Sissetungija (44)

Mina, Loviise, olin vaid 5 aastane, kui traagiliselt oma perekonna kaotasin. Minu ema ja isa olid arheoloogid ja maadeuurijad. Nad reisisid pidevalt ja tõid mulle huvitavaid kingitusi kaasa igalt retkelt, kus nad käisid. Me elasime tagasihoidlikult, kahetoalises korteris Rapla lähistel. Kui ema ja isa ära olid, elasin ma Tallinnas oma vanaema juures. Üks kord, kui mu vanemad jälle reisil oli, juhtus midagi kohutavat. Teel Indiasse kukkus alla nende lennuk, kõik lennikis viibijad surid. Olin siis veel nii väike, et ei taibanud midagi, kuuldes raadiost uudiseid ja kui vanaema mind nutte sülle krahmas. Keegi polnud mind kunagi niimoodi emmanud. Hakkasin juba selle pärast ise nutma ja teadsin, et midagi on valesti. Ma jäin elama vanaema juurde, kuid ta jäi väga haigeks ning kuue aasta pärast ta suri kopsuvähki. Kuna rohkem sugulasi mul polnud, siis saadeti mind lastekodusse, mida elasin väga rängalt üle. Seal oli palju lapsi, mõned orvud nagu midagi, kuid enamus joodikute ja narkomaanide lapsed, kes mind kiusasid. Ükskord kallati mu voodi üle äädikaga, niiet pidin magama Katrini kaisus, kes oli mulle nagu vanema õe eest. Hommikul sain ma kasvatajatelt peksa selle eest, et oma voodis ei olnud, mispärast nutsin ma mitu päeva.
Kui olin 15 aastane, muutus mu elu täielikult. Ma otsustasin lahkuda. Niisiis võtsin voodi alt oma hoiulaeka, mille sisse vanaema juures oli kogunud mõnisada krooni. Lootsin, et sellest piisab põgenemiseks. Pakkisin oma pisikesse seljakotti mõned riided, ülejäänud toppisin kõik selga, sest väljas oli külm, oli jaanuar. Kahed sokid, teksad, kaks pluusi, kampsun ja talvejope. Ja nii sammusingi ma Balti jaama. Jaam oli tühi, üllatavalt tühi. Lund tuiskas mulle silma, oli varahommik. Nägin, et Tartu rong oli juba jaama saabunud, niisiis jooksin rongi ootama selle väljumist. Vaadates akendest sisse ei näinud ma ühtegi hingelist. Tekkis kõhe tunne, kuid läksin siiski rongi. Istusin vaguni keskele ja jäin ootama. Mul oli väga igav, seega lugesin raha. Sain kokku 194 krooni. Ma teadsin, et selle rahaga ma enam Tartust tagasi ei saa ning see mõte pani mind isegi rõõmustama.
Rong hakkas liikuma, alguses aeglasemalt, kuid siis veidike kiiremini, kuid ootamatult rong pidurdas. Inerts oli niivõrd tugev, et hoolimatust istumisasendist lendasin vastaspingile ja lõin põlve ära. Varsti hakkas rong uuesti liikuma ning väljusime ilusti Balti jaamast, varahommikune tühi Tallinn jäi seljataha.
Olin juba peaaegu tund aega sõitnud, kuid piletimüüjat polnud veel saabunud. Taevas oli kesktalviselt ikka must ja sünga, aknast välja ei näinudki, sest vagunituled peegeldusid liigselt aknaklaasilt. Peagi suikusin ma unne. Nägin unes oma ema ja isa, kuid neil polnud nägusid, sest ma ei mäletanud neid enam hästi. Mäletasin ainult nende liigutusi ja hääli.
