Viimane valgus (5)

"Aidake... ema, isa palun tulge appi! Vaadake seal värava juures..." Nii hüüdis kümneaastane Aki. Poiss jooksis emale vastu ukse peal. Mõlemad pöörasid pilgu värava poole. Üks tumedapäine nooruke koperdas väsinult väravast sisse. Kleit oli räbaldunud ja must. Jala ümber riideriba oli vaheldumisi halli ja punast värvi. "Issand... mis temaga on juhtunud!" ahastas perenaine, "Aki, too vett ja rätik!" Poeg jooksis sõnakuulelikult majja. Ema ise aga läks tütarlapsele vastu kui too kukkus kokku. Neidis leidis end ühes soojas toas ärgates: "Kus ma olen? Ma pean kellegiga rääkima!" Aki ja ema istusid toolidel kohe tüdruku voodi vastas. Naine vastas: "Rahu, sa oled sauna eesruumis. Kui laiemalt tahad teada siis Lehvikitis. Kust sa tulid niimodi?" Tüdruk rääkis: "Ma olen Emeline. Tulin Kimmalast. Mul on vaja rääkida külavanemaga!" Ta püüdis valust oiates püsti tõusta. Aki ei lubanud tal seda teha. Emeline vaatas oma jalga. See oli paksus sidemes. Ka käed olid plaasterdatud. "Emeline... sellise seisuga pead sa puhkama paar päeva enne!" Vastas perenaine õrnalt. "Pole aega! Ma ei saa koju minna ja varsti pean ka siit edasi minema!" Perenaine vaatas noorukit imestunult. Ta on nii endast väljas. Mis küll juhtunud on? Ta palus tüdrukul seletada täpsemalt. "Olgu, eks ma räägin. Oli tavapärane hommik nagu ikka, jälgisin põhja poolt metsa, noh, ootasin isa tagasitulekult jahilt. Tulid hoopis võõrad. Nad ratsutasid mingite olendite seljas, need olid kõhnad raudmask peas. Kapjade asemel suured küünised. Võõrad ise olid kapuutsides, nende käed olid väga kahvatud, hallid sellised. Neid tuli umbes sadakond. Paar tükki peatusid meie maja ees. Läbi akna nägin kuidas ema ust lahti tegi ja peale seda... Karje. Mõistsin et nüüd pole aega kaotada ja võtsin oma väikese venna, umbes teie poja suuruse," ta paitas korra Aki pead mille peale too naeratas, "käte vahele ja jooksin. Tee peal kuulsin järgmist karjet. See oli mu suurem vend, ta oli tukkunud oma toas. Ma jooksin kõigest väest sauna... Lootsin, et suudame end ära peita. Kuulsime aeglaseid samme, alles siis taipasin kui loll mõte see oli. Tõstsin väikese venna akna juurde ja sosistasin, et kui ta on välja saanud, jooksku kõigest väest metsa. Meie onni, see oli ühe puujuure all, me olime väiksena seda edasi uuristanud. Ta sai välja ja hakkas jooksma. Kahjuks oli üks neist olenditest seda märganud ja hüppas ta jooksu pealt pikali, edasi oli nutt ja kisa. Katsin kõrvad kinni ja peitsin end ühte tünni mis oli sealsamas saunas. Mul pisarad jooksid... Natukese aja pärast kuulatasin ja kuulsin neid eemaldumas. Üks hüüdis kahiseva häälega teisele: "Kui oleme siin lõpetanud siis edasi lõunasse." Kui polnud enam midagi kuulda, jooksin ruttu metsa kuhu mu vend oleks pidanud jõudma. Kuna nad kavatsesid terve Kimmala maatasa teha, oli mul veidi aega. Tee peal kukkusin ühte auku, kus ilmselt ma ka oma jalga vigastasin. Nad tulevad siia! Õhtul jõuavad! Te peate lahkuma siit nii kiiresti kui võimalik!" "Aga sina?" küsis Aki Emeline käest. Vastus jäigi tulemata. Pereema käskis Akil ja