Varjud laes (38)

[ 1.]
"Irma! Kas sul on jälle kodune töö tegematta?"küsis vihane õpetaja. "Ei" vastasin mina ja kobisin klassi ette jutustama lugu vana kreeklsatest. Tund lõppes ja algas vahetund. Pidi algama eesti keel, aga meie(Maarit, Eerika, Anna ja mina) millegi pärast ei teadnud kus tund toimub. Maarit ütles " Minu meelest oli selle klassi number 509".Kõik neljakesi hakkasime ronima 5-endale korrusele. "505 ,506 ,507 , 508" ütles Eerika möödudes klassidest. " ... aga kus see 509 on?" küsisin mina ja vaatasin uudishimulikult ringi. " Tohmud! Sellist klassi polegi olemas!" ütles Anna ja pööras otsa ringi. " oodake, oodake. Ma olen selles 100% kindel, et selline klass on olemas, sest..." sõnas Maarit, aga Eerika segas vahele. "Vaadake, mis luuk see seal üleval on?!" ütles Eerika ja avas selle. Kõik neli tüdrukut vaatasid suu ammuli seda luuki. Tunnikell helises ja mina hakkasin oma kottist ruttu päevikut otsima. See oli kadunud! Milline ime. Ma teadsin kindlalt, et võtsin selle kaasa! Tüdrukud ei teinud kellast väljagi vaid astusid luuki sisse. "ma ei tea kas see just hea mõte on.. ärme parem lähe sinna." laususin mina, aga keegi ei teinud välja. Nii siis pidin ma ikkagi kaasa minema. Koridor oli pime ja aknaid ei olnud. Varsti jõudsime me ukseni mis oli hirmus must uks. Mina naersin " keegi on siin laamendanud". Kuid naeru ei kestnud kauaks. Kohe kui Eerika ukse avas jäid kõik vait. Oli kuulda vaid akna prõmmimist mis käis selles ruumis, vastu üht akent ja vastu teist akent, vastu üht... . Anna lükkas minu esimesena sisse. olin hirmus vihane. Kuid viha ei pidanud ma enam kaua kuna kes see ikka hirmust viha peab. Tuba oli üpris väike ja mul on natuke piinlik öelda, et see oli kole. Aken oli katki, lauad olid pikali maas, pingid olid täis sodiud, praht oli maas, tahvel rippus viltu ja oli täis soditud, klaasikillud olid maas. Tuba ise oli roheline ja tapeet oli pooleldi maas. Kõikidel hakkas kõhe. Eerika oli aga meie seast kõige julgem ja hakkas toas ringi tuhlama. See järel tulid ka teised. Mina võtsin ette õpetajalaua. Avasin esimese sahtli ja nägin seal üht sinist raamatut. Võtsin selle välja ja hakkasin kiljuma. "Tasa!" ütles Maarit mulle ja tuli minu juurde. " See pole võimalik! Minu päevik, siin!? See on võimatu! Ma pole siin kunagi käintki!" laususin mina. Nüüd kogunesid kõik mu ümber. "Oled sa kindel, et see sinu on?" küsis Anna. "Jaa! Ma olen selles täiseti kindel. Aasta on ju 2007/2008 päeviku peal ja minu nimi on ju ka sees. "Imelik" ütles Maarit. Ma võtsin ruttu päeviku enda kätte. Seejärel kostus vali kiljatus. See oli Eerika, kes oli kappist leidnud surnud kassi. Kõik tüdrukud värisesid hirmust. Uks vajus kinni. Mina olin esimene ukse juures, kes proovis ust lahti saada. Anna hakkas nutma. Ka mina olin nutu ääre peal. Lõppuks tuli uks nii äkiliselt lahti, et tüdrukud kukkusid kõik põrandale maha. Kõik neli tõusid ruttu püsti. Pisarad silmis jooksid kõik tüdrukud alla, kolmandale korrusele. Imelik! Kuskilt ajust ilmus välja ka klassi ruum kuhu me ruttu sisenesime. Tüdrukud hingeldasid ja pühkisid pisaraid. " vabandust, et hilinesime. Me ei leidnud klassi ülesse." ütles Eerika. "Te hilinesite 20minutit. Kas teil häbi ei ole?! Selle aja peale oleksite te jõudnud klassi 2korda juba üless leida. Nii, päevikud lauale ja kohe oma kohale!" ütles õpetaja ärritunult. Terve tund küsis õpetaja ainult neid, ega kedagi teist. Mul oli väga piinlik! Pärast kooli ei suutnud ükski tüdruk enam midagi selle asja peale kosta. See oli väga õudne! Hakkasin garderoobist välja tulema ning komistasin. Mul hakkas kõvasti verd jooksma. maarit tõi mulle arsti, kes pani