Ärkasin äkitselt meeletu kolina ja raputamise peale. Vagun kõikus küljelt küljele, haarasin ka tooli seljatoest kinni, kuid lendasin ikka põrandale pikali. Tõusin, kompides pimedas rongiseinu. Arvasin, et olime rööbastelt välja sõitnud, kuid ei. Rong liikus ikka, mööda põldu, ja meeletult kiirusel, mis aina kasvas. Tõusin püsti ja jooksin, lennates aegajalt vastu pinke, järgmisesse vagunisse, sealt järgmisesse. Olin hämmeldunud, kui ei leidnud eest mitte ühtegi inimest. Kompasin pimeduses edasi ja jõudsin rongi esiotsa. Ehamatusega leidsin ma avatud ukse, mis laperdas vastu seina. See uks viis juhtimiskabiini, kuid ruum oli tühi. Jooksin tagasi vagunisse, kuid jäin keset vagunit seisma. Miski jõud surus mind vastu põrandat. Käpukil roomasin akna juurde ja avastasin, et ma polegi enam põllul, vaid minu all kaikus männimets. Rong lisas aina kiirust ja kõrgust, mis surus mind rongi tagaotsa. Lendasin pinkite alt läbi, vastu tagaseina. Tõusin istukile. Rongi kiirus oli nii võimas, et see rõhus minu kehale ja kopsudele, mu hing jäi kinni…

Ärkasin terava valguse peale. Silmi avades leidsin end vaguni keskelt pingi alt, kuid rong oli peatunud. Tõusin ja lonkasin rongi ukseni, mis oli avatud. Perrooni polnud, oli vaid rohi, liiv ja lilled. Jätsin oma seljakoti astmetele ja astusin ise maapinnale. Õues oli soe, niisiis viskasin oma jope ja kampsuni maha. Kummardusin, et rongi alla vaadata ning nii nagu ma olin arvanud, ei leidnud ma sealt rööpaid. Kõndisin rongi eesotsa ja piilusin aknast sisse, ei näinud ikka ühtegi inimest. Otsustasin kõndida tuldud teed tagasi ja nii ma siis läksingi mööda rongi jälgi tagasi, kuni need lihtsalt hajusid. Vaatasin pilvedesse ja nägin vaid hajuvat auku läbi kiudpilvede. Kõndisin mööda rohtu rongist eemale, see kõik oli nii vastuvõtmatu minu jaoks, samas tundsin ma ennast hästi. Mulle meeldis olla üksinda. Nii julgesin ma mõelda, nii julgesin ma olla mina ise. Ootamatult kuulsin ma kõva vihinat, mis kostus nagu suur ohe, seejärel raksatust ja rong hakkas kolinaga tagasi sõitma. Tahtsin joosta rongi, kuid rong liikus juba tagasi. Seda ei juhtinud mitte keegi. Rong tõusis ning kadus läbi pilveaugu tagasi. Nõutult vaatasin ma seda pealt ja kukkusin istuli. Ma ei suutnud uskuda seda, mis oli minuga sel hommikul juhtunud.

Asusin liikuma, kuhu, seda ma ei teadnud. Mind lummasid kaunid lilled kõikjal, need pisikesed künkad. Tundsin end kui Alice imedemaal. Kõik tundus nii rõõmus. Nuusutasin kauneid lillasid õisi ja jäin seisma ühele kõrgemale künkaservale ja silmitsesin ümbrust. Minu seljataha jäi lõputu ja viljatu tühermaa, mis lõppes silmapiiriga. Paremalt algas suur ja kõrge mäestik, külmade ja kõledate pruunide mäetippude vahel seisis kõrge platoo ja see mäestik kattis terve vaatevälja. Mäestiku taga piiras silmapiiri meeletult suur ja tume veekogu. Minu ees olev osa oli täis vapustavat rohelust, kus vaheldusid heleroheline, tumeroheline ja kollakas-pruunikad liivaväljad. Imetluse unenäost äratas mind üles sakutus, miks püksisäärt alla tiris. Pöörasin pilgu jalgadele, kuid maa oli tühi. Järgmisena sakutus juustest, haarasin käega patsist, kuid ei midagi. Kostis vaid vaikne itsitus. Tundsin, et midagi istub õlal, kuid ei julgenud vaadata. Äkitselt sosistas keegi mulle kõrva:
„Tere,“ ning kõlas jälle vaikne itsitus ja sosin. Pöörasin pilgu õlale ja seal seisis väike mehike. Karjatasin ja hüppasin kõrvale. Väike mees kadus kiirelt mu õlalt, kuid komistasin millegi otsa. Avastasin veel mõne mehikese, kes omavahel sosistasid, kavalad ilmed näol.
„Hei, sina pikk seal, tule meiega kaasa,“ kostis üks mehikestest. Kuid mõistus ajapikku tagasi hakkas tulema, suutsin lõpuks vastata:
„Kes te olete? Kuhu ma tulen? Kus ma olen üldse?“
Mehikesed noogutasid omaette, nagu saaksid väga täpselt aru, millest ma kõnelen.
