Värvid (10)

Kes lugeda ei viitsi siis see ärgu ühte pangu :)


Tere,mina olen Hawnyed ja möödas on 3 aastat sellest kui ma siia Rohelisele maale sattusin. Kuid nüüd.. on kõik muutunud. Miski pole enam endine. Kõik muutub. Metsad kaovad.. inimesed kardavad.. enam ei ole siin ei sireli või toominga lõhna... See kõik hävib..

Kunagi kui ma siia veel sattunud polnud ja oma igavat ja vaikselt koos ema ja isaga elasin siis oli minu toas üks maal. See oli mulle alati väga imelik tundunud. See kujutas endast lagedat platsi millel oli 9 väravat, kõik eri värvi. Imelik tundus see mulle sellepärast et minu arust need väravate värvid muutusid. Üks värav mis oli olnud kollane, lihtsalt oli ükspäev must. Kui ma õigesti mäletan siis algselt oli seal üldse kõigest kaheksa väravat aga ühel päeval ilmus sinna uus kollane värav. Ma ei teinud sellest välja ja mõtlesin et ma olen lihtsalt hulluks läinud. Kui see maal ühekorra seina pealt maha kukkus siis ma avastasin et seal taga oli mingi puru, kohe kui ma tahtsin seda sealt ära lükata siis kadus maa mu jalge alt ja ma lendasin ohutu kiirusega kuskile alla. Ma maandusin täiesti lagedale platisile ja mu ümber olid 9 väravat. Just nagu mu maalil. Väravate värvid olid : Roheline, Sinine, Kollane, Punane, Must, Roosa, Lilla, Valge, Hall. Kõikide väravate peal oli üks silt kuhu oli midagi kirjutatud ma alustasin lugemist rohelise värava sildist : maa, meri, päike, vägivald ja veri, rusutus, rõõm, headus, puhtus, tolm. Ma otsustasin minna läbi rohelise värava. Ma kõndisin värava poole ja avasin selle...

Ja siin ma nüüd olen... Ainult , et.. võrreldes sellega milline oli see võrratult kaunis maa siis kui ma siia tulin siis ajab see nutma. Kui ma väravast läbi astudes enda ümber vaatasin siis minus vasakule jäid tohutud metsad, mis nüüdseks on hakanud kuivama. Väljas jooksid ringi lapsed ja loomad aga nüüd on kõik vaikselt oma kodudes ja hirmul. Lillepõllud koos tulpide, rooside, gladioolide ja muude lilledega on hävinud ja ka taevas tõmbub üha tumedamaks..

Siin võeti vastu mind väga rõõmsalt. Üsnapea räägiti mulle sellest mis siin toimumas on ja neist 9’st väravast. Nimelt need 9 väravat tähistavad 9’t eri maailma. Ja see Must oli olnud kunagi Kollane aga Punane maailm hävitas selle maailma ära ja see muutus Mustaks. Kõik need muutused maailmades toimuvad sest Punane maailm tahab neid kõiki endale. Uus Kollane ehk Päikese maa on juba langenud.. sellepärast ka see et taevas mu pea kohal koguaeg tumedamaks tõmbub. Kõik kardavad...