mulle sideme peale. Hakkasin koju minema.Tee peal on üks putka kuhu ma oma sõpradega alati pärast kooli lähen. Ka täna läksin ma sinna. Ostsin oma kommi ära ja kui ma selja pöörasin, olid mu sõbrad kadunud. Tormasin ruttu välja ja mõtlesin, et teevad nalja, aga neid ei paistnud kuskil. Tee oli pikk ja selle pikka tee peal polnud ka kedagi. Ma ei osanud midagi avrvata, ning asusin kurvalt teele. Järsku lendas mulle silma mingi putukas. Ma ei näinud midagi ja hõõrusin silmi. Järgmisel hetkel kui ma silmad lahti tegin olin ma keset autoteed. Autod piipitasid ja valgustasid. ma jooksin ruttu kõnniteele. See oli õudne. Mul jooksid külmavärinad üle ja ootasin veel 2või3 minutit ja hakkasin siis jälle astuma. Kui ma seal nimodi astusin tuntsin kuidas mu tossu sees on midagi. Sügasin ja kõndisin edasi. Kaua ei saanud ma kõndida kuna mu silmi ette ilmus jälle see putukas. Ma kiljatasin ja vehklesin. Inimesed vaatasid mind kui hullu. Jah, mul oli piinlik. Kodu juures tuli mulle vastu mees kes küsis "ou. mis kell on?". Ma kohkusin ja ütlesin " mul pole" ja kiirendasin sammu. Ukse juurde jõudes otsisin koti läbi ja võtmeid polnud. Võtsin telefoni välja ja helistasin vennale, et ta mulle ukse lahti teeks. Järsku tuntsin kuidas keegi mu vastu seina lükkab. " krd rai.be! sa valetasid !" Järgmisel hetkel tegi mu vend ukse lahti ja mees haihtus. Haihtus nagu vaim. Läksin ruttu sisse ja siis jäin kohe magama.
[ 2.]
"Appi, appi. Ei ära tee ei!" karjusin ma unes. " Irma mis juhtus?" ütles ema murelikult. Ma hingeldasin ja pühkisin higi. " Ma nägin ainult halba unenägu. Headööd!" ütlesin ma ja pöörasin selja. Ema läks uuesti oma pehmesse roosasse voodisse magama. Just, roosasse. Ta oli ju täielik tibi. Minul on küll sinine. Proovisin magama jääda, aga und ei tulnud. Mõtlesin terve öö sellest mis oli juhtunud ja mitte ainsatgi sõbakestki ei saanud silmale. Hommikul tuli ema mind äratama. Ma olin pahas tujus, sest sain ainult tund aega magada. Koolis ma koguaeg magasin ja õpetajad koguaeg riidlesid. Noh, ma ei tea mitu märkust nad mulle kokku kirjutasid, aga neid oli vähemalt 5. Kui ma klassis ringi vaatasin nägin ma Maaritit, Eerikat ja Annat ka klassis. Ka nemad tukkusid. Ei tea kas ka nemad ei saanud und? Ilmselt mitte. Vaatasin õpetajale otsa. Järsku muutus õpetaja nägu selle mehe omaks kes minult eile kella küsinud. Ma kiljusin ja hüppasin püsti näidates näpuga õpetaja poole. Õpetaja vihastas ja ütles " nii. ma ei kannata seda enam silma otsaski. õppealajuhataja juurde! hakka minema nüüd!" Võtsin pea norgus oma asjad ja astusin klassist välja. Jõudsin õppetajate toa ukse taha ja koputasin. Seest kostis vastus " sisse". Avasin ukse ja nägin oma silme ees sama klassi mis eile 509 ruumis. Hõõrusin pead, pigistasin silmad kinni ja tegin uuesti lahti. Hetke pärast oli mu silme ees tavaline ruum. "Nooh. Mis sa seal tunnis siis tegid?" küsis õppealajuhataja. "Emm... ee... magasin." ütlesin ma punastades. Õppetaja ütles mulle ülesanded ja ma hakkasin tegema. Kirjutasin, kirjutasin ja kui ma proovisin kirjutada sõna Mari hakkas mu käsi värisema. Ma surusin kõigest jõust, et kirjutada "Mari" kuid see ei õnnestunud. Niisiis kirjutasin Maria. Siis tuli jälle "Mari" kirjutada ja ma ikka ei saanud. Olin vihane oma käe peale. Võtsin pastaka vaskusse kätte ja proovisin kirjutada. Ikka see sama nali. Proovisin täht haaval kirjutada "M...A...R... ..." ja I-d ei saanud. Olin juba lootust kaotamas kuid proovisin veel. See kord püüdsin tagurpidi "... ...A...R...I", nüüd ei saanud M-i. Kell helises ja ma panin vihiku kinni.
Tunnid lõppesid. Täna pidi mulle isa järgi tulema, et koos sööma minna.
[3.]