teistel asju pakkida ja palus, et Emeline kaasa tuleks. Ta keeldus. Temaga ei jõuaks nad kuhugi ja ta arvas, et on tema vigade pärast küllalt verd valatud. Lõuna ajal lahkusid Aki ja ta pere. Emeline muidugi teadis, et ta ei saa nende vastu. Ta jooksis keskväljaku kellatorni. Linn oli maha jäetud. Nüüd oli ta jällegi ainus elav hing siin. Üksi... nende julmade olevuste vastu, kes tapavad ilma süütundeta, nagu see oleks igapäevatöö neil. Eemalt kuulis ta kahisevat hüüet: "Kerkaseusi kuningriigi nimel!" Kerkaseus on tumedapoolsest maailmast. Mägede tagant. Emeline ohkas "Valguse ja pimeduse sõda." See on alanud. Need olendid ei ole inimesed... Nad on deemonlikud sõdalased. Esimesed majad käidi läbi ja süüdati põlema. Hääl kisas vihaselt: "Ma arvasin, et te tapsite kõik! Te olete lohakad! See võib meile võidu maksma minna!" Emeline järsku mõistis kui tähtis oli pääseda eluga. Vähemalt niikauaks, et hoiatada. Ta oli andnud maailmale võimaluse võidelda ja vastu hakata. Kuid enam polnud tal võimalust. Ta jäi siia ja kui ta jookseks, siis arvatavasti ka sureks. Kuid misasi see nüüd on! Suur kotkas tiirutab ringi ümber kellatorni. Emeline mõtles, et nüüd on küll lõpp. Aga siis lendas kotkataoline hiigellind sisse. "Emeline! Ma pole kerkaseuslane, olen Kündala tarkade juurest. Uudised levivad kiiresti. Ma pean su sinna viima! Istu mulle selga." Emeline hakkas vastu: "Ei, sa valetad!" Kotkas vaatas tüdrukule silma: "Palun. See on su viimane võimalus. Nad jõuavad keskväljakuni." Emeline otsustas ta selga istuda. Nad jõudsid päeva pärast Kündala kindlusesse. Käis suur nõupidamine kui Emeline astus sisse. Kõik tervitasid teda ja tänasid. Praegu koostati sõjaline koosseis. Emeline astus juurde "Ma tahan osaleda." Üks tark ütles: "Tüdruk, sa ise napilt pääsesid surmast. Ära tee nii!" Emeline oli tõsine ja sõnas: " Ma nägin oma ema ja saatsin rumalusega oma venna surma, lubage mul nende eest tasuda! Ma olen küllalt teinud." Peale pikka nõupidamist ja vaidlemist olid nad selle absurdse mõttega ühel pool. Nad lubasid tüdrukut oma vabal tahtel osaleda. Ta oli jalaväes. Teda õpetati järgneva nädalaga vibu laskma. Turvis oli raske, aga sellega harjus ära. Lõuna paiku oli kerkaseuslasi silmatud. "Emeline!" hüüdis Aki ja jooksis ta embusesse. Emeline oli õnnelik näha teda üle tüki aja, enne otsustavat algust, või lõppu. Lõpuks rivistati neid üles, Emeline oli üpris tagapool. Lõpuks kui kostis hüüe "RÜNNAK" siis kõik jooksid. Emmeline oli üpris osav vibuga, lahing kestis juba pool tundi kuni oli vaid umbes kakskümmend viis kerkaseuslast ja mõnikümmend kündalast kaasa arvatud ta ise. Kõik olid segamini, vaenlased ja omad. Vigastatud olid viidud kindlusesse keda päästa andis. Järsku olevus seljatagant hammustas teda. Emeline kukkus pikali. Ta oli kogu selle keskel, teda ei saanud kindlusesse toimetada. Lõpuks kümme viimast koletist põgenesid ja sõdalased Kündalast hüüdsid "Meie võit! Meie võit!" Kindlusest oli ka hõiskeid kuulda, isegi tundus, et Aki oma. Emeline naeratas ja sulges silmad sosistades "...Meie...võit!"

Autori kommentaar »