Saladuslik Hizroon (59)

See jutt on päris pikk. Kui lõpuni lugeda ei jõua, siis ära ühte pane ;)

***

Tere, mina olen Helina Hawnyed. Ma elan pisikeses kohas nimega Hizroon. Siin elab tõesti väga vähe inimesi, umbes 75. ringis. See on maagiline koht mida ümbritsevad põhjast mäed, lõunast meri ning läänest ja idast rikkalikud metsad. Hizroon on igati hea koht elamiseks - õhk lõhnab alati sirelite, jasmiini ja toominga järgi, siin on väga turvaline - paljud pole isegi oma ustele lukke ette pannud. Taevas on siin alati helesinine, ainult siis kui vihma sajab tekivad taevasse hallikad vatitupsukeste moodi pilvekesed. Inimesed on siin sõbralikud, lahked ja hoolivad. Abivajajaid aidatakse ning inimesed on alati positiivsed.
Minu parimateks sõpradeks on Mello Meri ja Annabel Marmor - ehk Mello ja Annu. Ma veedan enamuse oma ajast koos nendega - jõepeal lehesurfi harjutades või lihvides oma andeid. Jah, me pole tavalised. Iga 1000. aasta tagant ilmuvad Hizrooni täpselt 5 tunnise vahega kolm noorukit, kellel on need imepärased anded. Ilmumise all ma mõtlengi otsest ilmumist. Meie - mina, Annu ja Mello - ei mäleta sellest ilmumisest midagi, aga külainimesed on pajatanud meile lugusid kuidas me lihtsalt kõndisime - igaüks omast ilmakaarest - silmades tühjus, nagu meil oleks nõidus peal kuni küla keskpunktini ning siis kokku kukkusime.
Mina ilmusin esimesena - idast. Minu andeks on võime inimeste nägemisega mängida. Ma võin panna inimesi hoopis teisi asju nägema. Näiteks ma suudan viia teisi olendeid kõrgele-kõrgele mere kohale kuigi tegelikult võivad nad istuda koolipingis või sõita käbilasega.
Järgmisena ilmus Mello - lõunast. Ilmselt on juba tema perekonnanimest hästi aru saada, et tema suudab mässata merega. Mello võib tekitada merele hiiglaslikke laineid või just vastupidi - laineid väiksemaks siluda. Veel suudab ta mere värvi kollasest siniseks, roheliseks, halliks või isegi mustaks muuta. Ka vesipükste tekitamine pole Mellole probleemiks.
Viimasena ilmus Annu - läänest. Annul on võib-olla kõige riskantsem anne. Tema suudab kontrollida tuld. Põhjus miks tema anne kõige riskantsem on - on selles, et millegi pärast ei suuda Annu veel oma annet nii hästi kontrollida. Paar nädalat tagasi pidi ta peaaegu pooled härra Muraka õunapuud maha põletama. Õnneks päästis päeva Mello, kes õigel ajal oma annet kasutas ning ettevaatlikult ühe suurema laine puude juurde saatis.
Ma unustasin ennist mainida, et tegelikult on minul veel üks anne, või noh kas seda saab just nimetada päris andeks.... aga igal juhul suudan ma üpris hästi torme ette ennustada - kuigi neid on siin kandis päris harva. Küllap sa juba märkasid, et mina ja mu sõbrad ilmusime kõik eri ilmakaartest - idast, lõunast ja läänest. Võib-olla tekivad sulle nüüd sellised küsimused - Aga põhi? Miks põhjast keegi ei ilmu? Nendele küsimustele ei oska vastata ei meie ega ka mitte ükski inimene meie kogukonnast. Idas asuvas metsas elutseb küll üks nõid, kes väidab, et ta teab nendele küsimustele vastuseid aga jäärapäiselt keeldub ta neid vastuseid avalikustama. Alati kui keegi temalt neid küsimusi küsib vastab vana nõid veidike hullumeelse häälega Oodake veel natuke ja saladused ilmuvad pinnale... üks saladus teise järgi... üks teise järgi...
