Teema: Järjejutud / Noortejutud

Võimalusi on palju, tuhat lausa # 1.osa (0)

*
Taas algas uus päev. Ärkasin hiljem, kuna oli laupäev ja tööle ei pidanud minema. Oli küll ilus ilm, aga väsimus murdis mu jalust, mistõttu kui ma voodist ülesse tõusin siis koperdasin uniselt ringi, isegi vaevu suutsin jalul püsida. Oli selline tunne nagu, et ma eelmine päev oleks tarvitanud midagi keelatud ja ebatervislikku, kuid ma olen tervislik inimene ja see oleks ebatõenäoline minu suhtes. Väsimus haaras võimust, taas ja ilma naljata.
Minu igapäevane traditsioon on laupäeva hommikuti jooksmas käia. Haarasin oma telefoni laua pealt, et kella vaadata. Kell näitas 8:15, kuid see aeg ei takistanud mul minna jooksma. Tavaliselt käin jooksmas 6:35 hommikul, aga ma magasin pea 2 tundi maha. Ma ei jäta kunagi jooksmist vahele, ka uniselt lähen jooksma, no olgu, kui haige olen, siis ilmselgelt ei lähe, see on ainuke erand ka.

Tõmbasin kardina akna eest ära (aknast oli asi kaugel, pigem rõduuks ja seal kõrval olev aken), et ilma vaadata. Nagu ma aimasin, siis tõesõna ilm oli ilus. Läksin riidekapi juurde ja valisin välja vabaajariided: valge T-särk, kuhu oli punase värviga peale kirjutatud "Stay peace and enjoy life", hall kapuutsiga pusa ja hallid dressipüksid. Panin ennast riidesse ja suundusin koridori, kus panin jalga mustad converse'd. Sidusin oma converse'del paelad kinni ja asusin teele.
Läksingi siis jooksma. Keerasin maja uske lukku ja asusin sörkima mööda Fifth- 1 avenue'd. Teekond viib iseenesest kesklinna, kuid ma pole nii kaugele jooksnud, ainult pargini, mis on veidi enne kesklinna. Park küll pole suur ja nii võimas, kui võiks ettekujutada, aga ta on kaunis, eriti kevadel. Muidugi pilvelõhkujad rikuvad ilu ära, sest parki pole nende taga-ees-kus-iganes näha ja nii vajub park unustuste hõlma. (Samas on see piirkond, kus ma elan, täis ainult eramaju, ei mingeid pilvelõhkujaid!) Aus olla, siis kesklinn pole nii ilus, kui linnaosa, kus ma elan!
Sörkisin ja haigutasin. Vaatasin kahele poole keset kõnniteed ja tõstsin oma pilgu taeva. Olin oma sörkimise ja aeglase tempoga jõudnud mingi tänavapoeni, ise jõllitasin ikka veel ilusat taevast ja viibisin omas mullis. Kui ma tõstsin rütmitaktis 2-2-3-2-2-3 uuesti parema jala, et sammu kiirendada, siis ühtäkki, kui olin täiesti omas mullis ja olin edasi jõudnud tänavapoe nurgani, siis ma jooksin kellelegi otsa. Käis latakas vastu pead ja ma lebasin keset kõnniteed. Olin minestanud hetkeks, kui jälle taas ärkasin ja toibusin ja oma meele ning keele omistasin, siis avastasin, et leban kellegi jalge vahel. Minu üks käsi oli vastu kõnniteed teine käsi aga millegi teise asja peal...Minu pilk oli muidugi maha surutud, aga ma sundisin ennast pilku tõstma ning ma vaatasin sel hetkel tundmatule noormehele otsa (kusjuures ta tundus veidike tuttav, aga ehk mitte). Samal hetkel, kui oma pilku tõstsin ja noormehele otsa vaatasin, ma ka koheselt punastasin.
Minu üks käsi, mis lebas millegi teise asja peal, lebas tema kõhu peal. Tõmbasin oma käe kähku ära ja kiirelt roomasin ohutusse kaugusesse. Jäin põlvitama 20 meetrit eemal ja jõllitasin ikka veel punastades võõrast. Noormees ikka lebas poolistukil kõnniteel. Ta hakkas ka mind uurima. Meie pilgud kohtusid, mistõttu nägin jällegi tema ilusaid siniseid silmi, kuigi tema kastanpruunid juuksed olid natukene tema silmade ees, nägin ma siiski tema silmasina. Ta liigutas ennast nii palju, et tõusis kükki. Tõusin ise üldse püsti, ja kummardasin tema ees ning vabandasin oma teo pärast. Noormees ise ka vabandas minu ees.
