Sakslaste vastu sõdises!!! (3)

Mina- mina olen eestlane ja ma ei karda seda välja öelda. Kuigi varsti võib kõik muutuda. Levivad jutud, et nad tulevad. Nende all mõtlesin ma Sakslasi, meil ei ole kombeks öelda välja nime, sest me ei hooli neist. Me hoolime oma rahvast - omadest inimestest - ennekõike iseendast. Me oleme kui üks suur pere mida ümbritsevad vaenlased. Ega me ei karda neid nüüd niipalju, koos vastuhakates suudame me nad peatada. Kas präeguseks või igaveseks seda me veel ei tea.

2 aastat hiljem.

''Me oleme valmis!''Karjub meie pealik Kalev.
Me seisime sakslastega vastastikku, vahet oli ainult 500 meetrit. Mul jooksid peas igasugused mõtted, nii võidust kui ka kaotusest. Ma teatsin, et isegi kui me võidame saavad paljud meist surma. Ma Lootsin, ma uskusin ja ma palvetasin. Ma seisin oma suurema venna kõrval, ma vaatasin talle otsa ja nägin ta kortsus otsaesist mis oli täis viha, ta pruune silmi mis vaatasid pingsalt sakslaste poole ja siis äkitselt ma ei kartnud, ma teadsin et ma olen kaitstud. Kõige jubedam hetk oli see kui Sakslased hakkasid karjudes meie poole jooksma ja meie tegime seda sama. Ma ei saanud millestki aru, ma vaatasin kuidas inimesed langevad. Keegi järsku karjatas mulle ''vaata selja taha!'' Ma pöörasin ruttu selja ja ma tapsin ta. Ma tapsin endast 2 korda suurema mehe. Mult käis läbi mingi jõnks, ma tundsin uhkust. Kui ma peaksin ellu jääma saan ma rääkida oma lastele ja lastelastele , et ma olen võidelnud meie riigi eest. Nad saavad tunda minu üle uhkust. Sõda kestis ja kestis. Väga palju inimesi oli langenud. Ma nägin, et minu perekond on siiski elus. Üks sakslane kes maas oli kandis suuremat relva, ma võtsin selle endale. See oli raskem, aga töötas paremini. Päev läks õhtusse ja enamustest oli ära väsinud ja seetõttu langenud. Ma vaatasin inimesi kes maas piinlesid või olid juba ära surnud. Ma olin sõjaringist väljaspool. See tähendas, et mina ei pidanud niipalju võitlema, sest vaenlased olid rohkem keskel. Ma märkasin ühte meest kellel oli eesti lipp põsele joonistatud, see tuletas mulle meelde miks me sõdime ja ma jooksin lihtsalt oma oda ees ringikeskele ja tabasin ainult sakslasi. Ma tapsin nende pealiku. Ma tuntsin jälle seda jõnksu. Ma kutsusin paar inimest ringist väljapoole ja käskisin neil tuua vibud ja tuld. Me süütasime keskööl vibunoole otsad ja hakkasime neid vaenlaste poole laskma. Varsti langes ka meie pealik ja minu isa. Ma ei oska öelda kas rohkem oli sõdijaid või sõjas langenuid. Väga raske oli.
Sõda kestis mitu aastat. Kuni lõpuks tuli teade, et Sakslased annavad alla.
Me saime endale võidu, mis püsib siiani meie südametes. Mina olin ainuke kes meie külas ellu jäi. Ma hakkasin ringi rändama ja endale elupaika otsima. Ma leppisin kõigega. Ma leidsin ühe poisi kes oli kaa üksinda. Me hakkasime koos liikuma ja üle pika aja tundsin ma jälle kindluse tunnet. Meil sai palju nalja. Me saime koos palju paremini hakkama kui üksi. Me kasvasime suureks. Ma olin juba kolmkümmend ja mul oli 2 tütart. Mingi aja pärast algas kõik algusest. Sakslased olid tagasi. Aga ma ei tahtnud enam kedagi kaotada. Meie pere põgenes koos ühe teise perekonnaga metsa. Meil oli peidetud onn maa sees. Seal elasime 7 aastat. Koguaeg kui keegi karjus või mingi nool lendas tundsin ma süümepiinu. Ma mõtlesin, et ma oleks präegu saanud oma inimeste eest võidelda. Järsku mul see võimalus avanes. Mets pandi põlema. Me põgenesime aga mu perekond hukkus. Ma jäin jälle üksinda. Üks eestlastest andis mulle varustuse ja ma läksin tagasi sõtta. Mind vaadati kui vaenlast, sest siis kui teised sõdisid ja oma eluga riskisid olin mina soojas koos perega. Ega mul ei olnud hea olla. Ma oleks võtnud endalt heameelega elu aga kes siis Eesti eest sõdib.
Me olime sakslastest ees , sest meil oli parem varustus. Järsku ma tundsin kuidas keegi mind käest tirib. Keegi Eestlastest viis mind sõjaplatsilt eemale mingisugusesse torni. Nad rääkisid mulle väga salajast infot. See oli, et Meile tuldakse appi. Nimelt Läti ja Leedu tulevad meile appi sõdima. Aasta pärast nad tulidki. Sakslased ehmusid väga ära ja nad langesid. Neid Jäi alles ainult 14. Me andsime neile armu ja lubasime nad Saksamaale tagasi juhul kui nad enam ei tule meie maad rikkuma. Nad andsid lubaduse.
Mõne aasta pärast ütles arst mulle et mul on vähk. Ma suren 2 nädala pärast. Kuid ma olen saavutanud elus kõik mis vaja. Ma võitlesin oma riigi eest ja mul oli oma perekond. Ma veetsin oma viimased nädalad oma õiges kodus kus ma sündisin. See oli küll pooleldi maha põletatud aga ma sain hakkama. Ma olin harjunud ka kõige raskema eluga. Kõige rohkem meeldis mulle mõte, et kõik tänapäeva plixid ja kutid ja suured kaubamajad on siin ilmas tänu mulle ja teistele inimestele kes sõjas sõdisid. Mõni tund enne surma ma mõtlesin haiglavoodis oma elu üle järgi ja mul käis jälle see uhkuse jõnks läbi. See jõnks mida ma tundsin siis kui oma riigi eest sõdisin. Ma surin. Ma võin ainult öelda, et taevas on mul parem elu. Siin ei ole sõdasid ega sakslasi. Siin on ainult rahu ja vaikus.

Lõpp

Autori kommentaar »