Hoolimatu maadeavastaja ja hooliv skulptor. (3)

Pimedus vali.tses maad.
Laual oli šokolaad.
Nurgas vedelesid poldid.
Paberi ma kokku taas voldin.

Pesumasin lõpetas pesemise.
Aeg kutsuda ühe külalise...
kuigi, ta on minuga külm kui kala,
käsutab: "Teed nüüd juurde vala!"

Siiski armastus on suur.
Ja tähtsusetu siin kõik muu.
Vist k.asutama gloobust,
et ta ei paugutaks ust.

Nimelt avastab ta maid,
see väärib juba paid.
Muust ta rääkida ei tahagi,
eks ta mataks mind vist mahagi.

Miks ta teeks nii?
Kuulama teda pean alati.
Vahel tuleb pisargi,
kuna armastan teda minagi.

Jah, teda armastab iga teine,
Ta on kaunis, kaunis naine.
Siiski minust ta ei hooli,
mälestuseks temast kuju vaid voolin.

Autori kommentaar »