Surmav sõprus. (8)

Lumi sajab vaikselt ning jõulukellad tilisevad. Keset suuri laiu metsi istuvad kollid pühalikult oma koobastes ja loevad jutte küünlavalgel. Ainult 1 koll ei ole kodus. Samal ajal, kui kollid pere keskis jõule naudivad on Orlando metsas ja luusib ringi. Ta otsib jõuluvana. Vaimud hingavad jahedalt. Orlando hiilib rahulikult suure põõsa taha, kui ta järsku märkab seda.

Väikest last, kelle pisarad olid näha põskedel kuu valgel. Tal olid õhukesed riided, mille tõttu võis laps kasvõi surnuks külematada.
Orlando astus rahulikult samm-samult, kuid ettevaatlikult, et lapse mitte ehmatada.
Laps ei pannud tähele, oma taga olevat kolli.
,, Mis sa nutad, kallis laps?" küsis Orlando õrna ja sõbraliku häälega.
Poiss ehmatus ning ohkas, kuid jäi pealegi rahulikuks. Ta pühkis ruttu oma pisarad näolt.
,, Mis sulle vaja, olevus. Sinul on kõik olemas, kuid minul mitte midagi," pahandas laps.
Koll kortsutas kulmu ja tegi kahtleva näo.
,, Ma näen, et sind vaevab midagi. Ka minul on mure," ütles Orlando, istudes lapse kõrvale.
Kuu kohale ilmusid tumedad pilved, mille tõttu oli väga pime. Laps võttis Orlando sooja karvase käe omale põue. Orlando sai aru, mida ta püüdles.
Poiss ohkas ja hakkas jutustama oma loo: ,,Hommikul ärgates jooksin kohe vanemate juurde, kuid selleasemel leidsin kirjakese, milles oli kirjas: Kallis, Volvo. Ära muretse, me varsti saabume koju. Laual leiad omale hommikusöögi.
Sinu vanemad!" Jutustas poiss, vahetevahel nuuksudes.
Orlando paitas poisi pead ja lausus: ,,Mis edasi juhtus?"
Laps pühkis näol pisarad: ,, Siis... siis ..ma ootasin neid. Kuid nad ei tulnud ja otsustasin minna neid otsima, aga eksisin ära."
Orlando oli juba enne aimanud tema mure.
,, ohh," ohkas Orlando: ,, mina otsin jõuluvana!"
Tumedad pilved kuu peal, hõljusid minema ja kuu paistis jällegi.
Poiss vaatas kaastundliku pilguga poissi.
,, Kas ta ei käinudki teil?" küsis laps.
Orlando tuju muutus pahuraks: ,, Ei, ja ei tea miks:"
Orlando küsis korra: ,, Sinu nimi Volvo?"
,, Jah!"
,, Mina olen Orlando."
Ja nii sai inimlaps kolliga sõbraks. Nad rääkisid kuupaistel kaua, kuni kuulsid imelike hääli. Need olid looma hääled, või mitte?
,, Mis see on?" küsis Volvo.
Koll ehmus ning vastas värisedes: ,, Ei taha teada!"
Orlando võttis poisi oma kahe käte vahele ja sositas: ,,Ära karda!"
Igahetkega muutusid need imelikud hääled, kui inimese hüüded.
,, Volvooo!" hüüdsid .
Volvo ehmus: ,,See on minu nimi!"
Äkki kuuskede vahel tulid välja inimesed, püss käes.
,, Koletis võta oma käed eemale, mu lapsest," karjus naine.
Kuid Orlando oli nii hirlmul, et ei saanudki aru, mida ta ütles.
,, Ma loen kolmeni!" korrutas mees.
Väike Volvo, aga proovis neid peatada, kuid jäi hiljaks.
Tuli pauk ja sellele paugule kaasnes surm. Nimelt Orlando oli surmavalt vigastada saanud ning kukkus valgesse lumesse.
,, Ei...!" karjus poiss.
Poiss kükitas ning käskis nuttes: ,, Kallis Orlando .. ütle midagi.."
Orlando kissitas silmi, kuid vastas väga vaiksel häälel: ,, Luba mulle ühte asja."
Poiss vastas kohe: ,, Luban."
,, Räägi minust jõuluvanale, ..palun..küsi talt miks ta ei tulnud minu juurde."
Ja siis vajus Orlando sügavasse unne......
Volvo ütles vaikselt kallistades teda: ,, Sa jääd alati mulle hinge ega unusta sind iial!"