,,Mari'' lugesin ma restorani ukse pealt. ,,Hmm, kahtlane. Restorani nimi on Mari.''mõtlesin ma. Mul läksid külmavärinad üle selja ja mu süda keeldus sinna sisse minema. Ometi mu keha ja jalad suunasid mind sinna. Restoranis polnud kedagi peale meie. See oli kahtlane, sest nii uhke, suur ja hinnatud toitudega restoran pole kunagi tühi. Tellisin endale suppi ja isa tellis kana prae. Isale tuli praad, minule aga... jäätis. ,, Nad ei saanud seda segamini ju ajada kuna restoranis pole kedagi teist'' mõtlesin ma. Juba esimese ampsu järelt tundsin kuidas mu kõht järjest tühjemaks läheb. Ma tundsin nagu ma ei oleks 3 päeva midagi söönud. Ahmisin ja ahmisin kuid midagi ei juhtunud. Tellisin endale uuesti supi, aga toodi jälle jäätis. Nii kolm korda. Kui juba neljas kord sama asi juhtus, hakkasin ma nägema virvendusi ja pilt muutus uduseks. Ma keeldusin seda söömast, sest ma teadsin, et selle kausitäie järel ma minestan, või üldse suren ära. Ma lükkasin kausi üle ääre ja käis tohutu kõmakas, mille järel kõik teenijad minu poole vaatasid. ,, Miks sa supi maha viskasid? Sa oled seda juba 4korda järjest tellinud!'' ütles isa vihaselt. ,,Suppi? Suppi, see küll pole supp see on puhas jäätis!'' ,, Irma! Ma ei salli valetamist. Ütle ausalt. Poistega mingid jamad jah?!!" ütles isa. Ma tegin nii suured silmad ette nagu ma kunagi varem pole teinud. ,, MIDA? Ei, ei ole. Mul pole ühtegi poissi, ma vihkan poiss, ja nemad vihkavad mind ja nad on vastikud ja õelad ja..." ütlesin mina kuid ei jõudnud lõpetada kuna mu isa võttis mu enda kaissu ja lausus ,, Ma tean, ma tean, et sul on selline iga, aga see tuleb üle elada. Mina ei saanud näiteks tüdrukutest aru ja sul on poistejamad.'' Ma tegin vihase näo ja pomisesin ,,Mul POLE poistejamasi!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!". Ma olin nii vihane ja lükkasin isa endast eemale. Mulle hakkati kõrvu pomisema ,, TAPA TA, TAPA TA, TAPA TA, TA POLE ELAMIST VÄÄRT, TA SOLVAS SIND, TAPA, TAPA..."Ma pigistasin kõrvad nii kõvasti kinni kui sain, kuid see tegi veel hullemaks kui enne. Ma hakkasin nutma ja karjusin ,, EI, EI''. Isa ehmatas ja tiris mind autosse. Autos läks hääl veel hullemaks ja karjus nüüd mulle kõrva ,, KEERA ROOLI JA ASI ONGI TEHTUD. KEERA, KEERA, KAS SA OLED TÕESTI NII ÄPU, KEERA.'' Ma vehkisin kättega ja karjusin ja nutsin. Ma ei suutnud häälele kuidagi vastu hakkata. Nüüd karjus ka isa. Ma karjusin talle ,, ole vait, ole vait, ole vait'' jne. Kogematta vääratas mu käsi ja rool keeras äkkitselt paremale. Ma kiljusin. Me veeresime mäest alla, aina alla ja alla. Lõpuks sõitsime suure hooga vastu puud. Käis kõva mats. Mina olin jõudnud selle jubeda alla sõidu ajal taha pingile minna ja turvavöö peale saada. Isa oli aga poolele maale jõudnud, kui käis kõmakas. Nüüd lamas isa auto ees verisena. Esi klaas oli katki. Ma kaotasin hetkeks teadvuse. Kui ma ärkasin ei saanud ma alguses midagi aru. Viie minuti pärast oli kõik meeles. Ma tormasin nuttes auto ette, kuid isa enam polnud seal. Ma vaatasin segaselt ringi. Vaatasin mäest üless. Isa poleks jõunud sinna ülesse. Ta oli nii haavatud ja see oli nii, nii suur mägi. Vaatasin alla. Ka all polnud teda. Hakkasin nutma ja karjuma, sest see oli ju minu süü ja ärgu teised hakakugi ütlema, et see polnud sinu süü. Aga mina teadsin kindlalt oma elu lõpuni, et mina tapsin ta.
[4.]
Öö saladuslikul mäel. Mul oli kõht tühi ja ma nutsin kogu aeg. Samuti ei teadnud ma mis kell on. Läksin autosse ja tuhnisin kõik läbi. Leidsin süüa, mis isa oli samast restoranist kaasa võtnud. Matsutasin isukalt ja lamasin tagaistmel. Seatsin endale eesmärgi, et homme ma pääsen sellest urkast. Selle mõttega jäin ma magusalt magama.
