu jääksid "

Mõnus naeratus järgnes pärast Isanda lauset.

" Tule, aga tule nüüd mulle järgi, ega sa polegi oma jalga tõstnud minu salaruumi, aga ega seal erilist midagi pole... tule võtame sealt Looberti piibili "

Läksime siis keldri korrusele ja sealt veel ühe korruse alla, ning siis kõndisime mööda pikka pikka teed, kuni lõpuks paistis vanast tammest uks, mida sai avada ainult roti luudest võtmega. Võti oli muidugi kaetud raua sulamiga, mis ei läinud nii kiiresti katki.
Isand tegi ukse lahti, ruumis oli vaikus ja suur pimedus.
Järsku plaksatas Lumberg käsi ja korraga küünlad süttisid.
"Wao, kuidas see võimalik on ?"
"Lihtne, kõigest Looberti raamat"
Isand tegi enda parema käe abiga kolm sõrme nipsu ja sõnas "Looberi raamat, minu käsul siia. "
Järsku tekkis sinna tüdruk, mustad juuksed ja valge kleit seljas tõi raamatu ja kadus järsku ära.
Ma ehmusin natuke, aga kui isand seal oli siis ei olnud põhjust karta.
„Noh mu poisu, vaata kui uhke, roheline ja kuldkarva heebenipuust kaaned..Eks see raamat ole õrn, käitu sellega korralikult ja ta pole tavaline raamat, talle ei tohi kunagi asi öelda, vaid kohtle teda nagu sinu isandat, hüüa teda Loobiks.“ Lausus isand .
„Aitäh hea soovituse eest isand, mulle kuluks nüüd ära, üks hea õppetund..kuidas püha piibilit käsitleda“
’“Noh, mis siin ikka on...aga paart trikki peaks sulle siiski õpetama.....esimene samm.
Kuula alati mis raamat sulle ütleb, ära mine kunagi oma mõeldud radu pidi. Number kaks, kui raamatu avad tee nimetis sõrm alati märjaks. Ja kolm, kui raamatu kinni paned lausu alati mõttes, Mu püha piibel, minu abiline, aita mind, aitan sind !“
„Isand, suuremad tänud..aga mul oleks vaja neid teisi, just nimelt trikke vaja teada..kas jagaksite oma tarkust ka minuga ?“
„No hea küll, alati tuleb jagada leiba teistega...No nii..kui sa tahad, et raamat tuleks sinu juurde siis on vaja teha kolm sõrme nipsu ja öelda „Loobersti raamat, minu käsul siia“ ning siis ta peaks ilmuma, ühe pisikese tüdrukuga. Ja rohkem sul praegu vaja teada ei olegi, võid seda rääkida ka Luciale..“
„Ma tänan teid mu isand, mina ootan nüüd preilit kirja, et ei tea.. kas tahab tulla...“
„Karta, elus pole miskit paremat kui seiklused...eriti hea on koos veetleva naisega...kes on tugev ja ilus, karm ning täis ahvatlust ja veetlust.“
„Isand, mis te arvate..kas preili Lucia tahab mulle naiseks tulla!?“
„Mine sa tea, äkki tulevadgi pulmad, mu poiss.. kui sa naist armastad.. siis mine ja too ta siis, mine koos temaga... küll siis õnnestub !“
„Lumberg, aitäh teile kõige eest, mis te minu heaks teinud olete, aga ma pean nüüd minema, ma arvan, et Lucia ootab mind, kas lähme õige ülesse, peaks veel asjad pakkima..enne teele asumist“
„Jah, vist oleks nüüd õige aeg minema hakata, ma pean ka pikali viskama, täna polegi veel maganud, haigus võib veel hullemaks minna ja kui sa oled ennem minu ülesse ärkamist ära läinud, siis jäta mulle kiri.“
„Saab tehtud isand!“
Läksime tasapisi ülesse poole, ning tundsin kuidas mu põsed hakkasid tundma soojemat õhku. Mina jooksin enda kambrisse, et hakata asju pakkima.
Lucia kiri tuli peagi siis kui asjad olid pakitud. Lucia oli vaimustuses ja ta oli ka nõus tulema, sest Isand Lumberg oli suremas, tuli panna mängu kõik trumbid mis meil olemas olid.
Otsustasime Luciaga, et homme, enne koitu saame Brutohüpoloogia pargis, Brüno Usopaati Borati ausamba juures kokku. Ja nii me ka tegime. Võtsin tallist kõigeparema hobuse, kelle nimi oli Isabella ja sõitsin Brutohüpoloogia parkki. Ma pidin Luciat natuke ootama, aga polnud midagi kuna ta saabus koheselt.