Astusin kaks sammu edasi, et ära lahkuda piinlikust olukorrast kõnniteel. Olin sammumisega jõudnud tema lähedusse, võib-olla temast õige natuke eemale jõudsin, kuid siis äkki haaras tema suure haardega käsi minu käest, tõusis selle abil püsti (ma nägin nüüd ta pikkust ka) ja noormees küsis:
"Kuhu sa lähed?"
"Koju, ma vaban-", tahtsin lõpetada oma lauset, aga tema parem käsi silitas minu pruune kiharaid ootamatult. Tõmbasin oma juuksed eemale temast ja üritasin tema tugevast haardest lahti pääseda, kuid asjata.
"Mis sa rabeled!" naeris ta.
Ma punastasin, jälle. Vaatasin oma ketse, selle asemel, et talle otsa vaadata.
"Lase mul minna! Ma ei tea, kes sa isegi oled (ma pean tõdema, et sa oled päris ilus), ja ma vabandan taas oma teo eest. Ma ei näinud, et sa tuled nurga tagant. See oli ootamatu, kuid mina olen süüdi, sest ma tormasin." üritasin talle selgust lagedale tuua. Piilusin korraks tema rektsioon ja ma avastasin, et ta on ehk minuvanune.
"Ma saan aru. Aga ma tahan ka vabandada. Minu nimi on Zacharin, või lühemalt Zak. Seega, kas ma võiksin sinu nime küsida ja siis ka sind sööma kustuda, et vabandada intsidenti eest?"
Ehmusin topelt. Esiteks avastasin, et ta hoiab ikka mu käest kinni ja teiseks, et ta mu välja kutsub, mis siis, et see kutsumine on mingi eesmärgi pärast. Tõmbasin oma käe lahti Zak'i haardest ja vastasin konkreetselt:
"Vabanda Zak. Mu nimi on Camila ja ma ei soovi sinuga mingit söömaaega korraldada. Mulle piisab suusõnalisest vabandusest, niiet asjal on punkt!" põhjendasin oma seisukohta.
"Aga-"
Ma ei lasknud Zacharinil tema lauset lõpetada, patsutasin teda õlale ja siis lippasin edasi, mis edasi, ikka koju. Vaatasin hetkeks tagasi, must kogu jäi mind kurvalt vaatama, kuniks ma kadusin silmapiiri taha. (Jooksu sammud olid kiiremad, sest uni oli ära läinud) Mõtlesin kodu sörkides, ega ma midagi ei unustanud maha selle hirmuga, midagi olulist. Samas mõtlesin ka äsja juhtunu üle ja miski hakkas mind sisimas häirima. Lausa väga kohe hakkas häirima ja painama.

Kui ma olin kodu ukse avanud, koridori jalanõud pannud ning oma riided ära vahetanud ja peale seda suundunud oma tuppa, et mõnd paberitööd üle vaadata, mis mulle koju kaasa anti töö juurest, siis ma istusin rõduakna juurde maha ja hakkasin lehti uurima. Kuna ma olen ühes ettevõttes sekretär ja pean tegelema paljude töödega, siis on minu arust just see firmaaruande üle vaatamine keeruline protsess ja vajab palju mõtlemist. See firma kasum, kahju ja edasijõudmine on peamine, mida pean vaatama ja hindama vastavalt skaalale. Ja siis on ka nii, et pean telefonikõnedega tegelema ja siis Word'is palju kirjatööd ka kirjutama, mis pole sugugi kerge.
Olin süvenenud niivõrd kirjatöösse, et ma ehmusin mingi tugeva kolaka peale, mis kostus väljast. Tõstsin kirjatöö hunniku laua peale ning tõusin püsti, et vaadata, kes või mis sedasi õues tegi. Minu üllatuseks nägin oma maja akna all, et seesamune Zak oli seal. Avasin rõduukse ning läksin rõdu peale, upitasin üle rõdupiirde end lähemale, et vaadata, ega ma und ometi ei näe, aga ei näinud siiski. Ta lehvitas mulle ja ütles:
"Camila, tule siia! Ma tahan rääkida!"