Kord metsas ringi jalutades nägin ma kuidas mingi inimene ühte tiiki hüppas. Ma läksin selle tiigi juurde aga see tiik polnud tavaline. Selle veelt ei peegeldanud tagasi mitte midagi ja selle vesi polnud isegi märg. Ma otsustasin et, saagu mis saab ja hüppasin ka.
Ma avastasin ennast mingi tüdruku kõrvalt kuskil väikses metsatukas. Tüdruk võis olla umbes sama vana kui mina ehk siis umbes 17-18- aastane. Ta vaatas mulle hirmunult otsa ja lausus sosinal:” Sa pead siit minema.. Siin on ohtlik.. Sa oled Punasel maal ja kui sind siin nähakse võidakse sind tappa. Muidu, mina olen Ashlee.” Ma olen Hawnyed,” sosistasin ma vastu, :”mida sa Rohelisel maal tegid?” „Ma kuulsin oma isa pealt et nad kavatsevad teid selle tiigi kaudu rünnata kuna keegi teie maalt ei tea et see tiik seal on ja ma tahtsin teada milline see tiik on,” vastas Ashlee. „ Sa oled Punase maa printsess?” küsisin ma hämmeldunult.
”Ja, aga rahu ma ei anna sind välja aga räägi oma rahvale edasi. Ma tahan siit pääseda, siin on kohutav. Isal on homme nõupidamine meie sõjaväe pealikega ja ma üritan seda pealt kuulda, tule ülehomme jälle selle tiigi juurde ja ma tulen Rohelisele maale. Aga praegu, mine!” Ma ainult noogutasin ja hüppasin sellesse väiksesse veekogusse ja olin kohe tagasi Rohelisel maal.
Ma rääkisin kõik asjad Rohelise maa kuningale ära ja ta oli rahul sellega et ma teada sian kuidas meid rünnata kavatsetakse.
Nüüd lubatakse Ashleel ka Rohelisel maal olla kui ta midagi kuulnud on. Ashlee on nii ilus.. Ta tõesti meeldib mulle ja ma olen alati nii rõõmus kui teda näen. Ma loodan, et ta isale vahele ei jää sest, muidu.. Ta tapetakse..
Taevas tõmbub järjest tumedamaks.. Kui Roosa maailm hakkab hävima hakkab kõikjalt kaduma ka rõõm ja rõõmu kadumist on näha kõigi silmades.
”Hawnyed!” karjus kuningas. Ma jooksin kuninga poole nii kiiresti kui jõudsin ütlesin :”Te kutsusite mind isand?” „Sa pead minema ja kutsuba kõikjalt kogu nii palju sõdureid kui sa saad, mine käi teised maailmad ka läbi sest, kui Roheline maa hävib siis on peaaegu kõik läbi. Siis pole ühelgi teisel maal enam piisavalt viljakat mulda et kasvatada piisavalt taimi et inimesi toita. Sinisel ja Lillal maal peaks veel piisavalt sõdureid olema.. veena nende kuningaid et nad meile appi tuleksid.” Ma noogutasin ja asusin teele. Minuga kaasa tulid veel kaks meest. Me asusime jooksuga teele. Eemalt paistis värav ja selle juurde jõudes vaatasin ma tagasi ja mõtlesin sellele kuidas ma siit esimest korda läbi tulin. Aga ei.. praegu polnud aega sellele mõelda. Me läksime väravast välja ja tormasime Sinise värava poole. Kui me olime väravast läbi läinud avanes meile kohutav vaatepilt. Oli näha et siin oli lahing toimunud. Meie jalge ees lamasid sajad surnukehad. Kõikjal oli veri ja rotid maiustasid laipade kallal. Me jooksime edasi pealinna poole. Pealinna jõudes vaatasin ma et sealne olukord polnud sugugi parem kui Rohelise maa olukord kuid ma otsustasin siiski proovida kuninga jutule minna. Ma rääkisin kuningale kogu loo ära mida ma teadsin sellest kuidas Punase riigi sõdurid meid rünnata kavatsevad ja siis küsis kuningas:” Kuidas te seda teate?” ja järsku moondus ta hoopis kellekski teiseks. Teisest ruumist tuli järsku välja Ashlee ja ma sain kohe aru kellega on tegemist. Järgmisel hetkel hoidsid neli tugevat kätt mind kinni. Kuningas küsis uuesti:” Kes sulle sellest rääkis?!” Ma nägin et Ashlee kartis ja ma olin täiesti vait. Siis lõi mingi mees mind kõhtu ja kuningas küsis uuesti et kes seda mulle rääkis ja ma olin ikka vait. „ Meie riigis on reetur, otsige ta üles ja piinake ta surnuks,” lausus kuningas ja ma nägin Ashlee sirmis hirmu. Mind veeti kuskile pimedasse ruumi ja pandi ahelatega kinni. Ma nägin et seal samas ruumis oli veel üks inimene. Selle inimese tundsin ma ära. See oli tõeline Sinise riigi vali.tseja. Ta oli väga kahvatu ja nõrk. „ Mu nimi on Joseph ja sina oled ilmselt Hawnyed., ma kuulsin kuidas nad sinust enne rääkisid,” ütles ta ja viskas mulle ühe paberi. „Selle paberi peal on kirjas üks lause mis õigesti välja hääldatuna hävitab kõik peale ühe inimese.. Selle lause lausuja. Õnneks ei oska peeaegu keegi seda hääldada peale ühe inimese. Sinu ülesanne on otsida üles see ainuke inimene kes seda hääldada oskab ja et kui muud üle ei jää siis tuleb meil need kõik maailmad hävitada,” rääkis ta sosinal ja kui ma avasin suu et midagi öelda siis rääkis ta edasi: „ Ma tean et sa oled hetkel samas olukorras kui mina aga ma näen et sa pääsed, nimelt näen ma tulevikku ette..”