„Tere hommikust preili“
„Tere tere, mu väike rüütel“
„Kas oled sõiduks valmis?“
„Olen olen, aga kuhu me põrutame?“
„Itta“
„Kas siit kohe itta?“
„Jah, mu madam“
„Võid kutsuda mind Luuciks!“
„Olgunii, hakkame sõitma, me peame sõitma täna rohkem kui 100 km“
„Ootan põnevusega seda“
Ja nii me sõitsime rohkem kui 3 tundi..Kuni jõudsime, väikse järve äärde, kuhu me saime oma laagri üles püstitada.Tegime videviku saabudes lõkke ja arutasime oma järgmiseid plaane. Kui lõkkekolle oli kustunud, otsustasime magama jääda.
Hommiku saabudes, kui ma silmad lahti tegin, tundsin ma imelist aroomi tõusin püsti ja nägin kuidas Lucia valmistab hommikust sööki.
„Tere hommikust Kartahaus! „
„Tere Lucia, mida sa valmistad seal?“
„Ei midagi erilist, muna ja natuke peekonit ning sooja teed“
„Oeh, kas ma võin maitsta“
„Otse loomulikult, see ongi sulle.!“
Me sõime koos seda mõnusat einet, kuni järsku mulle meenus Looberti raamat, ning ma ütlesin Luciale, et mul on mõndagi talle näidata..
Luciale väga meeldis, et meil on abiline kaasas. Pärast raamatu tutvustamist suudles ta mind õrnalt põsele ja me embasime üksteist.
„Kas asume teele?“ Küsisin mina.
„Jah, mu kallis teekaaslane, kuhu me täna sõidame?“
„Ikka itta, ja itta..kuni tulevad suure mäed ja kui me need mäed ületanud oleme siis pöördume lõunasse, kuni tuleb järv nimega „Lohe Pisar““
„Lohe pisar ????“
„Noh, seal elavat mingi suurem lohe, punast karva, kes pidevat nutma, isand on haige ja ainus rohi on lohepisar, me peame selle nädala jooksul selle tooma, ülehomseks peab meil see käes olema“
„Asume siis teele!“
Me startisime umber pooletunni pärast, sõitsime terve päev, ning hakkasid paistma lõunaajal juba suured mäed, ületasime need, ning ööbisime metsas.
Öö oli jahe, ning mina võtsin Lucia enda kaissu, sest nii oli soojem.
Saabus hommik ja leidsin Lucia oma kaisust mul oli hea olla, kuni ta oma silmad lahti tegi.
„Hommik“
„Tere, kas magasid hästi?“ Küsisin mina.
„Magasin küll, natuke jahe oli täna.“
„Tundsin ise ka. Me peaks teele asuma“
Üritasime ruttu endale teed keeta ja võileiba süüa.
Saime umbes tund sõita, kuni me nägime juba Lohe pisara järve.
„Krata, kas me olemegi kohal juba ?“
„Ma arvan küll, aga ma ei tea kuhu edasi minna.“
„Küsime Piiblilt“
„Heakene küll“
Ma võtsin oma seljast koti, ning pistsin sinna sisse, oma käe.
„Käes!“Karjusin mina.
„Nii, nimetissõrm märjaks ja avan esimese lehekülje...“Püha piibel, näita teed, kaitse meid ja jäta meid ellu“ Laususin mina.
Peagi lendas taevast minu õlale pisike hiir koos tiibadega ja näitas käpaga kuhu edasi minna, ta näitas kolme teed ja lausus iga liigutuse peale „Ohtlik“ „Väga ohtlik, kui vähem teed“ „VÄGA VÄGA ohtlik, sureb kui astud“
„Lucia, ma arvan, et me peaksime minema seda väga ohtliku teed mööda, mis ise arvad?“
„Olen poolt“ ütles Lucia.
Asusime teele, sain ratsutada ühe meetri, kui järsku mult keegi jalast kinni haaras
„Apppiiii... Aidake mind!!“
„Issand, krata mis on, miks sa karjud niiviisi?!“
„Keegi sikutab minu jalast, mingi väike koletis!“
„Ah, ära valeta, ma küll ei näe midagi..ära üritagi mind hirmutada, sõidame aga edasi!“
„Usu mind, palun..“
Järsku lõi ta noga mulle jalga ja ma karjusin kõvasti, Lucia sõitis endasi ning järsku ma ei näinud teda enam, verd tuli palju ning mul oli abi vaja, aga see koletis tirus mind hobuse pealt maha ja viis mu kusagile koopasse.
„Kes sa oled?“
„Stra uko muko luustio piiblika!!!!“ Ütles ta mulle.
