Antoinette'i põgenemine. (8)

"Hahaha! Sa peaksid juba mõistma, et mulle vingerpusse pole mõtet teha!" hüüdsin ja saatsin loitsu oma vastase, Howli pihta. Mees minestas. Naersin veelkord pilkavalt ja lendlesin kodupoole. Ah, kas ma ütlesin, et ma olen haldjas? Halb, tume haldjas?
"Hawnyed, mida sina siin teed?" küsisin üllatunult, kui olin jõudnud oma koju. Mu majake asus mägedes, kuhu lihtinimesed sattusid harva. Tegelikult teadsid vähesed, kus ma elan. Just sellepärast, et keegi mind tüütama ei tuleks.
"Antoinette," kummardas Hawnyed minu ees. Nõksatasin peaga ja läitsin teekannu alla lihtsa sõrmeviipega tule. "Antoinette. Ma ei tahaks siin praegu olla, aga kuna ma olen üks vähestest kes su elukohta teab, siis saadeti mind sulle teatama, et sind oodatakse Haldjate Kohtus."
Jäin hämmastunult Hawnyedile otsa vaatama. Seejärel otsisin välja tassid ja alles siis vastasin mehele,
"Haldjate Kohtusse? Miks? Mis sinna?" tulid küsimused mu suust. Kui Hawnyed vastas, kuulsin rõõmuga tema häälest kostvat ebamugavust.
"Nooh," venitas mees, "Asi on selles, mida sa korda oled saatnud. Need pahateod. Nad arvavad, et sinusugusel haldjal ei peaks võlujõudu olema. Nad tahavad -"
"Selle mult ära võtta?" katkestasin teda, "Kelleks nad end peavad? Nad teavad väga hästi, et nad ei saa mult seda ära võtta! Niiet, loobugu parem."
Hawnyed noogutas ja lonksas teed, mida olin talle pakkunud. Seejärel ohkas ta. Vaatasin tema säravatesse helesinistesse silmadesse, mis olid vastuolus minu tuhmide, hallide silmadega.
"Noh, nad saavad seda piirata. Ja nad plaanivad seda piirata miinimumini. Nad ei taha, et sa võluksid enam. Palun, Antoinette, palun-palun, mine Haldjate Kohtusse. Ära tõmba omale rohkem jamasid kaela." anus ta mind. Sasisin oma süsimusti, krussis juukseid ja küsisin talt vildaka naeratusega, "Ja pean oma võlujõust loobuma? Ei, aitäh!"
"Ei, käitu hästi! Ära tegele enam nende mustade jõududega." lausus Hawnyed ja tõusis seejärel püsti, "Haldjate Kohus ootab sind home, kell üksteist. Ole kohal, palun." Nende sõnadega mu sõber lahkus. Ühe käeviipega kadusid teetassid. Panin jalad lauale ja vaatasin lakke.
"Homme jään ma oma võlujõust ilma.. Või siis ka mitte.." Ma ei tahtnud küll Hawnyedi reeta, kuid kohapeale ma ka jääda ei saanud. Haldjate Kohtus oli küllaltki võimsaid haldjaid, et need lõpetaksid loitsu, mille ma oma kallile sõbrale peale olin pannud, et ta mu elukohast rääkida ei saaks. Ma pidin põgenema. Aga kuhu? Vaatasin kiirelt oma majas ringi, kuid ei võtnud sealt midagi. Mida vähem pagasit, seda parem. Lahkusin majast ja käeviipega süttis mu majake põlema. Tundes kerget valupistet asusin ma oma õe, Esmeralda poole teele, kes elas teisel pool mägesid. Õnneks ei teadnud keegi mu õest, peale Hawnyedi midagi, kuna olin tema olemasolu maha salanud. Ta oli "hea" haldjas.