Sellise jutuga oli vanasti lugupeetud nõid kaotanud paljude usalduse ning väga harva juhtus kui keegi ennast vana nõia juurde ravima või abi küsima läks. Viimasel ajal levisid ka jutud, et nõid on omale otsa peale teinud. Uputanud ennast tiiki, ühes pimedas metsasopis.
Praegu ei mõtle vist enam keegi eriti neile küsimustele, meie salapärasele ilmumisele ega ka sellele nõiale. Teised elanik'ud olid meiega harjunud, nad ei mõelnud meist nagu mingisugustest värdjatest, ei. Nad mõtlesid meist kui kolmest inglist kes on lihtsalt saadetud taevast - Heruškyjaki poolt neid aitama. Esialgu nad pelgasid meid veidi, me ju siiski ilmusime nii äkitselt ja vägagi imelikul moel. Võib-olla olid ka meie välimused nende jaoks tol ajal väga.... imelikud? Meil kõigil on peaaegu valged silmad, õrnalt sinakat tooni, väga helenahk ning me kõik olime väga pikad - mina ja Annu olime ligi kahe meetrised ja Mello oli veelgi pikem. Minul ja Annul on kohevad, pehmed ning äärmiselt ilusad valged juuksed mis ulatusid puusadeni. Mello juuksed olid ka kohevad, kuid need olid võrdlemisi lühikesed ja süsimustad.
___

Ma avasin ehmatusega oma silmad ning tõusin õhku ahmides oma voodis püsti. Ma lennutasin oma teki toa teise otsa ning hüppasin ühe hüppega akna juurde. Ma vaatasin nagu naelutatult hiiglaslikku musta pilve mis triivis mägedest otse küla poole ning varjas päikest - mattes tükk-tüki haaval meie küla pimeduseloori alla. Kibekiirelt jooksin ma trepist alla ja majast välja. Ma jooksin läbi külakese läänemetsa ääreni kuni jõudsin majani kus Annu ja Mello elasid. Ma koputasin kiirelt uksele samal ajal mõeldes kuidas ma seda ette ei näinud, ma pole varem kordagi "tormihoiatuseta" jäänud... või see polegi torm?
Ma seisin koos Annu ja Melloga nende maja ees ning me lihtsalt jälgisime kuidas see must pilv kattis järjest rohkem ja rohkem tavaliselt helesinisest taevast. Me polnud ainukesed kes seda jälgisid, ka kõik ülejäänud küla elanik'ud olid oma majadest välja tulnud ja vahtisid nüüd otsekui nõiutult taevasse.
Ootamatult kostis mägedest väga vali kõuekõmin, ainuke valgus mis nüüd meie külakesele langes oli see helekollane valgus, mis tekkis pikselöökidest. Järsku hakkasid mägedest alla lendama tuhanded kurjakuulutavad mustad amatsoonid. Nad nägid välja nii ilusad. Nad olid meist pikemad - ligi kolmemeetrised - nende juuksed olid süsimustad ja pikad, neil olid mustad kotka tiivad, pikad ja teravad küüned ning nende keha oli kaetud musta lateksiga. Nad lendasid nagu hävitajad - kiiresti ja osavalt. Nende kehad olid nii voolujoonelised, et tuuletakistus oli peaaegu olematu. Kõik teadsid, et nende eest ära joosta oleks mõttetu, kuid nad pidid seda tegema - see oli loomulik refleks. Inimesed pistsid kahes suunas jooksu, osad läänemetsa, teised idametsa. Meie aga seda ei teinud, ma ei tea millest mõtlesid Mello ja Annu aga minu peast käis läbi koguaeg ainult üks mõte - Kas see ongi meie eesmärk? Peatada need imelised... uskumatult kaunid amatsoonid?
Mõned neist olenditest jäid tiirutama taevalaotusesse paar tükki tiirutasid metsade kohal ning teised moodustasid ringi ümber küla - ümber meie. Mu süda peksis hullult, kuid ma üritasin hoida oma nägu väga tõsisena - ma ei tahtnud oma hirmu välja näidata ning, et varjata seda ka Mello ja Annu eest, astusin ma ühe sammu neist ette poole. Nüüd seisis kõige lähedamal olev rabavalt kaunis olend minust kõigest paari meetri kaugusel. Äkitselt tundsin ma kuidas keegi väga külm seisab mu selja taga ning paneb oma käsi mulle ümber. Ma muutusin väga uniseks ja kuna ma ei kuulnud Mellot ega Annut sain ma aru, et ka nemad vajuvad sellese salapärasesse külma unne....