Ärkasin hommikul selle peale, et ma lõdisesin. Võtsin enda isa jope enda jope peale. Päike juba paistis, kuid ikkagi pakun ma, et kell oli umbes kell seitse, sest oli väga külm. Läksin autost välja. Võtsin kaasa veel: toitu mis järgi jäi, taskunoa, tikud, nööri, seljakoti(kuhu asjad panna), isa rahakoti, isa telefoni oleks tahtnud ka kaasa võtta, aga see oli puruks läinud. Hakkasin astuma, teekond oli pikk. Jalge all polnud muud kui kivid. Puida ka polnud peaaegu ültse. Kohe kui mingi puu tuli, istusin selle alla puhkama, kuid neid kordi oli väga vähe. Kõndisin ja kõndisin, kuid lõpu ei tulnud. Tekkis nälg ja ma sõin natuke. Juba hakkas hämaraks minema ja ma olin alles poolel maal. Pidin tempot tõstma. Veriste jalgadega ja väisnud kehaga jõudsin järgmise puu juurde. Nüüd olin käinud ma juba kolmveerand mäest. Tegin lõkke ja lubasin, et ma kauaks ei jäe istuma, aga soojus tegi mu nii uniseks, et jäin kohe magama. Ärkasin öösel jälle külma tõttu. Kuulsin õudsaid hääli. Hakkasin hirmuga tikke otsima, kuid ei leidnud, sest oli väga pime. Otsisin ja otsisin, kuid ei leidnud. Hääled aina lähenesid ja ma nägin, et kivid liikusid. Keegi on siin. Läksin nii vaikselt kui sain puu otsa. Kuulsin kuidas mu süda põksus. Nüüd nägin ma juba puuall mingit olevust. Ma pidin ära minestama, hoidsin hirmust hinge kinni. Jalad värisesid ja mul oli selline tunne, et ma võin igahetk ta ette prantsatada. Nüüd märkasin ma tikke. Need hakkasid mu püksitaskust kohe kukkuma. Mu käed, aga värisesid ja tikukarp lendas maha. Ehmatasin väga ja samas tahtsin karjuda ,, #!?!#''. Võtsin taskust nööri, sidusin selle otsast ringiks ja hakkasin sellega vaikselt vehkima nagu kaoboi. Mitmed katsed eba õnnestusid. Setsmes katse läks õnneks. Tikkukarp oli aga väga ebakindlalt nööris ja karp veeres mööda puud alla. Puu läks alt põlema ja loomad jooksid hirmuga ära. Hüppasin ruttu alla tuld kustutama. Vehkisin jopega ja lõpuks õnnestus tuli kustutada. Ohkasin ja tegin uuesti lõkke. Jäin raskesti magama, kuna mõtlesin ainult kodule ja isale.
Hommikuks oli tuli juba kustunud. Korjasin oma asjad kokku ja hakkasin uuesti üless poole minema. Üleval oli aga väga raske liikuda, sest mägi oli seal järsk. Hoidsin tugevalt kinni ja ronisin aina üless, ja üless. Mul tekkis peavalu ja jalad olid väga vasinud. Kõht valutas, sest ma polnud midagi söönud. Kui ma nii aian virisesin ja virisesin , nihkus üks kivi ja ma jäin rippuma. Karjusin appi, kuid kedagi ei tulnud. Suutsin kuidagi ennast üless tõmmata. Varsti, kui ma juba peaaegu lõpus olin, hakkasid kivid mu all veerema. Ma jooksin, et mitte alla libiseda. Viskasin nööri ühe tugeva kivi külge ja ennäe imet nöör jäi pidama. Ma puhkasin ja hakkasin järsku tundma kuidas nöör hargneb. Mõne aja pärast veeresin ma kividele ja kaotasin teadvuse.
[5.]
Kui ärkasin nägin enda ümber palju inimesi. Nägin kuidas mu ema nuttis ja mõned klassiõed silitasid teda. Lõpuks selgus, et üks mees oli teda näinud ja ta päästnud. Kui ma küsisin kes see mees oli, ütlesid kõik, et teda pole nähtud, sest tal oli kapuuts peas ja prillid ees.
Koolis. Kui ma olin juba natuke paranenud läksin ma kooli. Kõik muidugi pärisid, kuid ma ei tahtnud sellest rääkida ja ütlesin, et ei mäleta. Õpetaja tuli klassi. Esmalt rääkis ta minust. Siis kutsus ta sisse ühe tüdruku. Tal olid pikad mustad juuksed ja tukk ees, niiet üldse ta silmi ei näinud. Pea oli tal norgus ja mulle tundus, et ta on väga kurb tüdruk. Õpetaja tutvustas teda. Kui aga õpetaja ütles ta nime tahtsin ma heameelega klassist lahkuda. Tema nimi oli Mari. Õpetaja pani ta minu kõrvale istuma ja ütles ,, Irma, luba tal eksju istuda enda kõrvale. Te saate kindlast headeks sõpradeks.'' Viimane sõna jäi minu mällu korrutama, jah just nimelt ,, sõpradeks''. Vaevalt me saamegi, mõtlesin ma. Pöörasin talle selja. Kontrolltöö ajal kui tuli värvida õiged vastused kollaseks polnud mul kollast. Nii pidin ma talt laenama. ,, Vabandust, kas sa mulle kollast saaksid laenata.'' küsisin ma hädiselt. Mari andis mulle ilma midagi ütlematta pliiatsi ja töötas edasi.