"Esmeralda!" lõõritasin, kui jõudsin õe maja juurde. Esmeralda elas ühes rõõmsas külakeses, nimega Afevork. Mu õde ilmus välja majatagant, näol suur imestus. Esmeralda oli minu täielik vastand, välja arvatud silmad. Tal olid blondid, sirged juuksed ning ta oli alati rõõmus.
"Antoinette, mida sina siin teed?" küsis õde, silmitsedes mind peast jalatallani. Naeratasin ja kallistasin teda.
"Noh, ma mõtlesin, et tulen sulle külla. Ma pole sind ammu näinud. Meie vahe on ikka nii pikk! Reis väsitas mu täiesti ära." vatrasin Esmeraldale, kes mu sisse juhatas. "Kus siis Rob on?" küsisin. Rob oli mu õe mees.
"Tööl," vastas Esmeralda ja naeratas mulle. Naeratasin talle vastu, ise teda mõtetes needes. Ta polnud mulle kunagi meeldinud. Võibolla sellepärast, et ta oli nii rõõmsameelne, võibolla sellepärast, et ta oli nii hea. Mitte nagu mina. Järsku sööstis nurgatagant välja mu õe tütar, Sarnina. Silmitsesin teda - tal olid samuti hallid silmad ja.. mustad krussis juuksed.
"Tere!" laususin talle rahulikult. Olin üsna imestunud, kuid ka rahulolev, et mu õekese tütar nägi minu moodi välja. Ilmselt oli seda ka Sarnina ise märganud, sest ta osutas minu ja siis enda juustele. Pilgutasin talle silma ja läksin Esmeralda järel maja taha.
"Kas sa jääd ööseks?" küsis Esmeralda istudes aiatooli ja viibates päikesevarjule, et see meid päikese ereda valguse eest kaitses, "Ma mõtlen, et sa ei hakka täna enam seda pikka teed ette võtma?" Noogutasin ja naeratasin talle lahkelt. Tegelikult oleksin ma heameelega läinud Fariza juurde, kuid too elas kaugel ja ma kardsin, et mu tiivad ei kannata seda välja. Kuigi Fariza juures oleks ma kaitstud.
"Ma tulin jah veidiks ajaks sulle külla," nentisin, "Aga ma arvan, et paari päeva pärast ma lahkun."
Esmeralda ei vastanud. Ta oli ikka veel minu ootamatu külla tuleku pärast imestunud. Viimane kord ma ähvardasin ju mustade jõududega ära loitsida.. Aga see selleks. Nüüd olin ma tal külas ja näitasin tema vastu välja armastust, mida ma polnud kunagi tundnud. Peagi läksime me sisse, sest Rob oli koju tulnud. Me sõime ja rääkisime veidi tühjast-tähjast ja seejärel saatis Sarnina mind tuppa, kus ma magama pidin.
"Sarnina, kas sa oled tähele pand, et sa sarnaned minuga?" küsisin lapselt. Sarnina noogutas arglikult. "Noh, võibolla hakkad sa kunagi sama suuri tegusid tegema nagu mina. Aga ära kellelegi meie vestlusest räägi, eks?"
Laps noogutas ja lahkus. Seejärel vajusin ma sügavasse unne.
Hommikul ärkasin ma karjumise peale üles. Tundus, nagu oleks keegi mu õe maja rünnanud. Läbi kisa kuulsin enda häält ja välgukiirusel sain aru, kes võisid siin olla.
"Haldjate Kohtumehed! Ma pean põgenema!" mõtlesin ja vaatasin toas ringi. Haarasin laualt peegli ja sööstsin aknast välja. "Anna andeks õeke.." mõtlesin, kui viibutasin kätt maja kohal, mille ela#!?!#d langesid tardumusse.
Võtsin suuna Fariza poole, kes elas põhjapool. Lend temani kestis terve päeva ja mu loits kestis vaid mõned tunnid. Ma olin kindel, et mind otsiti taga, kuid ma teadsin, et Fariza juurest ei leia mind keegi. Ma polnud temast kellelegi rääkinud. Isegi mitte Hawnyedile.
**
"Antoinette!" kriiskas Fariza, kui mind nägi. Maandusin hellalt tema kõrvale ja silmitsesin tema lühikesi, erkpunaseid juukseid. "Mida sina siin teed?" küsis Fariza.
"Ütleme nii, et mul on pisukesed jamad ja sina oled ainus, kelle juurest mind ei leita." laususin sõbrannale ja vantsisin tema järel tema pisikesse lossi.
"Jamad? Sinul, Antoinette'l, ühel mustemal haldjal, keda mina tean on jamad?!?! Kuidas see võimalik on?" küsis Fariza väga imestunud häälega.
"Noh, Haldjate Kohus otsustas mu võluvõimet kahandada nii palju, kui võimalik, sellepärast, et ma olen nii paha ja teen nii-öelda kuritegusid!" rääkisin ma sõbrannale kõik ära, "Noh, täna oleksin pidanud ma kell üksteist kohtu ette ilmuma, kuid ma ei kavatsegi oma võimeist ilma jääda ja sellepärast peangi ma end siin varjama. Mitte keegi ei leiaks mind siit! Mitte keegi ei tea, et mul sinusugune sõbranna on!"
Fariza noogutas mõtlikult pead. Mul on vedanud, et mul just temasugune haldjas sõbraks osutus. Fariza oli äärmiselt võimekas haldjas. Kuna ta elas üksi, oli tal aega arendada oma võimete piire ja minu teada oli ta ainuke haldjas, kes juurdunud nii sügavale võlukunsti. Isegi Haldjate kuningas ei suutnud teha seda, mida Fariza.
"Olgu, jää siia! Aga sel juhul pead sa mul aitama tappa Haldja kuninga poja, Reginaldi," tegi Fariza mulle ettepaneku, millest mul polnud võimalik keelduda. Kuigi Fariza mulle selle teo põhjust ei öelnud, ei vaielnud ma ka vastu ja koos kavandasime me Reginaldi mõrva.

Kui kätte jõudis saatuslik päev, olin ma kergelt pabinas, kuna ma olin ikka veel tagaotsitav ja see mida me Farizaga teha kavatsesime polnud just kõige targem tegu, kuid siiski oli see Fariza jaoks vajalik. Ma ei tea miks, kuid oli.
Niisiis, lendasime me Kuninga kotta, pannes sellele peale tardumuse loitsu. Võttes Reginaldi endaga kaasa, avastas aga Fariza, et jättis oma õnnesõrmuse kuninga juurde. Minu tööks jäi toimetada Reginald Fariza lossikesse ja Fariza ise pöördus tagasi. Jätsime hüvasti ja ma lendasin edasi, tundes, et midagi halba hakkab toimuma.
Ja rohkem ma Farizat ei näinud..

Reginaldi ma ilma Fariza loata ei mõrvanud, koos jäime me elama mu kalli sõbranna majja. Kuna ta oli pannud kuningapojale peale võimsa loitsu, ei saanud viimane tagasi pöörduda. Ma teadsin, et Fariza ise enam tagasi ei tule. Küllap olid kuningaväed ta kätte saanud ja tiirutasid nüüd mööda maailma ringi mind otsides, kuid ma lubasin endale, et mind nad ei saa. Või kui ka saavad, siis olen ma juba läinud, võttes endaga kaasa Reginaldi, makstes sellega kätte sellele neetud Haldjate kuningale!

Autori kommentaar »