Sõda (4)

Oli aasta 1912. Me tulime ema, isa ja tädiga Leedu parimast kohvikust. Olime tädil külas, tädi elab Leedus. Otsustasime minna koos ema ja isaga kohe koju tagasi, kuid tädi palus, et jääksime veel paariks päevaks. Me olime nõus.
Möödus päev. Olime parajasti köögis ja sõime tädi küpsetatud kooki, kui juhuslikult kuulsime raadiost midagi kohutavat. On algamas suur maailmasõda, alustajaks Saksamaa, kuna Saksamaa va#!?!#us polnud rahul, et nad peavad juhtima vaid ühte riiki. Meie koogisöömine lõpes suure murega, kas me elame veel paari aasta pärast. Sellest mõelda oli lausa kohutav. Kas mul on paari aasta pärast vend, keda ema ootab?
Möödus paar tundi. Oli aeg minna magama. Mitte keegi meist ei läinud magama rahus, kõik olid närvilised ja murelikud. Ma ei jäänudki kohe magama. Ma võtsin enda märkmiku ja märkisin : „On algamas suur maailmasõda. Ma kardan.“. Uni tuli peale. Ma pidin magama jääma, kuigi kartsin seda teha.
Oli hommik. Ma ärkasin kuskil kahtlases kohas. Mets see polnud, linn see polnud... pigem mingi küla. Ärkasin üksinda, ma ei teadnud, kus on mu ema, mu isa ja mu tädi. Ma tahtsin nutta, kuid ma ei suutnud. Mõtlesin pigem sellele, et ma pean ruttu siit põgenema. Ma hakkasin jooksma päikese suunas.
Möödunud olid tunnid, olin juba vähemalt kümne kilomeetri kaugusel sellest kohast, kus ma ärkasin. Inimesi polnud, oli tühjus. Nähtavale olid ilmunud pilved. Äikesepilved. Pidin leidma endale koha, kus niikaua varjuda. Hakkasin otsima. Vihma hakkas juba sadama. Müristas. Lõi välku. Ma jooksin kõigest väest ühe väikese maja poole. See maja oli tühi. Otsustasin äikese mööda saata seal. Kuna tundus, et äike kestab kaua, otsustasin teha endale teed, võileiba ja pärast magamagi heita. Mul oli palju aega. Kõik vajalikud vahendid olid olemas ka. Ma nutsin. Ma kartsin. Ma tahtsin ema ja isa ja tädi juurde. Ma tahtsin teada, kus nad on. Ma mõtlesin kaua sellest, kus nad on, mis nad hetkel teevad, mis on neist saanud. On nad ikka elus? Ma nutsin kogu südamest. Äkki aga kuulsin samme. Ma mitte ainult ei kuulnud, vaid ka nägin sammude omanikku. Õnneks tema mind ei näinud. Ma hiilisin vaikselt kappi ja peitsin end. Siis kuulsin aga ema häält, ta rääkis tädiga. Nende hääl oli kurb. Tulin kapist välja ja kallistasin kõigepealt ema, siis ka tädi. Nad nutsid õnnest, et mind nägid. Ma küsisisin ka isa kohta. Nad ütlesid, et nad ei tea isast midagi. Nad olid koos ärganud. Meie jutuajamist hakkasid häirima paugud, väga lähedalt. Lõpuks kuulsime, et majja tuldi sisse suurte mütsudega. Me hiilisime peitu. Mina kappi, ema voodi alla ja tädi jooksis ruttu teise tuppa. Kuulsime mingite meeste häält, kes rääkisid midagi Saksa keeles. Ei mina, ema ega tädi ei saanud sellest aru. Me olime puhtad eestlased. Isegi tädi, kes elas Leedus, ei osanud leedu keelt. Ainult eesti keelt. Isa ainult oskas mitmeid keeli, ka saksa keelt.