„Me oleme päkapikud, kuid eelistame, kui meid nimepidi kutsutakse. Mina olen Tönts,“ vastas mehike, kes ka ennist oli mind kõnetanud.
„Posso…Laur, Grogol… Jany…“ tutvustasid kõik end mulle.
„Kuhu te mind viia tahate?“ küsisin veidi hämmeldunult Töntsult, kes selgus olema selle päkapikkude klanni juht.
„Järve äärde, kuhu siis veel,“ kostis Tönts seepeale.
„Ja-jah, em…“ lisas pisim neist, kes enne mu õlal istus, kui klann päkapikke heitsid talle kurja pilgu ning katkestasid teda, „järve, järve äärde, muidugi.“
„Mis seal järve ääres siis on?“ küsisin ma mehikestelt.
„Oo, pahapaha. Sa pead meid aitama. Oled meie viimane võimalus,“ rääkisid päkapikud.
„Mis on paha?“
„Mitte mis, vaid kes. Hawyned, vot, ta on nii paha,“ vastas Tönts.
„Jah… nii paha…Hawnyed… ta on nii paha,“ kordasid päkapikkud juhi järel.
„Kes on Hawnyed?“ pärisin päkapikkudelt.
„Oo, Hawnyed… ta on väga halb…Ta tahab meile halba. Ta toob meile tormi…ja äikest,“ kõnelesid väikesed mehikesed läbisegi.
Mul oli neist nii kahju, et kohe tahtsin nende probleemi lahendada. Kuna polnud midagi muud teha, siis otsustasin Töntsu ja tema päkapikuklanniga kaasa minna.

Kõndisime mööda rohtu, kilomeetreid. Ajapikku loodus muutus, tuli mets. Pigem nagu džungel, kuid selliseid taimi polnud ma varem isegi raamatutest näinud. Need olid nagu nõiduslikud lilled ja luupainajalikud puud. Hiiglaslikud õied kõrgusid kümnete meetrite kõrgusel. Lillede lehed valgusid maha ning nendest läbi pääsemiseks pidi lehtede alt kohati läbi pugema, sest tõsta neid ei jõudnud. Vahest nägin silmanurgast mõnda kujutist läbi vilksatamas, nagu keegi oleks meid jälginud. Kümnepealises põlvepikkuste meeste keskel liikuda polnud sugugi nii lihtne kui ma olin arvanud. Pidevalt pidasin endaga võitlust, et mitte neile peale astuda, ega nende otsa koperdada.
Äkitselt tundsin, kuidas miski surus mind. Mingi seletamatu jõud, mis pressis mind teelt eemale. Ehmusin ja lendasin pikali ning veeresin ühe metsiku taime lehe alla peitu. Tõusin, et naasta päkapikkude juurde, kuid olin rajalt eksinud, või olid nemad mind kaotanud. Salapärane jõud rõhus vastu mu selga ning et mitte jälle pikali kukkuda, pidin selle eest põgenema. Jooksin, koperdades juurikate ja lehtede otsa, kuid pidin mitmelgi korral kursist kõrvale kalduma, et mitte jõu tugeva löögi ette jääda. See räsis mind mitmest suunast. Korraks seisma jäädes ja puhates tundsin meeldivat lõhna. Midagi väga magusat, kuid samas salapäraselt räiget lehka. See oli nagu kutsung, mis juhatas mind lähemale, lähemale ühele õiele. Olles meeletu lõhna lummuses, ei pannudki ma tähele, et olin jõudnud liiga lähedale. Hambuliste servadega lõhnav lill paindus kiirelt minu poole, ning haaras mind endasse. Magus lõhn uinutas mind ning kleepuv vedelik õie limastest seintest voolas mu peale, pressides mind aina sügavamale ja sügavamale lille sügavusse.
Olin vist teadvuse juba kaotanud ning tajusin vaid õrnalt mõnda vibratsiooni kuni miski põrutas kõvasti vastu õit ja mina, üleni limasena, sealt välja lendasin.

Edasi mäletan ainult tugevat uimasust ja mõnda seika sellest, kuidas päkapikud mind minema viisid. Poleks iialgi usku, et nii pisikestel mehikestel nii palju jõudu on, et mind kanda, kuid ärgates avastasin, et seltskond oli kümnekonna päkapiku võrra laienenud. Mingil hetkel, ei mäleta täpselt millal, olin valmis pärima päkapikkudelt toimunu kohta.
„Mis juhtus?“ küsisin Töntsult.