Läksin koju ja märkasin, et mu ema räägib Mari-ga. Ema rääkis mulle Mari-st. Kui ma kuulsin Mari häält ehmatasin väga ära. See oli kuidagi õudne ja tume. Mul tulid külmavärinad. Järsku nägin Mari näo asemel selle sama mehe nägu, kes ükskord haihtus nagu vaim. Ma karjatasin ja jooksin oma tuppa. Vaatasin aknast, et Mari hakkas ära minema. Kui ta minema kõndis nägin ma, et ta räägib midagi omaette. Täpselt sellel hetkel hakkas mul ninast kõvasti verd jooksma. Jooksin hirmunult vannituppa ja panin kardinad ette. Vannitoas. Veri aina tuli ja tuli. Ma hüüdsin ema appi. Ema tormas vannitoa ukse taha. Ta prõmmis, sest uks ei tulnud lahti. ,, Irma, ära naljata tee nüüd lahti.''hüüdis ema. Ma prõmmisin sammuti vastu ust, sest ka seest ei tulnud see lahti. ,, Ma ei saa seda lahti'' ütlesin ma nuttes. ,, Ma kutsun naabrimehe!'' hüüdis ema närviliselt. Naabrimees lõi kirvega ukse lahti. Ja ema tormas minu juurde nuttes. Kui ta nägi, et ma olen verine küsis ta kohe,, et mis juhtus''. Verejooks lakkas ja ma pesin oma näo puhtaks. ,, Miks sinuga küll viimasel ajal niukseid asju juhtub?!! Miks just sina!!'' ütles ema nuttes ja läks kööki teed tegema. Ma võttsin kardina eest ja nägin, et mari seisab väravas ja vaatab mulle otsa. Ma istusin nii kiiresti maha kui ültse sai. Kui julgesin jälle mõne aja pärast aknast välja vaadata polnud teda enam seal. Ma ohkasin ja heitsin voodile pikali.
Hommikul kui kooli läksin leidsin kooli wc-st Maarit-i ja Eerika surnult. Ma kiljusin nii kõvasti kui sain.. Maarit-i pea oli kraanikausis ja kraanikaus oli vett täis, vesi oli punaseks läinud. Eerika lamas maas, kõht lahti lõigatud ja põrand oli verd täis. Ma hakkasin karjuma ja nutma. Selle aja jooksul olid juba teised jõudnud kohale. Ma oksendasin ja õpetajad andsid mulle rahustit. Po#!?!#ei mõrva rühm oli juba kohal ja arutas juhtumit. Anna jooksis minu juurde ja kallistas mind. ,,See on nii õudne, miks just meie???! Tead eile kui ma koju läksin nägin ma tee peal verega kirjutatult ,, SURM''. Ma ei taha surra.'' nuttis Anna. Nii me nutsimegi mõlemad. Järsku koputas keegi aknale ja me kohkusime väga. See oli üks meie tobe klassivend. Vaatasime aknast välja ja nägime, et teisi ei lastud sisse. Keegi koputas. Me Annaga ei julgenud avama minna. Uksele ilmus musta päine tüdruk Mari ja ütles ,, Su tee.'' Võtsin arglikult tee vastu. Tahtsin Marilt midagi küsida, kuid ta oli juba läinud.
[6.]
Pärast kooli läksin ma koos Annaga poodi, kuhu me ikka pärast kooli lähme. Seal nägin ma Mari ja jooksin ta juurde. Jätsin Annaga hüvasti ja hakkasin Mari-ga rääkima. ,, Mari, kas sa oled kuidagi seotud tänasega?'' Mari noogutas. ,, Kas sa tapsid nad?'' Mari raputas pead ,, Seda ei teinud mina, seda tegi...'' . ,, Kes seda tegi, Mari? Ütle!'' küsisin ma. ,, Ma ei saa seda öelda. Aga ma saan öelda, et ma tean kõike selle toa kohta, kuhu teie neljakesi läksite.'' ütles Mari. ,,Mis seal siis on? Kas me sureme?''küsisin ma. ,, Juba sada aastat tagasi tegutses see tuba. siis oli see tuba, aga just remonditud ja kena. Asi oli nii, et seal töötas/elas üks mees, keda pole kordagi majast välja nähtud tulemast. Meie tüdrukutega mängisime väljas koera, kolmekesi. Ma tegin nalja ja viskasin nii kõrgele kui suutsin.(ma ei tahtnud, et sees olev inimene seda palli kätte saab) Korraga nägime, et pall lendas viienda korruse aknasse sisse. Ma olin siis ka hästi vaikne tüdruk. Ma hakkasin nutma ja mul oli pallist kahju. Me läksime kolmekesi viiendale korrusele... Ma ei saa rohkem rääkida''' ütles Mari ja haihtus.
