"Kuhu kaob armastus?" Küsis väike Õnn oma isalt."Ta sureb,"
vastas isa ja jätkas:"Inimesed,mu,poeg,ei hoia seda,mis
neil on.Nad lihtsalt ei oska armastada!"
Väike Õnn jäi mõttese"
"Kui kasvan suureks,siis hakkan inimesi aitama!"
Läksid aastad,väike õnn kasvas suureks.Tal oli oma lubadus
meeles ja ta püüdis kõigest hingest inimesi aidata,kuid need
ei kuulanud teda.
Õnn kurvastas muutus üha väiksemaks ja kiduramaks.
Ta kartis,et võib hoopis kaduda ning otsustas asuda pikale
reisile,et oma haiguse vastu rohtu leida
Ta reisis pika või lühikest aega ega kohanud oma teel kedagi.
Lõpuks hakkas Õnnel halb.Ta peatus,et puhata.
Ta valis ühe suure võraga puu ja heitis selle alla pikali.
Vaevalt oli Õnn jõudnud uinuda,kui teda äratasid
lähenevad sammud.Silmi avades nägi ta enda ees igerikku
vanaeite närustes riietes,paljajalu ja keppiga.
"Istuge,te olete kindlasti väsinud,"
pöördus Õnn vanaeide poole,"
Te peate puhkama ja kosuma."
Vanaeit oli nõrkemas, ta lausa kukkus maha.
Veidi puhanud,jutustas ta Õnnele oma loo:"On solvav,kui
sind peetakse vanaeideks,tegelikult olen ma veel noor,
minu nimi on Armastus!"-"Sina siis oledgi armastus?!"
imestas Õnn."Mulle on räägitud,et ...
koobas.hobune.stream
x 0
x 0
x 2262
x 0
x 1