„Oi-oi… see oli Hawnyed… jah tema see oli… muidugi, tema… Ta seadis sulle lõksu, ta tahtis sind tappa… t a p p a… jah, mõrvata sind,“ rääkisid mehed läbisegi, „aga meie päästsime su ära. Raiusime tapjalille maha, kuhu Hawnyed, maade vihatuim looja, sind meelitas.“
Olin peaaegu nutma puhkemas, kuuldes, et m i n d tahetakse tappa. Olen ju eikeegi.
Kõndisime edasi, olin nii vihane, et tahtsin lausa ise Hawnyedi juurde joosta ja ta hävitada. Hakkasin isegi kartma oma jõulist meelt, mis kellegile kurja tahtis teha. Päkapikud väitsid, et järv pole enam kaugel, natukene maad, kuid ilm kiskus koledaks. Lootes, et suund kuhu liigume on järv, siis selle loogika järgi tõusid järve suunast pilved 90 kraadise nurga alla taevasse, tekitades ettepoole tumehalli müüri.
Loodus oli jälle muutunud. Tumeroheline džungel oli asendunud lihtsa pruuni mullaga pinnaks, kaunite viljapuudega. Küsisin päkapikkudelt luba neid süüa ja nad polnud vastu, haarasid isegi mõned hambusse. Viljade koor meenutas apelsini oma. See oli paks, läikiv ja kobruline. Peopesa suurune mari oli ümmargune, tumelillat värvi. Sisemus oli õrnroosa, maitsev, meenutas banaani, kuid samas oli tunda ka maasika, mustika, õuna, ja vesise arbuusi maiku. Nagu unistus, mõtlesin ma, kui vilja mahl mööda põski alla voolas, kui neid suhu pressisin.

Olime jõudnud veel kaugemale. Taeva kohal laiusid tumedad rünkpilved, mis ähvardasid iga hetk end avada ja kallata meid üle äikesevihmga. Kaljuseinad kõmisesid peale igat kärgatust ja vilisesid peale iga tuuleiili, mis meid jalust tahtsid lennutada. See oli üks kitsas kaljuvahe, mis laienes pidevalt avades minu ees vaatepildi laiale väljakule. Märkasin jälle sarnast liikumist, mida lilledžungliski. Nägin väikseid kogusid mööda seinaääri liikumas. Mida rohkem aega edasi läks, seda rohkem liikumist tekkis. Varsti hakkasid paistma kaljuseintes pisikesed augukesed. Lähemale jõudes muutusid need suuremateks ning nendest aukudest tulid mingid olevused välja. Need oli päkapikud. Korraga oli neid kaljuseinte ääres nii palju, et silme ees hakkas kirjuks minema. Seal olid terved perekonnad. Emad lastega, kes hoidsid neil kätega silmi kinni, hoides neid millegi kahtlase eest. Kõikide silmad olid pööratud minule, kuid need pilgud olid hirmuäratavad ja õudsad.
„Sissetungija...,“ kostus rahvamassist sosinat, mis ilmtingimata käis minu kohta. Seal oli sadu, tuhandeid, kümneid tuhandeid päkapikke, kes liitusid meie paarikümnepealise seltskonnaga.
„Mis toimub? Miks nad mind sissetungijaks kutsuvad?“ pärisin Töntsult, kelle senimaani laialt naeratav nägu oli asendunud samasuguse viha täis pilguga, mis mult hinge seest sõi.
„Iga asi omal ajal. Praegu lähme Emanda juurde, küll tema annab edasised käsud,“ vastas Tönts.
Me liikusime nüüd allapoole, käikudest alla, mille tagant paistis veel üks, kuid palju suurem väljak, mille keskel seisis üks kogu. Vihma hakkas sadama, alguses vaid tibutas, kuid nüüdseks olin langenud sademest juba läbimärg, mistõttu hakkas jahe.
Jõudsime väljaku äärde ja jäime kogu rahvamassiga seisma. Ei taibanud mitte midagi, kuni kaks tugevat päkapikku mind lükkasid ja käskisid mul edasi kõndida. Nad saatsid mind kõrval, aegajalt lükates, et liiguksin kiiremini. Vaatasin peakohale ja märkasin linde, neid oli väga palju. Nad tiirlesid kaljuseinte kohal, lennates ohutus kauguses minust. Mind katkestas tugev kõmin, mille oli tekitanud suur kepp, mida kogu väljaku keskel oli vastu maad löönud. Löök oli nii tugev, et kerge vibratsioon ja külmavärin läbis mind lööklainena ning ka linnud taevas lõid röökima.
