Sõda... (5)

„Ma kirjutan sellest siia, et mälestada kõiki oma kaaslasi, tuttavaid, sõpru ja samuti ka oma lähedasi, kes kaotasid sõjas küll oma elu, kuid tegid seda oma isamaa ja rahva nimel. Te olite ülimalt vaprad, mul pole lihtsalt Teie jaoks sõnu. Nii vapustavad inimesed, nii kohutav kaotus..”.
Nii kirjutas Juhan sügisesel õhtul alustades oma memuaare. Heites pilgu aknast välja, vaadates kuhugile kaugusesse tundis mees korraga kibestumust kui ka tänutunnet. Ta oli jäänud ellu, kuid tema kaaslased kellega ta külg külje kõrval vastaste vastu astus olid läinud. Miks naeratas õnn just temale, see oleks ju võinud olla tema, kes astus otsa miinile või jäi kuulirahe alla. Keda või mida peaks ta tänama? See oli puhas õnn.
Neid tundeid mis teda valdasid oli raske sõnadesse panna, kuid Juhan jätkas oma kirjutamist.Memuaar jätkus sõnadega: „ See kõik algas 1895 aasta kevadel, oli päikesepaisteline esmaspäev. Ma mäletan kõike veel selgelt, nagu oleks see olnud eile. Minu naine, Anna, toimetas parasjagu köögis, ma ärkasin just nimelt kohvi lõhna peale. Oi kuidas ma igatsen aegu, kui Anna veel elusalt ja tervelt minuga oma elu veetis. Ta oli kastanipruunide juustega mis ulatusid talle õlgadeni, tema näol säras alati sõbralik naeratus. Lapsi meil ei olnud, me olime veel ju noored, mõlemal vaid kakskümmend neli aastat elu seljataga. See oli õnnelik hommik... See oli viimane hommik mille veetsime koos.” Pärast neid ridu peatus Juhan kirjutamises. Miks oli nii raske seda paberile kirja panna? Möödas on juba aastaid...Mees pani pea käte vahele ning istus vagusi oma toolil, ta sulges oma silmad. Lõpuks ta jätkas: „ Meie naerul näod asendusid paanikaga kui naaberküla talumees meie majja sisse jooksis. Ta hingeldas meeletult ja ainus mida ta tol hetkel välja suutis öelda oli: „ Sõda! Sõda on alanud!”. Mees istus lähima tooli peale ning hakkas juba rahulikumalt hingates seletama: „Meid on ründamas Taani... Meil, eestlastel on loota esijalgu Läti ja Soome abi. Seda me ei tea kes taanlasi aitavad.” Talumees vaikis hetke ning vaatas siis mulle silma, siis ta ütles :” Ma pean sind paluma, Juhan, et sa tuleks samuti appi...” sellel hetkel ma tundsin suurt hirmu, tundsin ähvardavat ohutunnet. Kõik hea purunes sellel hetkel kui talumees oma suu lahti tegi. Ma sain ainult vastata: „ Jah...” Pöörasin oma pead nii, et ma näeks Annat. Ta silmad oli hirmust suured ning pisarais, kuid ta ei hakanud mulle ütlema midagi, et ma ei läheks. Anna tundis mind väga hästi, ta teadis, et ma ei kuula. Siis pöörasin oma pilgu jälle mehele, kes tõi halbu uudiseid. Tema näol püsis kohkunud ilme, olin kindel, et see ei lahku sealt veel niipea. Ma küsisin: „ Kuid miks? Mis küll sunnib taanlasi meie peale vimma pidama...” See oli nii üllatav, millegi pärast ei mahtunud see mulle pähe. Kuulsin talumeest sõnamas: „ Vaata Juhan, mitte keegi ei tea.. Äkki tahavad oma võimu näidata.. Me lihtsalt peame...Peame oma maad kaitsma.”
Ma ei mäletagi täpselt, kuid see aeg läks nii kiirelt kui ma jätsin huvasti Annaga, lahkusin kodust, lahkusin oma turvalisest ja kallist kodust. Ja siis ma olin sõjas, keset mässu, keset verd, kurbust, meeleheidet ja samuti ka natukest võidurõõmu. Tol hetkel toimus kõik nii kiirelt, vaid pildid sellest sähvavad minu silme eest läbi kuid üht mäletan ma täpselt. Kas ma saan öelda, et need olid minu elu kõige pikamad pool minutit? Ma tõesti arvan nii.
Mäletan teda täpselt, ta oli minujaoks võhivõõras kuid me võitlesime koos, ühe eesmärgi nimel, ja miski kui ühendas meid ja ma tundsin temas inimest kes tõsiselt jagas mu hinge. Nagu oleks ta olnud minu teine pool. Oli hiline õhtu ning me läksime väga tasa varitsusele. Sellel hetkel olime me kõik eufoorias, meil oli tõesti tunne, et täna me saame hakkama, võidame. Selle kohta öeldakse, et ära hõiska enne õhtut. Mu uus sõber heitis sel õhtul hinge, seda väga kurval moel. Oli ta valel ajal vales kohas või oli see saatus, seda ma ei saa kunagi teadma, kuid miski lõi mu hingest tüki välja, suure tüki ja veel valusasti. Ma ei läinud tagasi tema elutu, klaasja pilguga keha juurde. Mitte selle pärast, et ma ise oleksin enda surma kartnud, ma ei tahtnud mingil lollil põhjusel asja teha reaalsemaks kui see oli. Ma tean, et see on vale. Inimene peab kogema reaalsust ja minema seejuures oma eluga edasi, õppima raske teadmisega elama ning veel õppima kunagi naeratama. See on ikka veel kui suur kivi mu hingel, mida on raske kanda.
Selles sõjas oli tohutult palju kaotusi, iga lahkunud elu lõi südamesse suure valusa haava. Minu haavad pole veel paranenud aga naeratada ma suudan, sest elust peab tundma rõõmu, igast hetkest mis sul on, igast hetkest mille veedad omale kallite inimestega, sest tagasi sa aega ei saa. Oma aega ei tohi raisata, sest see võib liiga vara otsa saada.” Ja Juhan viis oma pilgu jälle aknast välja, ta võibolla ei vaadanudki midagi aga ta silmis oli näha mingit sädet. Ta lihtsalt vaatas aknast välja, mingi raske tükk ta sees justkui lahustus ja ta suunurk justkui kerkis natukene, silmad seiramas veel kaugust.

Autori kommentaar »