Retkel Mochreawi mäestikku (2)

"Palju veel?" ähkis Mike väsinult.
"No... mitte eriti palju," arvasin ma.
Kui rumal minust! Pole end ju tutvustanudki. Mina olen Saint Samuel, Mängukoopa koll. Ma asusin retkele, et päästa Mängukoobas vastikute küpsiste küüsist. Mul on kaasas Mike - lendpiison - ja 8 pudelit piima, mis on nii-nii hea...
Aga nüüd asjast. Meid ootab ees Mochreawi mäestik, millel on maailma kõige tõhusam valvesüsteem ja kõige julgemad valvurid. Aga me ei karda. Me oleme ületanud juba 50 kärestikku. Ühte kukkus 1 piimapudel. Nuuks-nuuks... Me oleme läbinud 10 kõrbe, 15 mäge (kusjuures nendel olid verejanulised lohed) ja oleme nüüd maruväsinud. Ja mis kõige hullem: me ei tea, kus see paganama mäestik asub, sest meie kaart lendas kõrbes liivatormiga minema!
Nüüd siis kõmbime mööda Dilafyu mäge (vist) ülesse, et näha ümbrust kõrgemalt. See oli muideks minu idee.
Mike'l veab, ta saab lennata. Ma sooviks, et siin oleks mõni jalavahetusjaam, kus saaks teised jalad alla panna. Minu omad on ju rampväsinud.
"Palju veel, Sammu?" küsis Mike lootusetult. Mina vaikisin. Ta küsis, miks.
"V-va... Vaata!" hüüdsin ma. Seal oligi mäetipp! Me jooksime (Mike lendas) mööda mäge viimse jõuga üles. Ja uskuge või mitte - sealt me nägime mäestikku, mille mäed moodustasid sõna: "Küpsis". See tähendas head. Palusin, et Mike mu selga võtaks.
"Miks me enne selle peale ei tulnud," pahandas ta, kui me startisime.
Lõpuks jõudsime maa peale. (Lennust ma ei mäleta miskit, magasin terve aja.) Meie ees laius suur-suur Küpsisejumala loss. Ja mõistagi oli see küpsistest. Nägime, et selle ees oli paras ports valvurküpsiseid. Tornides istusid sõdurküpsised, küpsiseodad käes. Ning isegi prints- ja printsessküpsised olid akendest välja vaatamas - patrullisid, mis muud.
Pugesime ruttu mäe taha varjule. Mike võttis kivi ja viskas ühe valvurküpsise uimaseks. Mina viskasin sõdurküpsist ja ka printsküpsist. Kaaslased kogunesid haavatute ümber ning me sisenesime mööda vaba teed.
Olid seal ka suured saalid! Sama suured, kui terve Mängukoobas kokku. Joksime mööda marmorpõrandat edasi ja põrkasime kokku võitmatu küpsisearmeega.
"Oleme kutud," pomisesin ma. Neid oli 500 000 000 ringis. Kuid just siis, kui meid vastu seina suruti ja küpsiseodad piki kurku pandi, kõlas võimas hääl: "PIDAGE!!!" See oli Küpsisejumal. Armee taganes.
"Kuidas te julgesite vastu hakata meie Saint Samuelile? Kas te ei tundnud Teda ära!" õiendas jumal. Siis pöördus ta meie poole: "Tere, oo üllas Samuel! Kuidas käsi käib?" Ma olin segaduses: "Öö... Kas ma saaksin selgitust?"
"Oo jaa, võtke istet. Vaadake, meie, küpsised, oleme alati imetlenud Teid, inimesi. Kuid me vihkame kolle, eriti koopakolle. Aga Teie olete justkui šokolaad, nagu mesi, nagu..."
"Oodake, Küpsisejumal. Mina olen ju ka..."
"Laske ma lõpetan. Niisiis, Me arvasime, et need koopakollid on nii nõrgad, et varastaks neilt õige miskit. Ja ennäe - neil oli nii palju piima, et võtsime sellest ka oma osa. Ja kuna varud olid suured, jätsime mõned küpsised sinna, varusid tühjendama."
"Aga mina olen ju ka koopakoll!" sain ma lõpuks hüüda. Kõik olid vist ehmunud. "Ma tulin koopa piimale järele. Kas te annate selle või ei?"
Jumal oli löödud. Vihase pilguga viipas ta armeele, need jooksid kähku kuhugile, tagasi tulid suurte püttidega. Nendes oli piim.
"Võtke," sähvas jumal, "ja ärge tagasi tulge. Kõss!"
Niisiiis tulime koju ja andsime piima Koopajumalale, kes meid südamest tänas.

Autori kommentaar »