Olin parasjagu jõudnud kogule üpriski lähedale, mis istus kõrgel troonil. Tema ees oli suur ja lame kivi. Kogu eemaldas oma keebi, mille alt paljastus naise kujutis, mis oli lummavalt kaunis oma pikkade laineliste lendlevate juustega. Samas tundus see olevat ainult vari, sest mida lähemale Emand mulle astus, seda kindlam olin ma arvamusel, et see oli kohutav olevus. Sellist koledust ja jõledust ei olnud ma varem näinud ning tahtsin minestada ja öökima hakata, kuid viisakusest hoidsin ma seda kõike tagasi. Naise nahk meenutas kuivanud männikoort, millelt iga liigutusega pudenes puru ja tolmu ning väikseid putukaid, mis võisid olla sipelgad. Emanda silmad, kuid neid nii sai nimetada, olid lihtsalt meeletud lohud tema näos, samamoodi ka suu. Nina puudus tal hoopiski. Juuksed olid kui põlev põhk, mille vahel keerlesid ämblikuvõrgud ja tolm. Nagu ma ennistki mainisin, käis naisega kaasas kaunis vari, mis kujutas endas kõiki naise võlusid, nagu unistus.
Äkitselt tardusin ma paigale. Püüdsin jalgu liigutada, tulutult, käte üle ei omanud ma samuti kontrolli. Ma suutsin vaevalt suud avada ja silmi pilgutada.
Emand avas oma jälgi suu ja ta lausus midagi, millest ma aru ei saanud:
„Šshaaa spudraaahaaa kaššeimozzussss halevaššhaaaa…“
Ta kordas seda jada mitu korda, iga korraga tugevnes tema hääl märgatavalt, kuni ta karjus näoga taeva poole. Pöörasin ka pilgu üles ja nägin, et linnud olid kadunud. Pilvedes, otse minu kohal, keerles midagi. Mingi jõud sundis pilvi oma trajektoori muutma ja suunas neid alla, minu peale, tekitades võimsa keerise. Mida kõvemini Emand karjus, seda võimsamalt hakkas keeris pöörlema ja lõpuks oli ta minu kohal. See haaras mind endasse ja lennutas mind mind millegi tugeva vastu. Saadud löögist kaotasin teadvuse.

Ärkasin suurel kivil, kuhu olin kinni seotud. Nii tugevalt, et ei saanud liigutada. Tõstsin pead ja püüdsin uurida kinnitusi, millega mind paigal hoiti. Karjatasin, kui nägin, et minu jalgu hoidsid kinni käed, kivist käed. Minu kätest olid samuti käed kinni haaranud ja ümber keha hoidsid mind ka tugevasti kaks käsivart. Minu ehmatuseks need käed elasid. Nad liigutasid end vahepeal, et oma asendit muuta ning kui mina liigutasin, haarasid nad vaid kõvemini minust kinni.
„Miks te minuga nii teete?“ karjusin Emandale, kes minu ees seisis.
„Sa oled sissetungija… sa pead hävinema… jah surema pead sa… me seadsime sulle lõksu… lõksu, jah,“ hõikasid päkapikud läbisegi. Emand ei vastanud aga midagi, vaid asetas käed peakohale ja sulges need omavahel suure raginaga, et puupuru langes ta näole ja juustele. Ta avas jälle oma üüratu suu ja karjus mingeid nõiasõnu:
„Groohaaaššaaa bazzaššeeeehaa halevaššhaaaa…“ jällegi kordas ta oma lauset mitu korda ning peale seda vali.tses ilmatu vaikus. Mitte ükski päkapikk ei julgenud oma suud avada ja seda vali.tsevat vaikust rikkuda, nad vahtisid vaid kordamööda üksteise ja Emanda poole.
Äkki oli kosta kuskilt kaugemast pilvesopist mõnda ülivaikset kraaksatust. Neid tuli juurde, moodustades terve hääli.tsustekoori. Minu hirmuks need hääled lähenesid iga sekundiga ja linnuhääled tugevnesid. Mu süda tuksus nii kiiresti, et tahtis rinnust välja hüpata ja olekski hüpanud, kui kivist käed mu rinda kinni poleks hoidnud. Nägin, kuidas taevas muutus minu kohal täpiliseks ning neid täppe tuli aina juurde ja nad lähenesid mulle suure kiirusega.