Mehed tulid tuppa, kus olime me emaga peidus. Mul oli kapis väike pilu, kust sain piiluda natuke. Ma nägin, et mehed läksid tuppa, kus oli tädi. Mul jäi üle vaid loota, et tädi jääb ellu. Kuid mulle tundub, et seda ei juhtunud. Tädi hakkas karjuma. Ma ei saanud aru, mis ta rääkida üritas. Oli kuulda meeste häält, nad rääkisid taas midagi saksa keeles. Tundus, et ema hakkas tasakesti nutma. Ma püüdsin nuttu kõigest väest tagasi hoida. Mehed hakkasid minema. Ema tuli voodi alt välja, mina tulin kapist välja. Ma läksin tuppa, kus tädi ennast peitis. Seal oli ta laip. Nuga oli löödud kõhtu. Ma katsusin pulssi, kuid ta oli surnud. Ma läksin jooksin ema juurde ja kallistasin teda. Ema arvas, et me peaks põgenema tagasi Eestisse. Ma oleks olnud sellega nõus, kuid me ei oleks saanud ju kuidagimoodi Eestisse. Ma tahtsin ka siit põgeneda. Ma tahtsin siit põgeneda koos enda perega, kuid ma ei saanud. Ema muutus närviliseks. Ta nägi aknast maja poole sammuvaid mehi, taas. Ema arvas, et me peaksime taas peitu minema. Me läksime, mina kappi ja ema voodi alla. Seekord aga mehed sisse ei tulnud, vaid viskasid aknast sisse miini. Mehed vaatasid aknast sisse natuke aega ja siis jooksid nii kiiresti, kui suutsid. Ma tulin ruttu kapist välja ja tirisin ema voodi alt välja, ta nägi granaati ja me põgenesime nii ruttu, kui saime. Olime jooksnud umbes 500 meetrit, kuid ema väsis, ta ei suutnud joosta, ta jäi puhkama. Siis kostis plahvatus ja ema ehmus nii palju, et tahtis edasi joosta. Me jooksime. Siis aga nägime jälle mehi, kaugelt. Üks neist meestest tundus kangesti isa moodi. Ma taipasin, et see oligi isa. Ta kõndis nende sõjameestega samas mundris, ta oleks olnud nagu sõber nendega. Ema jooksis ruttu meeste poole, et isa kallistada ja põgeneda. Ma vaatasin natuke aega ja jooksin ka emale järgi. Ema jõudis juba päris lähedale ja isa märkas teda. Mehed rääkisid midagi saksa keeles ja siis isa vaatas emale kurvalt otsa. Ta näole tekkisid pisarad ning ta tulistas relvast ema poole. Ema sai pihta. Ma hakkasin täiest kõrist karjuma ja nutma. Isa nägi mind ja jooksis minu poole ja võttis mu kukile. Ma karjusin : „Sa tapsid ema, lase mind lahti, lase lahti, ma lähen ema juurde, lase lahti“. Isa aga ei teinud välja ja rääkis saksa keeles nende meestega. Mul oli turvaline tunne ja samas ka väga ebaturvaline tunne. Ma oleks vist siiski eelistanud, kui isa oleks olnud normaalne ja ei oleks seda teinud. See ei unune mul iial, mida ta tegi. Mitte iial.
Möödusid nädalad, kuud. Sõda kestis ikka veel. Me elasime koos nende sõjameestega mingis vanas onnis, metsas. Vahepeal salaja, kui teisi sõjamehi polnud, tuli isa minuga rääkima. Ta rääkis mis juhtus. Teda olid need sõjamehed kinni võtnud ning saksa keeles küsinud: „Kas soovid surra või meiega kampa lüüa? “ Isa oli vastanud, et ta tahab kampa lüüa ning leida mind ja ema. Ta oli selle sama maja ees oodanud, ning näinud, kuidas ta õde tapetakse. Ta oleks tahtnud seda taksitada, kuid kui ta seda teinud oleks, oleks ta piinarikkalt tapetud. Ta oli selle sama maja sisse visanud miini. Ta oli enda naise tapnud, sest teda sunniti selleks. Muidu oleks ta pidanud surema nälgides, piineldes, valu käes oigamas... seda ta ei tahtnud. Ta oli väga kurb ning esimesel võimalusel tahtis ta koos minuga põgeneda.
Ühel õhtul läksid sõjamehed taas toitu hankima ja jätsid meid isaga koju, et isa mind valvaks (seekord oli isa kord mind valvata). Ega need sõjamehed ju ei teadnud, et mind valvab mu isa, isa polnud sellest sõjameestele rääkinud, et see poiss on tema poeg. Võimalus oligi käes. Kui sõjamehed olid piisavalt kaugel meie onnikesest, jooksime me nii kiiresti, kui saime. Me jooksime küla poole, et sealt bussi peale minna ja Eestisse tagasi sõita. Me teadsime, et Eestis on sõda lõppenud. Me jooksime, põgenesime. Lõpuks jõudsime külla. Me jõudsime napilt bussi peale, mis sõitis Leedu piiri äärde, sealt saime me bussi peale, mis sõitis Riiga ja Riias saime me väikes bussi peale, mis viis meid Läti piiri äärde. Läti piiri ääres ootasime me natukene bussi ning saime bussi peale, mis sõidutas meid Eestisse. Eestis oligi sõda lõppenud, kuid võidule oli saanud Saksamaa. Oli alanud aeg, mil Eesti ei olnud enam vaba. Eesti oli Saksa võimu all.


Autori kommentaar »