Kodus mõtlesin ma igasuguseid lugusi välja sellest mida Mari oli alustanud. Äkki ma surengi? Äkki ei saagi ma kunagi abielluda? Ei näe enam kunagi oma peret? Ei saa lapsi? Need küsimused keerlesid ja keerlesid aina mu pea ümber ja lõppuks puhkesin ma nutma ja otsustasin, et ma pean kohe emale ja õele kalli tegema, sest ma ei pruugi neid enam näha. Ja see unistuste poiss, teda ma ka ilmselt ei saa. Mind oli nagu noa pussitatud ja ma nutsin, kõige rohkem ilmselt selle üle, et ma ei näe enam oma pere. Kõik läks uduseks ja ma kuulsin häält ,, Irma, Irma kullake. Ma olen siin! Tule hääle järgi, ära emale ega õele ütle mul on sulle üllatus!'' ütles hääl mis oli täiesti isa häälega. Ma käisin mööda tubasid ringi hüüdes ,, isa''. Hääl viis vannituppa. Avasin ukse ja nägin seal ise kes istus vanniäärel. Ma astusin uksest sisse ja lähenesin. ,,Just nii kullake tule siia, istu mu sülle.'' ütles isa moodi hääl. Ma kõhklesin veidi, kuid läksin ikka. Ma istusin ta sülle, kuid kukkusin plartsaki vette kuna ma olin tast läbi vajunud. ,,Kuidas ma sain nii rumal olla. Ma ju ise tapsin ta ta on ju mu ettekujutis või vaim.'' mõtlesin ma. Uks sulgus ja isa tõusis püsti. Ma nutsin ja karjusin ,, Isa, isa'' kuid ta ei teinud välja. Tahtsin tõusta, aga ma ei saanud. Miski nagu hoidis mind kinni. Karjusin veel ja veel. Lõpuks minu korduvatele hüüetele, ta vaatas korra taha, poetas pisara ja ütles ,, Hüvasti, Irma! Ma armastan sind! Mul on kahju!''. Nüüd pöördus ta tagasi ja haihtus, ise nuttes.Ma ei saanud aru! Hetke pärast hakkas vesi jooksma. Ma siplesin, et minema saada, karjusin ja nutsin, trampisin. Kuid see ei aidanud. Vesi aina jooksis ja jooksis. Varsti oli see minu kaelani ja läks aina üless poole. Ma ei saanud hästi hingata. Kuulsin kuidas ema ukse taga trampis. Ta lõi mingi tugeva asjaga ja nuttis. Nüüd vajus mu pea veealla ja ma hoidsin nii kaua hinge kinni kui ma sain. Järsku juhtus midagi ja vesi tõmbus tagasi auku. Ma hingeldasin ja ei suutnud ennast liigutada. Siis käis mu südames tugev valu ja kogu mu keha tõmbus kramplikult kägarasse. Ma nutsin ja karjusin. Nüüd jõudis ema sisse ja valu kadus. Ta kallistas mind ja ütles ,, ega sellepärast siis enesetappu pea tegema''. Ma olin nii väsinud, ega jaksanud talle vastatagi. Mu pisarad aina voolasid ja ma tundsin ennast, nagu ma oleks läbi pekstud ja narkoosi all. Järgmisel hetkel ma minestasin.
[7.]
Kui ma ärkasin nägin enda ees tohtrit ja kuulisn kui ema talle rääkis, et ma tahtsin ennast tappa. ,, Ma ei tahtnud ennast tappa!'' ütlesin ma. ,, Mis moodi siis?''ütles ema. ,,Mind taheti tappa!'' ütlesin mina ja vaatasin alla. ,, Ära aja jama.'' ütles ema. Ma sain aru, et pole mõttet talle seda seletada.
Läksin vannituppa ja nägin tindiga kirjutatult peeglile:
,, Irma.
See on mu viimane kiri sulle minu poolt. Ma soovin, et sinuga ei juhtu seda mis minuga juhtus. Ma räägin selle loo sulle lõpuni. Alustame siis siit, et me viskasime viienda korruse akna sisse. Me läksime seda palli ära tooma. Koridor oli pime ja õudne. Koputasime uksele. Uksele tuli jube mees mustade pikkade juustega ja habemega. Nägu oli tal vajunud kortsuliseks ja üks silm oli suurem kui teine. ,, Mida sa jõllitad?'' ütles ta minu sõbrannale. Sõbranna hakkas nutma. Mees tiris meid sisse ja ütles ,, Kas te teate lapsed ka mis te teinud olete?!! Te lõhkusite mu elutöö ära. Kõik mida ma olin lapsest saati juba teinud. Nüüd on see puru ja ... kelle pall see on??!!. Tüdrukud vaatasid minu poole. Ja kes selle viskas. Nüüd näitasid nad isegi näpuga minu poole. Mu süda peksles hirmust. Ta võttis mu kaenalast kinni ja pani mu istuma, ise kõndis minu ümber ringi. Mees tegi mingit imelikku nägu ja mu üks sõbrannadest hakkas naerma. Seejärel lõpetas ta minu ümber rigitamise ja läks otse selle tüdruku juurde. Tüdruk lõpetas narmise. Ta neelatas ja värises. ,, Mis ja sina naerad mu üle jah?!!'' ütles mees ja torkas noaga läbi lapse südame. Tüdruk suri sündmuspaigal, kohe pärast lööki. Seejärel mees naeratas. Mulle tundus, et talle meeldis see. Kohe, mõne minuti pärast tappis ta ka mu teise sõbranna ja naeris nüüd veelgi kõvemini. Ma olin nii šokeeritud, et ei suutnud liigutada. Nüüd astus ta minu juurde. ,,Nooh? Ja mis me siis sinuga teeme? Sinu igavese värdjaga!'' ütles mees ja võttis mu kaelast kinni. ,,Sinu ma uputan!'' ütles mees ja tiris mu kaasa. Siis kui ma surin pidin ma pärast veel ta abiliseks hakkama ja aitama tal tüdrukuid lõksu püüda. Kuid enam ma ei jaksa enam vaadata neid vaeseid tüdrukuid, keda ta tapab lihtsalt lõbu pärast. Enne, mõne minuti tagant tahtis ta sind uputada, aga ma ütlesin ,, Võta mind tema asemel!''. Seejärel ta naeris ja ütles ,, Siis ma saadan su põrgusse''. Need valud su südamesse olid tegelikult noalöögid minu südamesse! Mul oli veel 15 minutit aega maailma näha ja seejärel lähen ma põrgusse. Nüüd on mul vaid 2 minutit järel. Mida ma tahan sulle üelda on see, et tapa see jõledus. Tapa ta enne, kui ta veel endale ohvreid saab.Ära karda lihtsalt tee seda.