Korraga kargasid tuhanded linnud mulle peale ja tahtsid kõik saada osa minust, et mind lihtsalt ribadeks rebida nagu mõnda kaltsu. See oli kohutav valu, põletav, kuid samaaegu terav valu, kui linnud mu nahka oma nokkade vahele haarasid. Kuid kõik see koledus toimus vaid sekundi jooksul, sest miski jõud paiskas linnud eemale. See jõud rebis mind kivilt lahti ning käed pidid järgi andma, sest see jõud oli midagi nii tugevat, et nemad olid selle kõrval tühised. Jõud haaras mind endaga kaasa ja lendas koos minuga kaugemale, kuid ma nägin, kuidas Emand õhku tõusis ja mul järgi lendas, räbaldunud kleit lehvis tal sabas. Emand haaras, oma pikkade kätega, mis ragisedes venisid, mind oma sülle, kuid jõud ei andnud ka alla. Tema hoidis mind tagasi. Emand taganes veidike, pomises mõne nõiasõna ning samasugune pilvekeeris lähenes minule ja keerutas ennast ümber minu ja mind kinnihoidva jõu. Samal ajal liikusime me suure kiirusega ja väljak päkapikkudega jäi aina kaugemale. Jõud kadus minu ümbert, keeris haaras mind endasse ning viis mind Emandale, kuid sel ajal ründas jõud Emandat seljatagant. Löök oli nii tugev, et Emand lasi mind lahti ja ma kukkusin allapoole, kuigi maapind võis olla kilomeetri kaugusel. Minu sodiks kukkumine peatus, kui langesin mingisuguse pehme pilve peale, minu hoog jäi pidama, ning nägin, kuidas haavatud Emand lendas alla maapinnale, kuni sinna surnult lamama jäi.
Oli juba öö, ning suikusin unne, samas kui pilv mind aina edasi kandis, platoo poole.

Ärkasin, oli hommik. Avasin silmad ja nägin pilvitut taevast. Tõusin püsti ja avastasin ennast kuskilt ebamäärasest kohast, sest igast suunast paistis vaid lõputu pruun maastik, mis silmapiiril lõppes taevaga, mis moodustas helesinise kupli minu pea kohal.
Teadsin, et keegi jälgib mind, kuid ei julgenud seljataha vaadata. Nii me siis seisime tükk aega, kaks kogu keset ilmatut kaljuplatood. Hawnyed ja mina. See tundus nii imelik, sest arvatavasti ei teadnud mina midagi ja tema teadis kõike, sest ta oli ju jumal.
Lõpuks pöörasin ennast näoga kogu poole, meie vahele jäi nii paarikümne meetrine ala.
„Hawnyed,“ laususin ma salapärase nime, mis selles maailmas nii palju kaost oli tekitanud.
„Loviise,“ vastas keebiga kogu. Tema hääl oli noor, kindlasti ei saanud ta olla vana mees.
„Kust sa mu nime tead?“ küsisin veidi hämmeldunult mustalt kogult.
„Ma tean sinust kõike. Olen sind oodanud,“ vastas Hawnyed. Ta võttis oma ilmatu kapuutsi peast ja selle alt paljastus nii umbes 17 aastase poisi nägu. Tal olid imekenad helesinised silmad ning ma lihtsalt tahtsin nendesse uppuda. Lähenesin Hawnyedile paar sammu ning tema vastas samaga. Kõndisime veel, kuni meie vahele jäi vaid tühine paar meetrit.
„Räägi mulle nüüd kõik ära,“ laususin ma üpriski veenvalt ning me istusime maha, üksteise vasta.
„Ma olen Hawnyed ja see maa on minu loodud,“
„Miks sa siis Emanda lõid, mis pani sind looma nii kurja ja õelat?“ küsisin ma seejärel.
„Emand on minu kurjus, ilma temata poleks selle maa loomine olnud võimalik, kuid ma tean et ta on kurjuse ja koleduse kehastus,“ vastas Hawnyed.
„Aga siis on ju tore, kui sa ta nüüd tapsid?“
„Ei, ma ei tapnud teda, ta on ikka kuskil seal,“ sõnas Hawnyed.
