Teema: Võistlused / Sõda - TULEMUSED!

Sõda. (1)

Jasmond meenutas aega, mil oli ta koos oma isaga . Isa suri sõjas .
Aasta oli 1948 ja Jasmond oli siis veel väike poiss , kõigest kuuene .
Jasmond käis kogu aeg isal järgi . Isa meel oli isegi nii härde, et ta ei vastanud poisile . Lõpuks tuli see naine ja viis Jasmondi peitu . See oli ta tädi. Jasmond ei saanud olukorrast aru . Miks teda mujale viiakse , miks küll isa ei tule? Alles siis hiljem käis suur kõmakas, selge oli , et keegi on kindlalt surnud . See ohver oli seekord Jasmondi isa.


Nüüd oli sellest aga 20 aastat möödunud. Jasmond oli saanud selle aja jooksul prillid ja ta nägemine oli suhteliselt kehv. Ta elas tädiga. Ühel päeval käis Jasmond oma tädile , Sofiale, idee sõtta minekuks.
" Ei ! Ma ei luba sind sinna! Sa oled mulle selleks liiga kallis! JA prillidega ka veel? " oli tädi uudist kuuldes marus.
"Miks mitte! See on ju minu otsustada!" ütles JAsmond tädile. "Näe , mul juba kohvergi pakitud!"
Tädi vaatas Jasmondile otsa ja tema luba oli käes, suure nurumise peale muidugi .
Tädi suudles Jasmondit veel viimast korda laubale ja saatis ta teele.


Mai 1968 :

Jasmond kõndis terve öö mööda metsa metroo(rongijaama)poole, sest sinna oli pikk - pikk tee ja metsas oli ju koguaeg pime, seda kõike pidi hõõglambiga valgustama . "Tere!"kostis kusagilt . Fakt oli see, et Jasmond see ei olnud , kes siis veel? Metsas pidi keegi veel olema.
Jasmond unustas loo ja kõndis edasi . Vahepeal tegi ta peatuseid, aga need olid ainult viieminutilised, sest mida varem , seda parem.
Vahel ta jooksis ka , aga praktiliselt ta kogu aeg kõndis. Mets hakkas lõppema ja valgus paistma. "Näe , isegi kohale jõudsin!"oli Jasmond rõõmus. Tee oli pikk, looklev ja kruusane, teel oli seetõttu raske kõndida.
Tädi kitsikuse tõttu käisid nad paljajalu . Kruusateel oli siis ju kõige raskem! Raha neil aga polnud ja muud võimalust polnud. Jasmond vaatas taevasse ja kõmpis edasi. Alguses oli parem, aga pärast jõudis ta kõige kohutavamasse situatsiooni - jalatalled veritsesid. Ta jäi ühe poe juures pidama. Pood oli pankrotis ja seal polnud kedagi. Ta istus ühele sohvale ja otsis seal plaastreid. Ta vaatas igast kapist, plaastreid ei olnud , sest nende maale neid ei transporditud, oli ainult side, seda ikka leidus. Jasmond üritas seda ümber jala saada, aga see polnud nii lihtne, kui ta arvas. Kuidagi moodi ta selle jala ümber sikutas. Seejärel jätkas ta teed. Kõht isegi polnud tühi , kuigi ta seitse tundi kõndinud oli .
Talle oli kaasa pakitud kõike paremat : kartuleid ja lehmapiima , leiba ja saia ja võid ja veel - iiriseid! See oli Jasmondi lemmik . Aga ta ei söönud, sest juba paistis metroojaam.


Seal seisis üksik rong. Sõjaajal ei sõitnud ükski rong, ainult see, mis sõdureid sõidutas. Jasmond vaatas sisse - seal oli ainult üks mees, ja see oli rongijuht . "Tere, teie olete esimene!"ütles rongijuht ja juhatas ta vagunisse. Vagunis oli pime ja kole külm , aga paremaid tingimusi sel ajal ei leidunud. Seal ei olnud mitte midagi peale ühe küünla , mida Jasmond ei tohtinud puutuda. Selle süütas kindral siis , kui kõik kohal on. Praegu ei olnud kedagi , ei kindralit ega teisi sõdureid . Jasmond sõi natuke - ühe iirise ja ühe kartuli . Sellest temajaoks piisas , sest ta teadis, et koduseid asju tuleb alles hoida.

Mõne aja pärast tulid ka teised mehed ja alustati sõiduga . Kindral süütas küünla ja rong hakkas sõitma . Kõik pidid sosistama, sest kindral mõtles plaani , kuidas Iirimaa neist maha jääks . "Kuule sina" rääkis keegi Jasmondiga. "Laena mulle tekki , kui sul on!" Jasmond aga ei teinud seda. Tal oli küll tekk , aga ta ütles kõikidele , et tal ei ole.
Ta kartis , et keegi võtab selle ära.


Sõideti päev , sõideti kaks ja olidgi nad juba Iirimaa territooriumi peal .
Nad sõitsid mööda Iirimaa pealinna ja vaatasid ringi. Olukord oli umbes sama mis neil . Hulkuvad koerad, kes olid, lasti maha ja seega oli inimestel sõdurite vastu vimma. Nad sõitsid edasi ja nägid ühte suurt platsi , kus lahing toimuma pidi. Praegu viisid nad aga oma kotid magamislaagrisse. Nad pidi peale panema lambanaha ja pea alla sulepadja magamise jaoks.


Nüüd tormasid nad aga lahinguväljale. Kell oli väga vähe, kõigest viis. Inimesed magasid veel. Sõdurid aga olid juba platsis. Peeti viieminutiline puhkeminut ja sõda algas. Mehed olid jubedas pabinas, aga nad teadsid , et ainult nemad saavad oma isamaa päästa.
Lootes , et kõik läheb hästi, hakkasid poisid kahuritega pilduma. Esmaabi ei olnud, kui keegi suri , siis suri ja oligi kõik. Seepärast pidigi tugev olema. "Eduardo!"karjus Jasmond sõdurile. "Moon otsas!"
Seejärel tormas kiire ja kärme Eduardo moona järele. Tal oli hirm kaotamise pärast. Surma tema ei kartnud. Ta tormas ühte keldrisse , kus nad oma relvi ja padruneid hoidsid , ja võttis sealt 10-kaliibriseid kuule ja võttis veel ühe kerge kahuri kätte. Seejärel tormas ta platsile ja andis Jasmondile moona üle. Ta jooksis nurga taha luurama.

Seejärel oli veel kümme tundi paugutamist . Olukord oli kehv , paljud mehed olid maas ja kahurikuule hakkas väheks jääma. Lõpuks langesid kõik Taanlased ja sõda oli Iirimaa võiduga lõppenud.
Aga vähemallt me teame, et ka Taanlased üritasid.
Mida tegi aga Jasmondi tädi?
Jasmondi tädi nuttis nii palju , et suri omaenda nuttu.


LOO LÕPP.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!