Mari,
armastusega Irm....'' lõpuni ei jõudnud Mari kirjutada, sest ta aeg sai otsa.

[8.]
Homme koolis. ,, ... Mari oli väga armas tüdruk ja eeskujuliku käitumisega.Jääme teda alati igatsema! Aamen!'' ütles õpetaja ja nuttis. Mul põlesid silmad ja ma nii tahtsin selle jõlguse ära tappa, kes niimodi teeb. Kõik õpilased seisid püsti ja palvetasid. See kestis nii veel 5min. Klassis va#!?!#es vaikus. ,,Istuge'' ütles nüüd õpetaja. Järgnes toolide kolin ja siis poetas üks poiss nimega Tom mulle laua peale kirja. Võtsin kirja ja lugesin: ,, IrMa.
pärasT kooli Täpika eeS! Ma tahn teAda!
ToM!''
Pistsin kirja taskusse ja tegin koolitööd edasi. Kell 14.50 sain ma Tom-iga Täpika ees kokku. Täpikas on pood muide! Ta lähenes mulle väga kiirelt ja sosistas ,, Irma, mis toimub?!'' . Vaikus. ,, Mis mõttes mis toimub?'' ütlesin ma kiirelt ja vaatasin maha. ,, No see, et meie klassis on juba 3 inimest ära surnud. See pole normaalne.Ma olen kindel, et sa tead midagi sellest!'' Ausalt öelda oli Tom mulle alati meeldinud ja ma tahtsin talle rääkida. Rääkisin ja seletasin talle tund aega. Lõpuks ütles Tom ,, Tahad ma teen sulle jäätise välja?'' . ,, Võib küll jah!'' ütlesin ma naeratades.
2 päeva pärast - ,, Anna. Ta kutsus mind kohtingule!'' ütlesin ma rõõmust lõhkemas. Anna oli ärevil ja samuti mina. Läksime Tom-iga kinno vaatama ,,Abielu Las Vegase moodi'' . Kokku saime 20.30 kino ees. ,, Jõu ''ütles Tom ja kallistas mind. Ma olin väga üllatunud, et ta mind kallistas. Ma punastasin ja naeratasin. Läksime sisse ja me ostsime ühise popcorni. Film oli väga lahe. Järsku ütles Tom ,, Irma'' ja suudles mind. Ma punastasin ja ma tundsin kudas mu süda hüppas. Nüüd sosistas Tom mulle kõrva ,, ma käin ära korra'' . Ma naeratasin ja vaatasin filmi edasi. Pool tundi oli möödas ja ma olin juba nii pabinas kuhu Tom jääb. Nüüd tundsin kuidas mul hakkas süda paha. Kõhus keeras ja ma jooksin kõht kõveras WC poole. Mul oli nii paha, et ei jõudnud vaadata kas see on poiste wc või tüdrukute ja ma läksin poiste. Esimene ettejuhtuv kraanikaus sai ääreni täis mu oksest. Pöörasin end ümber, et paberit võtta. Mu suu jäi lahti ja ma jäin kangeks. Mul ei tulnud häält välja . Pisarad hakkasid kõige ennem jooksma. Ma värisesin. Maas lamas Anna. Silmad punnis peas, kõri läbilõigatud , pea ümber olev maa üleni verine. Ma tormasin Anna juurde, pisarad jooksid aga hääl ei tulnud ehmatusest välja. Võtsin ta sülle ja kallistasin. Kõik mu riided said veriseks. Järsku tuli mul hääl välja nagu klomp ja ma nutsin täiest kõrist, pisarad jooksid ja verised riided. Kõik eemal olevad inimesed kogunesid WC-sse. Lõpuks jõudis ka turvamees ja tiris mu eemale. Ma siplesin ja hoidsin käsi Anna poole. Ma nutsin ja röökisin ,,EI''. Miski ei aidanud, Anna oli läinud!

[9.]