___

Oled sa elus? Küsis minult Annu. Mu pea valutas jubedalt, kuid nähes Annut ja Mellot tervena ilmusid mu silmadesse rõõmupisarad. Ma tõusin püsti ja vaatasin ringi, Mello istus maas ja vangutas pead, Annu aga mõõtis oma silmadega maju ja metsi. Mina aga lihtsalt vaatasin ringi ja hakkasin mõtlema, kaua me maganud oleme... Vanasti sirelite ja toomingate järgi lõhnanud ilus roheline ja sinine Hizroon oli nüüd põlenud varemetes, taevas oli endiselt tume ja kurjakuulutav, maapinda kattis kleepuv ja lendlev hall udu ning mõlemad metsad olid raagus. Esialgu tundus, et ka puud on põlenud, kuid tähelepanelikumalt vaadates sai aru, et puud olid surnud, tüved olid korras aga lehed olid kadunud.
Järsku aga vajus paokile meile kõige lähedamal oleva maja uks. Me vaatasime seda ust ning vangutasime pead kuni järsku paistis ukse vahelt välja käsi, mis meid sisse kutsus.
Annu silmad läksid suureks ning ta sosistas vaikselt Mello, sa ütlesid, et kõik on surnud. Mello ei vastanud talle, kuid ta näost oli näha jahmatus. Ta hakkas minema ukse poole ning me järgnesime talle. Kui me olime sisse jõudnud avastasime, et see maja oli rahvast täis - pakkuks umbes 25 inimest. Meie sisenemine tegi olukorda veelgi kitsamaks. Maja oli niivõrd madala katusega, et me pidime lausa küürus olema.
"Tulge siiapoole, me räägime teile, mis juhtus vahepeal - siis kui te magasite." Meiega kõneles üks võrdlemisi lühike ja küürakas mees.
"Ma usun, et algust ei ole teile mõtet rääkida.... aga - kui teie olite viidud sellesse unne, hakkasid need mustad tiivulised olendid metsas jahti pidama." Annu segas vahele. Kelle peale? Küürakas mees ajas oma silmad vidukile ning lausus kibeda häälega. Meile. Nad pidasid jahti meile. Küürakas mees rääkis ülejäänud jutu vaikselt ja sosinal. Ilmselt te märkasite, et siin majakeses on vaid 27 inimest - Mello noogutas - meie olime need, kes jooksid läänemetsa. Idametsa jooksjad.... nemad on lahkunud. Meie aga peitusime puude alla, meil vedas, et me just läänemetsa jooksime, sest nagu te juba teate, seal on paljudel puudel juured maapinnast veidi kõrgemal. Nii me varjusimegi sinna - kuigi mõned saadi ikkagi kätte.... ning tapeti. Meil on ikka raske uskuda, nende olendite olemas olu.... Kes nad küll on?
Need tivulised olendid võtsid elusid oma silmadega - vaid ühest pilgust piisas ning sinust jäi alles kuivaks tõmbunud könt. Me ei teagi kas olla õnnelikud, et me pääsesime - äkki oleks olnud lihtsam kohe oma elud ära anda? Tõesti, võib-olla oleks see olnud õigem tegu kuna kõik majad, peale selle olid maha põlenud ja varemetes. Põllud ja puud olid surnud. Valgust ei paistnud enam maapinnale ega merele, tänu sellele ei kasvanud enam juurviljad ning meres ei leidunud enam ühtegi kala. Kas tõesti on Hizrooni maagia kadunud ja selle kohakese elanikke ootab ees jõhker surm?