Krimpsutasin oma nina ja tõmbasin end veidi tagasi rõdupiirdelt, et mõelda mõni hetk. Hetkelise pausi pärast vastasin kiirelt:
"Miks? Ma ju tegin selgeks sulle kõik teepeal!" ütlesin seda pool hüüdes ilmselt, sest möödakäijad kõnniteel kuulsid seda ja vahtisid kurjalt minu poole. Nad vist arvasid, et mingi "Romeo ja Julia" stseen on käsil noortel, et Romeo tuleb oma Julia akna alla serenaadi laulma! Hea mõttekäik, rahvas!
"Tule noh!" palus uuesti noormees.
"Kus sa teadsid, et ma siin elan?" uurisin enne, kui nõustusin üldse millegagi.
"Oh see. Ma leidsin sinu telefoni, kui sa minema jooksid. Pealegi oli su telefoni taga su kodune aadress ja ma olen viisakas inimene ning tagastasin su kadunud asja." naeratas noormees veel enesekindlamalt kui enne.
AH MIDA! Ikka pidi midagi kaotsi minema, nüüd see telefon ka veel! Ma mõtlesin, et midagi on puudu. Jumal tänatud, et ta tagastas selle.
"Mis sul siis veel vaja on? Tagastasid telefoni, mis siis veel vaja on?" pärisin uuesti.
"Ah, see on pikem jutt! Oh tule juba alla minu juurde, mu jalad valutavad seismisest juba ja ma anna all ka su telefoni kätte." palus Zacharin ja tegi kutsikasilmi.
"Hästi, 10 minutit, siis tulen, aga kui vägisi., ja kui sa midagi üritad, siis kutsun politsei!" vastasin rõdu peal kõõludes.
Vaatasin korraks ta reaktsioon, Zak tõstis oma käed ülesse, andes märku, et mina võitsin ja ta annab alla. Samal hetkel kui ta käed ülesse tõstis sasis tuul tema kastanpruune juukseid. Noormees silus koheselt oma juuksed tagasi ja mina seepeale punastasin ja neelatasin sügavalt, sest lõppudelõpuks oli ta kena! Naeratasin oma ette, kõndisin rõdult minema, sulgesin ukse ja tõmbasin kardinad uuesti ette. Korra veel piilusin läbi kardina, ta ootas ikka seal nagu leitnat koloneli käsul, sõjalisevarustuse asemel küll ainult minu telefon. Leitnat ongi aus mees, kes allub kõigele, ja mulle juba hakkas tunduma, et ma olengi ehk kolonel, kes käseb Zakil seista seal ja oodata. Kes teab, aga jube lahe oleks nii!
Pealegi mul polnud muud võimalust, ma pidin temaga rääkima minema, sest ma petan nii teda kui iseennast.
Jõudsin enda sättimise täpselt 10 minuti pärast valmis nagu lubatud sai. Läksin alla, keerasin ukse lukku ja sammusin noormehe juurde sirutades käe ette, et telefoni tagasi saada.
"Anna nüüd telefon siia ja hakkame liikuma, kuhu iganes sa ka ei lähe!" tuletasin talle meelde.
"Ahajah, võta." kobatses Zak, kes oli mind jõllitama hakanud ja unustanud reaalsustaju.
Võtsin tema käest telefoni ära kuid äkki ta haaras uuesti mu käest kinni ja lahti ei lasknud ning ta tiris mind endaga kaasa.
"Lase lahti! Ma oskan ise ka kõndida! Kuhu põrgut me üldse lähme?"
"Küll näed, rahune maha!" lausus Zacharin.
Vaatasin teda ja oma kätt, mille oli vallutanud noore mehe tugev haare. Tema peopesa oli niivõrd soe ja õrn, et ma lausa sulasin tema käe vahel ära. Zak pigistas minu kätt oma käe vahel veel tugevamini, ja sellega liikusin edasi jälle.
"Ah miks! hüüdisin, kui ta sedasi tegi.
"Jessas küll, rahune maha! Me oleme kohe kohal" ütles Zacharin, kelle nägu näis rahulolevat. Ilmslet teda ei häirinud see, et ta mu käest kinni hoidis, aga mind häiris, häbi hakkas.
Kõndisime juba uuel tänaval, Wyatt 23, ammu möödas juba Fifth-1 avenue' tänavast, mis viinuks kesklinna. Aga samas jälle hoonestik meenutas kesklinna, pole väikseid maju, vaid pilvelõhkujad. On ju teada, et USA's on palju kõrghooneid, ja väiksemad eramajad asuvad kas linnast väljas või mingis väikses linnaosas, nagu minu majagi.