„Ma ei saa aru mida sa ütled!“
Ta näitas enda selga ja näitas, et vajua seda nuppu mis tal sealjas oli.
Ma vajutasin ning siis ta lausus:
„Mul oli praregu keele vahetus, aga sa kuulad mind KARTA, muidu lähed sa hukka.“
„Järgne mulle, ja võta oma ratsu kaasa!“
Nii ma tegin, kuid kus Lucia on, kas ma näen teda kunagi veel?
„Lucia on varjus temaga saab kõik korda, ta sureb paar korda, kui üks suudlus muudab kõik!“
Ma tegin näo, nagu poleks seda kuulnud.
„Eakene küll, oleme kohal nii..ma panen su siia täna, püsi siin, kas sa süüa ka tahad?“ Küsis ta minult
„Miks ma siia pean jääma, laske mind vabaks!“
„Ole vait!“
„Hea küll, ma teen nii nagu vaja.. ainult ma tahan Luciat näha!“
„Täna tuleb isand sind vaatama ja kui sa ei täida ta käske, siis sa sured!“
Ning ta aihtus ära.
Huvitav küll, mis Lucia teeb, kas temaga on kõik korras? Miks ta ära läks, kas me näeme veel? Olit küsimused mul peas.
Ma avasin oma koti, et võtta sealt tikud, et süüdata küünal, et vähegi valgem oleks. Kui see tehtud sai, siis nägin ma oma ümbrust. Kongis oli voodi ja kapp millele ma asetasin küünla.
Ma heidsin pikali, et hakata uurima Piiblit.
„Püha taevas, seda pole siin, ma jätsin selle Lucia kätte!!!!!! Lollakas, nüüd ma küll suren..“
Aga lucia jääb ellu ju. Kui tal piibel on. Õpetuse sai ta ka, ning ma loodan et ta teeb nii nagu kästud.
Ma jäin rahulikult magama, mõeldes et Luciaga on kõik hästi, kuni järsku ma kuulsin suminat, sõnad millest ma aru sain oli väheseid. Valgus tuli järjest minu poole. Ning ma nägin oma vangistajat ning palju tema moodi iskuid ja üks erines neist, ilmeslt oli see Isand.
„Afdios, Aguta sorjoonov, eto .... pelata toi kakutai muhah, Tsjorvnik paneta ok maja keleteaduv laguta“
Järsku üks olenditest vajutas ta seljal olevale nupule.
„Tere noormees, kas teie tulitegi siia Lohe Pisarat otsima?“
„Jah, Proua“
„Tooge siia!“ Karjatas ta omadele
Peatselt toodi sinna klaas, mingi punaka mahlaga.
„Joo!“ Muidu sured !
Ma võtsin klaasi vastu ning ma jõin, see oli jäle, maitses nagu veri.
„Tubli poiss, see oli Lucia veri, aga kui seda sa veel jood, siis ärkab ta ellu!“
„Jätke mind rahule!“
„Sa jood, või surete mõlemad“
„Tooge veel siis, ma ei taha surra!“
„Võta teadmiseks poiss, kui sa mind ei kuula siis sinuga ei lähe kõik nii, nagu sina tahad.“!
Ma tõmbusin tagasi, ja kuuletusin prouale. Ma jõin ühe klaasi veel ära ning mul läks süda pahaks. Ma oksendasin natuke, aga õnneks ma sain leiba peale.
Külalised läksid ära ja väga valjusti naerdes. Mul oli paha olla, teades, et Lucia võib olla surnud. Ilmeslt saabus õhtu ning ma jäin sügavasse unne.
Hommiku saabudes leidsin ma ennast kusagil paremas voodis ning järsku oli mu ees see nõid, kes mulle verd jootis.
„Kuidas on, kas pea käib ringi?“
„Veidike.“
„Siis on hästi ma arvasin et sa juba sured, aga tule siia ma näitan sulle midagi!“
Ma tõusin jalule ning kõndisn tema juurde. Ma nägin seal peeglit milles näitas mulle Luciat. Ta oli väga kaunis, ta lebas kivil ja ta lõikus enda kätt ja tilgutas verd purki. Mõlemad hobused olid temaga, ta nuttis ning ta hakkas kirjutama kirja...
„Kas tunned temast puudust?“
„Jah tunnten küll“
„Vait, mine nüüd tagasi oma kambrisse, mine sealt uksest.!“
Tegin seda koheselt, kui ukse avasin, nägin ma seal uut tuba, milles ma polnud eales olnud.
See oli ilusam, merele vaatega, aknad ja puha.. isegi tualetid rippusid minu jaoks
Mul tuli hirmus tahtmine Lucile kirja kirjutada, aga mul polnud sulepead ega paberit. Ma tuhlasin natuke sahtlites, kuni ma leidsin endale sobiva.

