Triip vr. Täpp! (12)

See sõda räägib sellest, kuidas tiigrid ja gepardid oma kasukate pärast tülli läksid.

¤ ¤ ¤
Päike paistis eredalt ja mets sillerdas hommikuse kaste all. Liblikad, mesilased ja muud pututkad lendlevad ringi ning õhus on tunda mõnusat värskust. Ka väiksed tiigrikutsud hullasid õues..Selline oli mets selles tiigrite külakeses metsa vahel, sellel ajal, u. 200 aastat tagasi, kui tiigrid ei olnud veel oma stiili välja mõelnud ja elasid veel inimeste moodi.
Selle ilusa vaikuse rikkus järsk koputus tiigrite külavanema uksele.
´´Kopp-kopp!´´
Tiiger tegi ukse lahti:´´Jahm??´´ Ukse taga oli kirjakandja. Ja see oli GEPARD.
Mõistagi ei olnud külavanem(tiiger)sellest vaatepildist väga rõõmustatud, ning ta ilme muutus külmaks, kui nägi, kes ukse taga on.
´´Terre hommikust, AUVÄÄRNE külavanem...mul on siin teile üks kiri meiepoolselt va#!?!#ejalt. Kui tohib, siis ma loeksin selle teile ette.´´venitas gepard ja naeratas magusalt. Vastust ootamata, keris ta oma puukooretükikese lahti(sellel ajal polnud paberit, ning kirjad kirjutati pajukoortele), ja luges sealt lühikese, ja v ä g a arusaadavalt mittesõbraliku kirjakese.´´Või teie tulete meie kasukat solvama?? Parem vaadake enne enda oma, kui meie kallale lähete!!´´
Gepard naeratas veelkord ülbelt, ning kõndis minema.
Külavanem lõi ukse pauguga kinni, ning pomises vihaselt oma ette:´´Gepardid...´´
Ja see päev läks edasi nii, nagu kõik teisedki päevad:ilma kakluste, sõneluste jms.-ta. Kuni ühe päevani...
Ilm oli nagu alati:ilus, selge ja päiksepaisteline.
Taas tuli kirjakandja külavanema ukse taha. See jälgis seda gepardit aknast ning kui too oli ukse juurde jõudnud, tõmbas külavanem Thom ukse lahti.
´´Kas on midagi vaja või??´´küsis ta ülbelt.
´´Oo jaa....üks kiri meie külavanemalt, Khelilt.´´sõnas kirjakandja pilklikult. Talle valmistas Thom´i viha ilmselt suurt lõbu.´´Hoidke alt, va triibulised nässakad! Te ei va#!?!#e siin enam kaua!´´
Gepard voltis kirja kokku ja läks minema, ise rahulolevalt naeratades.
Thom oli muidugi vihane, kuid smas kartis ta, et sellest asjast võib sõda tulla. Seepärast puhus ta oma suurt piisonisarve(kolm pikka vilet). Kolm pikka vilet, mida ta puhus, tähendasid, et kõik peavad viivitamatult tema maja ette tulema.
Kui kõik koos olid, rääkis külavanem neile kogu loo ära. Ja ta lisas:´´Kuna siin võib sõjaks kiskuda, palun ma tungivalt, et keegi oma lapsi järelvalveta ei jätaks. Ja kui keegi märkab, olgu ta siis suur või väike, noor või vana, aga kui ta märkab kuskil täpilist kasukat, tuleb sellest kohe ilmtingimata kõikidele teatada. Ja see on ...kõik...´´sõnas ta lõpuks ning ta hääl murdus.
Selles päevast alates hoiti kõikidel tiigrikutsikatel rangelt silma peal. Keegi ei tohtinud enam metsa mängima minna.
Ka Thomi laps, Terry oli väljas koduõue peal mängimas. Ta ei olnud kunagi metsas käinud ja oleks tahtnud väga sinna minna, kuid ta isa ja ema(Liliane) ei lubanud ta sinna minna.
Ühel päeval, kui väike Tery jälle õues mängis, läks ta ema , Liliane, korraks tuppa vett tooma. Terry vaatas metsa poole, ning taibates oma võimalust, jooksis ta kiiresti metsa poole.
Kui maja oli silmist kadunud, istus ta natukeseks kännu peale ja mängis siis ühe vana sammaldunud ja maha kukkunud puu peal.
Järsku nägi ta midagi kollast ühe kuuse taga. Terry ronis puu pealt maha ning puges ühe suure kivi taha ning vaatas terasemalt.
Varsti nägi ta seda sama kollast asja tese puu taga.
Ning järgmiseks oli näha kogu kollane asi...see oli gepard.
Välkkiirelt jooksis Terry ühe kuuse alla. Selle kõrval kasvas suur kask.
Terry rebis talt suure kooretüki ning kraapis sinna hoiatussõnad. Siis jooksis ta puu varjust välja, unustades, et ta ei saa seal kuskile varjuda, sest kivi oli koos mahalangenus puuga hoopis teisel pool kuuske.
Järgmisel hetkel tabas teda selga tugev valu. Valu oli lausa väljakannatamatult kohutav.Selles oli tunda midagi külma, isegi jäist, kuid samas ka midagi põletavat. Terry langes rohule nin pomises raevukalt:´´Tobedad täpised!! Me teile veel näitame....´´ Ta silmist veeresid vihapisarad ning kuigi ta teadis, et ta saab nüüd surma, üritas ta siiski meeleheitlikult surmale vastu punnida. Kuid asjatult...nüüdseks oli ta kaotanud liiga palju verd ning ta jäi rohule elutult lebama...ta oli
s u r n u d .
¤Samal ajal külas...¤
Gepardid tungisid külla ning kuigi nad olid tiigritest palju kiiremad, ei suutnud nad vastu panna nende tugevusele.
Varsti olidki tiigrid võitnud. Külas algas suur pidu, mis kestis teve ööpäeva.
Kuid peale pidu, kui kõik olid rõõmsad, va#!?!#es vaid ühes onnis kurbus.. Jah...see oli külavanema onn.
´´Kus ta ometi on...´´nuttis Liliane lohutamatult. Thom ei nutnud, kuid ta oli väga tõsine ja kurb.
´´Ei...see ei saa jätkuda, Liliane...ma saadan mõned tiigrid Terryt otsima.´´sõnas Thom otsustavalt ning sammus onnist välja.
Kui otsijatesalk koos oli, asusid nad teele.
Varsti jõudsid nad selle kuuse juurde ja silmasid seal midagi ilusat...triibulist. Nad läksid vaatama, kuid vaatepilt vaid kurb, sest seal oli Terry elutu ja külm keha.
Tema kõrval lebas silt, kuhu oli kirjutatud:´´Koledad täpised tulevad!! Hakake sõdima!!´´ Kirja all oli kaks väikest kuivanud vereplekki.
Nad panid Terry surnukeha nahkkotti ning viisid külla, kus ta ära maeti.
Nüüd nuttis Liliane veel rohkem ning isegi Thomile tuli pisar silma...see oli ju ikkagi tema poeg...
Kuid Liliane ei lakanud nutmas. Ta muudkui halises:´´Kui ma oleksin teda korralikult vaadanud, ei oleks ta...´´
Kõik tundsid talle ja ta mehele kaasa ning kinkisid igasugu asju ja lohutasid noorpaari.
Kuid mitte ükski sõna, kink ega lill ei lohutanud vaest tiigriema südant...
Ja need ei saanudki seda teha, sest see süda oli täielikult murdunud...see oli täis tülgastust ja viha enda vastu...

The End

Jah...maailm on ebaõiglane...on alati olnud...

Autori kommentaar »