Ma avasin selle paberi ja oma üllatuseks polnud mul nende kahtlaste märkide lugemisega mingit raskust ja ma ütlesin seda Josephile. Ta vaatas mind üllatunud näoga ja ta hakkas midagi ütlema kuid järsku nagu lõppes tal õhk otsa ja ta suri.
Ma kuulsin et ülevalt tuli keegi jooksuga alla ja kui ta lähemale jõudis siis ma nägin et see oli Ashlee. Nägin et tal olid võtmed käes. Ta hakkas ruttu mind ahelatest vabastama ja sosistas:” Jookse mööda seda käiku mis vasakule läheb ja keera sealt paremale ja sa jõuad lõpuks Väravateni välja aga tee ruttu... kui mu isa teada saab siis....” Ahelatest vaba siis tõusin ma püsti ja vaatasin Ashleele otsa. Ma ei suutnud vastupanna ja suudlesin teda ning sosistasin:” Ole ettevaatlik!” ja jooksin.
Ma ei tea kui palju ma olin jooksnud kui ees hakkas paistma valgus. Isegi see vähene päiksevalgus mis läbi pilvede kumas tegi mu silmadele haiget ja mu jalad olid jooksmisest juba nii tuimad et ma vaevu tundsin neid. Kui ma lõpuks sealt maalt välja sain jooksin ma kohe Rohelise värava poole. Kuninga juurde jõudes rääkisin ma talle kõigest ja kukkusin kokku.
Ma ei tea kaua ma teadvuseta olin kuid, kui ma taas teadvusele tulin olid kõik inimesed kes vähegi võidelda suutsid Kuninga maja ette kogunenud ja ma mõistsin et varsti hakkab lahing. Ma lonkasin vaevu alla ja kuulasin mis toimub. Punase maa väed olid liikuma hakanud Rohelise ma väravate suunas ja umbes tunniajaga on kogu sõjavägi kohal. Ka meie „sõjavägi” hakkas liikuma väravate poole. Seda ei saanud sõjaväeks nimetada, seal oli nii 90 aastaseid mehi kui 7 aastaseid lapsi. Kõik kes vähegi võidelda suutsid olid kohal.
Punase ja Rohelise maa sõjavägi sai kokku ja ma märkasin et ka Ashlee oli seal.
Sõda algas.. Kõikjal oli veri ja inimeste laibad. Muidugi, sõjas pole võitjaid.. aga hetkel tundus et õnn oli Rohelise maa poolel sest Punased hakkasid vaikselt taanduma kuid siis kostis kuskilt kaugelt üks kohutav lõrin või möirgamine. Järsku ilmus kaugemalt meie vaatevälja kaks imeliku elukat. Need polnud ei loomad ega inimesed need olid.. lihtsalt mingid elukad. Neil oli kolm jalga ja nad olid vähemalt 4 meetri kõrgused ja väga suured. Nende üks suur silm otsaesisel oli hirmuäratav ja kõik tardusid hetkeks. Kuid siis.. Ma nägin et Ashlee jääb ühele sellele elukale täpselt ette ja ma karjusin et ta eest ära läheks. Kuid see oli viga...
Ta isa sai aru et Ashlee oligi see kes mind vabastas ja kes oli rääkinud kuidas nad alguses rünnata kavatsesid. Ta tormas Ashlee poole ja ma üritasin talle järele jõuda kuid ma jäin hiljaks. Ta juba jõudis Ashleed haavata. Ma sööstsin ta isale kallale ja ma ei tea isegi kuidas kuid kuidagi ma tapsin ta. Ma tormasin Ashlee poole ja viisin ta lahingust natuke eemale, ta oli veel elus.. Me suudlesime veel korra kuid siis ta suri.. Seal samas minu süles...
Ma nägin kuidas ka meie Roheline maa hävima hakkas. Peeaegu kõik olid juba surnud ja meie metsad põlesid. Enam polnud sellest maast peaaegu midagi alles ja taevas oli täiesti tumedaks tõmbunud. Ühel hetkel tuli mulle meelde veel see lause mis pidi kõik hävitama ja ma võtsin selle paberi välja ja lugesin need sõnad kõvahäälega ette.
Kõik kadus järsku.. ja kõik oli hall. Kuid mis mõtet oli ka minul elada? Kõik oli läinud.. Kõik.. Ma jalutasin endise lahinguvälja poole.. võtsin esimese relva ja tapsin ka ennast.. sest kõik oli ju nii või teisiti läbi...
Kõik...

Samal hetkel kui Hawnyed endalt elu võttis kukkus tavalises maailmas Planeedil Maa tema endises toas seinapealt maha maal mis kujutas endast 9 väravat ja purunes. 9 maa aeg oli läbi.. igaveseks..