„Aga kuidas, ma nägin ju selgelt kuidas ta surnuks kukkus?“
„Emandat pole võimalik tappa, kui suren mina, sureb ka tema. Ta on osa minust. See kuri osa minust,“ rääkis poiss.
„Kuid kuidas sa suutsid luua midagi nii imelist nagu see maa? Kõik see rohelus, kõik see, mis sa teinud oled on ju võrratu,“ küsisin ma Hawnyedilt.
„Räägi mulle veel selle ilust, ma tahan seda kuulda,“ vastas poiss, silmad säramas.
„Kas sa siis ise ei teagi, milline su maa on?“
„Ei, ma olen pime. Kuidas nüüd öelda… Ma olen kogu selle aja elanud üksinda, siin kalju peal. Ma ei saa siit eemale. Ma pole kunagi oma kätetööd näinud. Ma ainult tean milline see on. Nii tore oleks kuulda sellest maast läbi kellegi teise silmade. Ma tean kõike, mis siin maal sünnib. Ma teadsin, kui sa saabusid ja ma tahtsin sind kohe siia juhatada, kui poleks olnud seda vana nõida ja neid päkapikke, kes tahtsid sind mitmelgi korral tappa. Näiteks, kui nad meelitasid sind tapljalille juurde, mis sind oleks tapnud, kui mu jõud poleks lille maha murdnud,“ jutustas Hawnyed.
„See olid sina, kes mind päästis?“
„Jah, see olin mina. Mina päästsin sind ka lindude käest ja Emanda käest, tuues sind lõpuks siia, mis mul alguses plaanis oligi.“
„Aga milleks see kõik, miks Emand mind tappa tahab, ma olen ju eikeegi.“
„Kas sa ikka ei taipa, sa oled sissetungija, sissetungija minu unenäos. Minu unenägu, kus ma olen loonud nii ilu kui ka kurjust. Ma pean sellest unenäost ärkama, kuid see tähendab Emanda surma, millega ta ei lepi.“
Korraga keerlesid mu peas nii paljud mõtted ja mälestused.
„Kui see on sinu unenägu, siis see tähendab, et see kõik polegi reaalsus. Ja sul on teine elu ka, kuskil mujal,“ hakkasin ma äkki asju taipama.
„Jah, minu reaalne keha lamab Mustamäe haiglas, sellest ajast peale, kui elasin üle kohutava autoavarii. Mu ema suri, isa jäi napilt ellu. Isa istub iga päev minu voodi kõrval ja ootab, et mina, Jaan, tema poeg koomast üles ärkaksin.“
„Aga kuidas mina sinu unenäos olen, miks?“ küsisin ma.
„Sest saatus tahab, et just s i n a mind mu unenäost üles ärataksid. Nüüd peame me rongile minema,“ lausus poiss, võttis mul käest kinni ja tõusis koos minuga püsti. Seisime kõrvuti ja ma nägin, kuidas taevast saabus rong, samasugune, millega ma siia olin jõudnud. Rong pidurdas, sädemed lendasid igale poole ja lõpuks ta peatus. Astusime koos rongi ja istusime pinkidele, rong hakkas uuesti liikuma.
„Ma tean, et ma olen küll tegelikult pime, kuid ma loodan siiralt, et kohtun veel sinuga,“ lausus poiss, „tagasi jõudes sind küll pole mu juures, aga ma tean, milline sa välja näed, ma mäletan sind igavesti oma unenäost.“
Need olid tema viimased sõnad. Peale seda mäletan, et hakkas samasugune kolin, rong lisas kiirust, tõusis taevasse ning seal mu mälestused ka lõppevad…

Ärkasin, avasin silmad ja olin ikka rongis. Tõusin istuma ja vaatasin aknast välja, päike tõusis, oli ikka jaanuar ja lumi oli maas. Vaatasin rongis ringi, Hawnyedi, või peaks ütlema Jaani, ma rongis ei näinud, kuid nägin rongis teisi inimesi. Seal oli oma kümmenkond inimest ning nägin, kuidas eest vagunist saabus piletimüüja ning otsisin oma rahakoti välja. Ostsin pileti ja vajusin mõtteisse. Kas see oli vaid unenägu, või midagi enamat. Pikalt vaidlesin ma endaga, kas tegemist oli reaalsusega, kuid seda ma ei suutnud uskuda.
Jõudsin järeldusega, et see oli siiski unenägu, kuid kellegi teise unenägu. Selle inimese otsustasin ma üles otsida...

Autori kommentaar »