Tundsin, et mu käsi muutus kergemaks.
Avastasin, et Zak oli mu käest lahti lasknud. Teada saanud sellest uudisest, et ta vabastas mu käe, ma hakkasin kohe ümbruskonda uurima lähemalt.
Ei mingeid uusi avastusi ainult INIMESTEROHKUS! (Tüüpiline Ameerika. Mu emas kogu aeg ütles, et "Me elame ju Ameerika Mägedes." Seda ütlust saab mitut moodi lahti seletada, aga ma arvan, et ta mõtles selle all hoopis seda, et Ameerikas on palju rahvast, eriti selles kohas, kus ma elan.)
Jälgisin Zaki, kes keset kõnniteed jäi seisma ja vahtis üksipulki oma telefoni.
"Ei, kuule, natuke on vaja veel kõndida!" naeratas ta, kui oli lõpetanud oma telefoni uurimise.
"MIDA? MIKS? MIS SUL VIG-!" karjusin vastu, kuid ma ei saanud lauselt lõpetada. Zak nõjatus mulle lähemal, niiet tema otsaesine puudutas minu oma. Mul tõusid sel hetkel ihukarvad püsti ja ma tundisin ennast väga ebamugavalt.
"Mis sa tahad, et ma su SÜLLE võtan?" naeratas Zak kavalalt ja vaatas mulle otsa.
"Ei. Unusta ära, pervert!" kiljusin vastu.
Zakil läks süda täis mu kiljumise peale ja ta kattis mu suu oma käega. Tundsin tema käe soojust ja pehmust, lisaks tõsiasi, et tema käsi oli suur ka veel, pani mind punastama.
Neelatasin raskelt ning püüdsin uuesti karjuma hakata, kuid mu suust kõlas ainult selline "mmffpphhmm..." hääl, et mu sõnadest oli võimatu arusaada. Otsustasin, et ma tõstan tema käe ise oma suu juurest eemale, nagunii Zak ei tee seda. Pidasin selle plaani kavalaks ja tõstsin oma käe valmis, et oma suud vabastada, kuid korraga sõitis keegi jalgrattur paremalt poolt meie suunas. Jalgrattur karjus veel ETTEVAATUST! , aga ma ei tahtnud seda kuulata, ilmselt, seetõttu tekkis ka väike ummik ja kokkupõrge, aga jalgrattur pääses vigastusteta ja sõitis edasi, aga meie?
Olin vastu ühte hooneseina surutud, suu vabastatud Zaki käest, ja Zaki keha minu keha vastas. Tema parem käsi, mis toetus minu pea kohal vastu seina, oli rusika surutud. Tema nägu oli minu omale väga lähedal, mistõttu mulle tundus, et nagu ta hakkaks mind keset rahvamöllu ja kõnniteed suudlema. Julgesin vaadata veel Zacharinile kurjalt otsa, kuigi see intsident polnud minu süü. Tema sinistes silmades koitis taas siirus ja soojus. Zaki silmasina oli nii ilus, et 1 minutiline otsa vaatamine lõppes sellega, et mul läks süda pahaks ja ma pöörasin oma pea kõrvale, et mitte teda vaadata.
Ta vasaks käsi silitas vaikselt mu juukseid. Tema parem käsi oli ikka veel rusikas ja toetus vastu seina. Zacharini käsi liikus mu põsele, silitades seda. Haarasin tema vasakust käest kinni ja ütlesin kurjalt:
"Kauaks me passime siin?" Mu kurjus oli märgatav koheselt, sest Zak eemaldust minust kohe, kui ma sedasi ütlesin.
"Oh Camila, miks sa rikud alati kõik ilusa ära?" naeris Zak ja tõmbas sõrmedega läbi oma juuste.
Zak naeratas edasi ja jälgis mind elevilpilgul.
Ta silmad püüdsid uuesti luua kontakti minu silmadega, aga ma ei vaadanud tema poole enam. Olin ikka veel vihane ja põdesin äsja juhtunu üle. "SEE OLI KOGEMATA, SEDA ENAM EI JUHTU!" korrutasin seda lauset oma mõtetes.
-----

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "Võimalusi on palju, tuhat lausa # 2.osa" »

Teavita ebasobivast sissekandest!