Küla elanik'ud märkasid, et me oleme mõttesse langenud. Äkki me peaksime minema vana nõia juurde, abi paluma! Kostis ühest maja nurgast pisikese poisi elurõõmus hääl. Enamus teadsid neid kuulujutte, et nõid on surnud aga siiski... paljud inimesed hakkasid närviliselt ringi vaatama, kõigil silmis üks küsimus - Kes sinna läheb? Kes läheb idametsa? Ma vaatasin Mellot ja Annut ja me otsustasime, et kõige õigem oleks minna meil. Küla elanik'ud olid sellega nõus ning kuna aega polnud kaotada, asusime me teele. Me teadsime enam-vähem kus asub vana nõia maja.
Metsas oli nii imelik ringi käia. Varem oli seal nii ilus. Puud olid rohelised, lilled õitsesid ja ojad vulisesid - nüüd oli see kõik asendunud ühtlase musta ja halli massiga. Me olime kõndinud juba pikka aega. Meil veab, et me ei tunne nälga ega janu ainult väsimus kipub aegamisi peale tulema.
Meie mäletamist mööda pidi olema nõia majani veel ligi 2 kilomeetrit, kuid järsku paistis puude vahelt üks puu maja, see nägi pigem välja nagu suur kast, millele oli uks ette pandud. Ma avasin selle ukse, kuid lõin selle kohe pauguga kinni... selles kastis olid kõik surnud inimestest alles jäänud... nende kehad.... kuivad ja väärastunud kehad. Annabel ei suutnud sellisele vaatepildile ükskõikselt reageerida.... see ajas teda iiveldama ning ta jooksis sealt natuke eemale. Mello läks tema juurde, et teda lohutada. Ma vaatasin seda kasti ja mõtlesin, et küla elanik'ud pole kaugelti kaitstud. Ma pistsin jooksu tagasi külakese poole ise mõeldes - Kas ma jõuan sinna õigel ajal? Äkki on juba hilja? Ma teadsin, et Annu ja Mello järgnevad mulle aga ma ei suutnud neid oodata, iga sekund võib kalliks maksma minna. Ma jooksin mööda käidud teed enneolematu kiirusega. Mõte, et neid toredaid inimesi ootab ees niisugune vägivaldne ja külmavereline surm tõi mulle pisarad silma - ma mõtlesin sellele väiksele elurõõmsale poisile ning tundsin kuidas mu süda murdub järjest väiksemateks kildudeks.
Pisaraid voolas nii palju, et mu nägemine muutus uduseks. Aih... Ma koperdasin ühe juure taha ning kukkusin pikali - ma olin terve, õnneks, kuna kui ma püsti tõusin nägin ma enda ees seljaga minu poole seisvat naisekogu. Tal oli seljas must ja räbaldunud kleit, mis oli muidu väga ilus. Ülemine osa oli korsett ning alumine osa ulatus maani. Veel oli naisel ülepealoor mis sätendas ning keskkohani ulatuvad hallikad kiharad. Ta loor oli peaaegu hüpnotiseeriv.... sädelev... õrnas tuules hõljudes - nõiduslik. Ma üritasin rääkida, kuid oma ehmatuseks ma ei suutnud. Igakord kui ma proovisin midagi öelda, tundus see nagu poleks õhku - nagu ma lämbuks. Siis pööras see naisekogu ennast vaikselt ümber ning ma taipasin, et tegu on nõiaga. Kummalisel moel nägi ta välja kõvasti noorem ning tema silmad olid lillakas-roosad. Nõid vibutas oma näppu ning kohestelt olid mu jalad jääs. Peale selle, et ma neid liigutada ei saanud, sundis valu mind maha istuma.
