Piirilahing. (9)

21. august. 1923 , Iraan. i]

Käes oli täiesti tavaline hommik ühes külakeses, kus elas ema koos enda 4 lapsega.

Kell neli hommikul tõusis ema ja tegi lastele hommikusööki. Kui kell hakkas pool viis saama, läks ta lapsi üles ajama, et need talle lauta appi lehmi talitama tuleks.
"Josephine, Jenny, Ben ja Jack - ärgake. " sositsas ema üle ukse, mille peale uniselt vastati ''kohe''.
Lapsed toppisid endale tööriided selga ja sammusid allakorrusele sööma, mille ema neile oli valmistanud.
"Mis söögiks on ? " küsis lastest vanim, 15-aastane Josephine.
"Praetud kartulid jahukastmega, " vastas ema ohates, sest nende peres on juba viimased 7 aastat olnud rahapuudus.
"Aga miks me kunagi liha ei saa ?" küsis väike 7 aastane Ben.
"Meil on 10 lehma, kelle pealt me piima eest raha teenime. Nende liha me süüa ei saa ja raha meil ka pole , et süüa osta. " lausus ema.
Lapsed kugistasid ruttu toidu alla ja asusid siis lauda poole tööle.
"Jenny, sina kanna lehmadele hein ette. Jose, sa aitad mul lehmi lüpsta ja Jack, hakka sõn#!?!#t välja vedama. Ben, sina mine vii need kaks mullikat välja ." juhendas ema lapsi tööle.
Väike, aga pikka kasvu Ben hakkas mullikaid välja tarima, heinamaale.
"Mina olen see, kes peab need kaks emast lehma koguaeg välja viima, ma ei jõua niiii kaugele nendega kõndida. " hädaldas poiss, sest ta pidi lehmad viima pea kilomeetri kaugusele heinamaale.
Kui ta jõudis juba ojani, pani üks mullikatest plehku. Ta jooksis talle järele, kuid jäi siis äkki seisma. Kaugelt mäe pealt oli näha, kuidas mitusada tanki ja sõdurit tema suunas tulid.
"Jumal, aita mind. " olid Beni sõnad enne jooksupistmist.
Ta jättis mullikat omapead ja jooksis nii kiiresti kui sai - lauda poole.
Josephine läks just piimapange välja pesema, kui ta nägi väikest Beni elueest tema poole jooksmast, pisaad põskedel.
Ehmudes ruttas ta vennakesele vastu , ja küsis :
"mis juhtus ?"
"Tangid ja suured relvadega onud tulevad heinamaa poolt, ma jõudsin just ojani, kui üks mullikas jooksu pani ja ma teda püüdma hakkasin, aga siis nägin neid kurje onusid minupoole tulemas .. " rääkis Ben kiiruga ja segaselt.
Aga Jose sai aru - Sõda on tulekul.
Nad jooksid lauta, kus ta teatas ka emale sellest.
"Jack ja Jenny , jookske teie koos Beniga keldrisse, me Josega ajame ruttu osad lehmad varjendisse. " seletas ema lastele ruttu.
Jose ja ema lükkasid neli lehma varjendisse, kuid siis nad märkasid 100 meetri kaugusel olevaid sõdureid.
Nad jooksid kiiruga laste juurde keldrisse, kus nad olid nii rahulikult ja vaikselt kui said, et õhku kokku hoida.
Väljast kostusid tangi mööda sõitmis hääled , oli ka üksikuid karjeid kuulda, oli ka osasid plahvatusi kuulda.
"Emme, kaua me siin olema peame ?" küsis 9-aastane Jenny.
"Siis, kui onud lahkuvad. "
"Aga kuna nad lahkuvad ? " kostus järgmine küsimus juba Beni suust.
"Eitea, aga olge praegu nii tasa kui saate, sest kui nad meid leiavad, ei pruugi me homme päikesetõusu näha.. " andis ema lastele vihje.
Nad istusid keldris pea 3 tundi, kui äkki nad kuulsid samme , mis lähenesid maa-alusele keldrile.
"Te võite välja tulla. " oli kuulda noorsõduri häält. "Vaenlased lahkusid."
Kui nad olid sealt välja roninud, hirmunult ja tasakesi. Väiksel Benil olid punased ära nutetud silmad, teised lapsed olid sellise asja tagajärjel veel šhokis.
Ema küsis sõdurilt :
"Mis siin toimus ? Juba kell kuus hommikul tulevad äkki sõdurid meie maale ja ettehoiatamata ?! "
"Proua, asi oli selles, et meid taheti rünnata - türklaste poolt. Me saime eile keskööl häire, et keegi vaenlastest olevat meie piiri ületanud ja nii me suundusime neile vastu, kuna oli teada, et türklased tulevad lennukite ja tankidega, pluss tuhande mehega. Aga kuna, kahjuks, nad said meie esimese üksusega enne teie kodu kokku, toimus lahing seal ja meie sinna ei jõudnud, küll saime kokku umbes saja mehega, kes olid edasi liikunud, kui lahingkäis ja nii me saime nad alistatud, kuna nad olid vähemuses. Nad tapsid seal meie pealiku, ja nii nad suundusid tagasi enda kodumaale, sest nende eesmärk oligi meie pealik tappa. "
"Oh issand jumal, vähemalt jäid meie hooned ja loomad alles, kui need oleks ka hävitatud, oleksime me surmale määratud.. " puhkes naine nutma, kui ta sai teada, et sõda lõppes napilt enne tema kodu, kus olid tema lapsed ja tema elu.

Paari aasta pärast, kui lapsed olid kõik juba murdeeas, jäi nende ema haigeks.
"Jose, ema tahab." hõikas nüüd juba seitse aastat vanem Jenny õele, kes emale otsis soojemat tekki.
"Jah ?" pöördus Josephine ema poole, kui tekiga tuppa sisenes ja teki talle peale asetas.
"Mu süda ütleb, et sõda .. pole veel möödas. Kui ma peaksin .. surema, hoo#!?!#e enda õe ja vendade eest. " rääkis ema väikeste pausidega.
"Ema, palun, ära muretse, ma saan hakkama, kui sinuga peaks midagi juhtuma. Ma lähen varsti linna arstile järgi ja sa ei pea meie pärast muretsema."
"Aitäh, tütreke. " lausus ema veel Josele ja jäi siis magama.
Jose läks ema toast ära, ja läks teistele ütlema et ta linna arsti juurde läheb.

"Jen, sa hoo#!?!#e poiste eest! " hõikas ta veel üle ukse ja asus siis linna poole teele.
Tal tuli 30 km autoga sinna sõita, kuigi tal bensiini ei olnud eriti.
Kui ta poole tee peal juba oli, hakkas äkki auto turtsuma ja siis jäi tee pervele seisma.
[i]"See veel puudus ! Ma selle romuga küll linna ei jõua.. " hädaldas Jose mõtteis.
Ta astus autost välja, ja kõndis sadu meetreid autost eemale lootes, et keegi teda linna saaks ära viia.
Ja siis ta kuulis - mootorimürin.
Ta keeras otsa ringi ja vaatas, kuidas tema selja tagant lähenes talle tank - Türklaste tank, tema kodumaa vaenlased.

Autori kommentaar »