Kallis Lucia.
Minuga on praegu kõik hästi...ma igatsen sind...Ma olen kusagil kambris ja mind hoitakse kinni, kui sa tahad mulle appi tulla siis, ma riputan oma punase rätiku aknalauale.
Karthaus .
See peaks sobima. Oh, siin on ka pudelid, ma viskan selle merre, äkki ta saab kätte.
Ma istusin kusagil 3 tundi järest üksi, ja vaatasin aknast välja..Mõtlesin isand Lumbergi peale, kuidas tal läheb ja kas ta elab veel. Mul on vaja lohe pisar tuua, et teda ravida.
Järsku tuli aknast sisse mingi käsi, see oli Lucia.
„Pole aega siin olla, tule nüüd ruttu minuga Kartha“
„Lucia, sa oled elus...oih.. keegi tuleb juba, ma kuulen..“
„Tule siit libista ennast seda köit mööda alla. All on üks hea haldjas, tema aitas mind siia.“
Ja me saime alla, see haldjas nägi päris hea välja, tema aitas... Ja hiireke oli ka temaga.
„Kui otsite lohe silma, siis tee on sealpool.“
„Aga tule kaasa meiega Dofiina“
„Ma võin tulla küll, aga vastutasuks ma tahaks seda piiblit.“
„Aga see pole meie oma, see on isanda oma.!“
„Annate mulle piibli, või ma lähen“
„Hea küll, anname siis Krata“
Lucia võttis piibili ja ulatas selle haldja kätte, ning me hakkasime liikuma.
Doffiinal polnud midagi, tal olid tiivad ning ta lendas sama kiiresti kui meie sõitsime.
Järsku jõudsime ühe suure koopa juurde, mida katsid suured hallid laigud. Koopast ei paistnud ühtegi valgust see oli kõhe natuke.
„Nii, oleme kohal..võtke nüüd küünlad, ma võlun teile“
Ning korraga olid meil käes roosad küünlad, mis ise süttisid.
„Asume teele, Hawnyedi pole väga vihane praegu ja ta nutab taaskord.“
Jooksime siis kõik koos Hawnyedi poole, suure purgiga.
Järsku ma kuulsin mingit häält, keegi nuttis,,,
„ See on Hawnyed, ta nutab, stopp nüüd, ma lähen üksi!“ ütles haldjas.
Ta läks lauldse imekaunist viit lohe juurde, ja tegi oma paksud ja kohevad kiharad lahti ja lausus :
„Estra pa, sana siluta..omgenja....omgmenja...atruubuusile u srsa oksapaa bisu!“
Lohe polnud ju üldse suur, kõigest 5 mind. Ta oli hirmuäratav, kuigi ohtlik.
„Mis sa ütlesid haldjas?“ küsis Lucia.
„Ma ütlesin, et kallis lohe toida meid oma pisaraga, palun , vii meid koju lennates!“
„Kas ta tõesti viib?“ Küsisin mina.
„Jah, näed siin on teie pisar, lähme koopast välja, enne kui Sasaklaklao deemonid meid näevad!“
Me jooksime koopast välja, ning lohe oli juba ennast valmis seadnud, hobustele võlus haldjas tiivad, et nad saaksid koos meiega lennata.
Kui olime lendamas, siis küsisin ma Lucialt.
„Kallis Lucia, praegu on meie elus eriline hetk, kas sa tuleksid mulle naiseks?“
„Krata, ja ma tulen !“
Me suudlesime üksteist, ning olime õnnelikult..
Kui me maanduma hakkasime, hoidsime teineteisest nii kõvasti kinni kui suutsime, ning ma proovisin võlujõudu, et kui ma kolm korda nipsu teen ja soovin, kas läheb täide?!
Läksi täide, me maandusime nii, et meile tekkis langevari, mis tegi maandumise väga eriliseks.
Tahtsime lennata Luciaga koju mõlemad ja kahekesi...
Kui Lossi jõudsime, oli Lumberg suremas ning me jootsime talle kohe LohePisarat.
Lumberg tänas meid rõõmupisaratega ning suure embusega...Ta lausus mulle sõnad, et midaiganes ma soovin see kõik läheb täide !

Ja niisee ka oli, järgmine nädal me Luciaga abiellusime, ning ihaldasime minna kusagile kauguele metsa elama, oma onnikesse, kuhu mahub palju võlursist poisse ja plikasid.


See võlujõud mis meie kahevahel oli, tänu Lumbergile...Oli hämmastav !

Autori kommentaar »