Ära üritagi rääkida, ära proovigi oma jalgu liigutada... see valmistab sulle ainult rohkem piina... Ütles veidi sadistlikul toonil nõid, käies ise ümber minu. Ma ei saanud aru kas ta tahab mind surnuks piinata või on tal midagi muud plaanis? Korraga meenusid mulle aga Mello ja Annu - nad peaksid juba siin olema.... Aaaah.... muidugi, kullake.... muretsed oma sõprade pärast?... Lausus nõid teatristliku häälega ning hakkas kõva häälega naerma. Mu silmad paisusid suureks - ma üritasin küsida mis nõid nendega teinud on aga mu kurk tõmbus järjest rohkem kokku. See kõik on sinu süü.... Hawnyed. Seda öeldes oli näha nõia näos tülgastust. Nõid jätkas minu ümber kõndimist ning ka oma juttu. Tead... mõnes mõttes oleme meie sinuga väga ühesugused.... Ka mina olen Hawnyed - lihtsalt keegi ei tea seda. Mina olin esimene imelaps kes Hizrooni saadeti ning ka ainuke, kes mäletab kuidas ta oma "missioonile" saadeti... Mu peas keerlesid kümned küsimused, kuid ma ei saanud neid küsida. Kui ma lahkusin.... öeldi mulle : "Kui ilmub uus Hawnyed, on sinu aeg ümber." See tähendab muidugi seda, et ma pean tagasi "koju" naasma.... Sa võid arvata, et ma tahtsingi siit minema saada, peale neid tuhandeid ja tuhandeid aastaid.... aga mulle meeldis siin. Nõid naeris veel kord oma hirmuäratavat naeru ning jätkas. Kui minuni jõudis info, et sind siia saadeti, teadsin ma, et midagi tuleb ette võtta. Ma lasin liikvele kuulujutud, et ma olen surnud.... et samal ajal plaanitseda oma salakavalat plaani. Kui ma olin loonud oma mustad tiivulised abimehed oli kõik korras.... kuid midagi mu hinges häiris mind ikka veel... ma tahtsin, et Hizroon oleks hävinud ja väljasurnud... ja kõige enam tahtsin ma, et kõik need inimesed kaasaarvatud sina ja su kaks sõpra seda pealt näeksid... Ma lasen sul kohe edasi joosta... ära oma sõprade pärast muretse - enam... nende jaoks on minu korraldatud väike mäng läbi... vaatame kuidas sinul läheb. Ja äkitselt oligi nõid kadunud ning ma ei olnud enam maa külge aheldatud. Ma ei tahtnud uskuda seda, mida nõid oli Mello ja Annu kohta öelnud, kuid mingisugune asi sundis mind seda uskuma. Ma hakkasin jälle küla poole jooksma.

Ma jõudsin külla ning ma kukkusin põlvili selle maja ette kus varem olid kõik ennast peitnud - ma nutsin, ma ei suutnud uskuda, et Annut ja Mellot enam pole. Ma tõusin püsti, teades, et ma ei leia sellest majast ilmselt enam kedagi – kedagi kes oleks elus. Silmad pisarates ning kurbus südames avasin ma ukse.... Mind ajas iiveldama see vaatepilt mis mulle avanes... See pisike ja elurõõmus poiss... ta ripus laest alla - ta oli ülespoodud. Ma hakkasin üle keha värisema ning nutma... ma vajusin seljaga vastu seina ning libistasin ennast alla. Ma peitsin oma näo põlvede vahele ning katkusin omal juukseid peast.... ma tahtsin teha midagi, mis ei tuletaks mulle meelde selle poisi pilku... tühja - reedetud pilku. Ma tundsin nagu ma oleks reetnud oma sõbrad, selle küla inimesed ning selle pisikese poisi....
Ma nutsin lohutamatult kuni mulle järsku meenus, et ma võin selle poisi päästa, kuid see läheks mulle kalliks maksma - minu elu. Aga siiski ma ei suutnud teda sinna niimoodi jätta... ma võtsin silmuse ta kaelast ära ning asetasin ta laua peale. Mind valdasid sel hetkel hirm aga samas ka lootus - lootus, et see laps suudab siin ellu jääda ning selle küla kuidagi taas ellu äratada.
Ma laususin paar võlusõna ning kohe peale seda tundus nagu minu sees oleks plahvatanud valguskera. ma tundisn kuidas mu keha kokku tõmbub ja ma ei saa enam liigutada. Mu parem käsi oli hetkel poisi rinnal, et tunda tema südamelööke.... Ma olin ta päästnud, kuid nüüd on aeg mul surra - lahkuda elavate ja hingavate seast.... Nägemiseni....

Autori kommentaar »