Armastus mis ei kao kunagi kevade vastu. (4)

Armastus see väike nagu gloobuse mudel,
mis selle isegi ära süüa võib pisike puudel.
Esimene suudlus mis äratab temas päikest,
see soojendab su keha.

Ta ärgates keerleb nagu pesumasin,
mis seisma jääb kui sa lahkud.
Alles siis kui ruttab kohale pimedus....
ta lakkamatult kaob.

Kõige kiiremini ta liigub
nagu kala vees.
See on kevad,
mis on alati sinuga, kui sa mutrid poldide külge paned.

Kevade armastuse vastu pole kellegil ei midagi,
kevade hoolivuse pärast ka keegi pole vastu.
Ta paitab sind ja kaitseb sind alati,
kui hätta sattud sa.

Kevadet sa ära ajada oma hingest ei saa,
kui isegi tahad, siis ta ei lase.
Ta ei kao kunagi vaid truuks jääb sulle,
kuni su surmani, mil sind haud enda juurde kutsub.

Ootamatult ta su hauale koputab
ja sina järsku ärkvel ja imestades - - -
kuidas sa ellu ärkasid.
Tema aga lihtsalt naeratab ja kutsub sind endaga kaasa.

Kevade vastu armastus ei kao mitte iial
isegi kui sa sellest loobuda tahad.
Ta ikka sunnib sind endaga olema,
kuna tema on see kes armastab kõikki isegi kui teda ei taheta!

Autori kommentaar »