,,Nüüd siis oleme ainult sina ja mina!'' ütlesin ma enda kaisukarule ja tegin pai. Ma ei olnud kodus oma pehmes voodikeses, ma ei olnud ka ema voodikeses... ei... ega mitte ka diivanikesel. Nimelt olin ma pärast Anna surma kodust ära jooksnud. Siin ma siis olen, kuskil varju all, mille on moodustanud kivid. Koolis... koolist ma ei tea midagi. Korra käisin koolis, tahtsin Tom-i näha, aga teda ka ei olnud. Siin ma siis istun ja looda, et siit keegi mind ei leia. Ma ei ela ju naguni enam kaua.
Nädalaega kodutu olnud - Lõpuks otsustasin ma koju tagasi minna. Läksin kodu-ukse juude. Uks oli lahti. Milline ime. Muide me elame korteris. Jõudsin 5 korrusele ja ennäe, koduuks on pärani lahti. Süda hakkab juba valutama. Esimene asi mis ma nägin, kui ma uksest sisse astusin oli - SEGADUS ja TÜHJUS. ,, Ema '' hüüdisin ma umbes 12 korda. Kedagi ei paistnud olevat . Ma mõtlesin, et ah suva küll ta välja tuleb ja läksin vanni. Tulin vannist rätik ümber. Ikka ei vastanud ema mu hüüdmistele. Jõudsin ta töötuppa, nägin, et ema istus seljaga mu poole . ,, Ema... anna andeks... ma tõesti ei tahtnud, aga ma vajasin kohta... kus keegi mind ei leia.'' ütlesin ma. Ema vaikis. ,, Ma tean, et tegin sulle hirmsat südamevalu ja plaplapla, aga näed ma olen ju täiesti...'' . ,,Ema anna palun andeks ja räägi nüüd vähemalt minuga.Panin oma käe ema õlale ja seletasin edasi ,, Emme kullakene...''. Pöörasin ema ümber ... ja... ma kiljusin täiest kõrist . Emal oli kõri läbi lõigatud ja silmad punnis verd täis. Nutsin ja röökisin. Taganesin ukse poole. Järsku tundisn kuidas ma kellegile otsa koperdasin. Ma ei julgenud isegi hingata. Pöörasin aeglaselt ennast tema poole. Sellel inimesel oli nuga käes. Ma kiljusin ja ta nuga lähenes mulle. Ma olin nurka surutud ja ... . - ,, Mida sa reostad siin loodust. Pagana tatikas.'' ütles üks vanake must möödudes. Ma hingeldasin ja olin üleni higine. Vaatasin ümberringi. See sama koht kuhu ma olin magama jäänud. tõusin aeglaselt püsti ja pühkisin higi. ,, See oli kõigest uni'' mõtlesin ma. Ikkagi tekkitas see uni mulle halba eemaimust ja ma tormasin joostes kodu poole. Uks oli lahti, mu süda hakkas kiiremini pekslema. Jõudsin ülesse korteriukse juurde, uks oli lahti. Ma hakkasin nutma ja ma jooksin ruttu ema töötuppa. Ema istus sama moodi seljaga minu poole. Mul pisarad voolasid ja ma neelatasin, siis pöörasin ema ümber. ,, Kullake, tead kuidas sa mind ehmatasid. Kus sa olnud oled? Miks sa mulle nii teed? No mida ma küll sinuga ette võtan!'' ütles ema ja kaisutas mind. Ma ohkasin ja naeratasin. ,,Jõudsin ette. Jõudsin sellest mehest ette!'' mõtlesin ma rahunedes.


[10.]
,,Oled kindel, et kõik on korras?'' küsis klassiõde minult hooli.tsevalt. ,, Ja ja , aga mine sa, ma jään veel natukeseks siia,'' laususin ma jättes klassiõega hüvasti. Astusin majale lähemale, silmad pingsalt 5-nda korruse aknal. Aken oli täiesti pime , mõtlesin lausa, et seal ei elagi kedagi. Taevas süngenes tumedatest pilvedest ja linnud lendasid ümber koolimaja. Koolimaja, mis oli kunagi olnud turvaline koht õppimiseks , on muutunud nii süngeks ja veriseks. Nii ma kõlgutasingi mõtteid, silmad ikka veel 5-nda korruse aknal. Üks pilguheide kõrval olevale mustale kassile. Järsku läksid 5-nda korruse aknad lahti ja välja paiskas tugev tuul koos paberilehtedega. Karjatasin ja süda jäi kurku kinni. Aknale oli ilmunud see sama mees kellest Mari oli rääkinud. Ma ei saanud liikuda paigast, häält ei tulnud välja, sest see vaatepilt oli nii jube. Tuul hoovis kasvas tugevasti . Kõik puulehed tiirlesid õhus ja puud kõikusid, just nagu kardaksid . Mehel tuli irve suule , nii koledat irvet pole ma kunagi näinud. Ilma, et ma aru oleks saanud mis toimub, hüppas mees aknast alla ja maandus nagu must kass maapinnal. Tardusin ja ei saanud paigalt liikuda. Mees lähenes ja irvitas . Must kass, kes enne oli seisnud kaugemal silitas mu jalgu . Minestasin.

jätkub...

Autori kommentaar »