Teema: Järjejutud / Noortejutud

Rebane hakkab nägijaks #2 (2 PTK) (0)

*
LADINA KEEL EI OLE HEA TUND!!!
Pidin minema ladina keele tundi (tunniplaani kohaselt) ja seal passima ning aega surnuks lööma, sest mulle ei meeldi see õpetaja. Ta on liialt karm minu vastu. Ma tean, et ma olen endassetõmbunud ja masenduses ning käin koolis, nii nagu poisid, aga ega siis ei ole ju põhjust norida minu kallal ka. Ma olen täiesti tavaline inimene, ainult, et ma ei suuda end enam parandada. Ma õpin hästi koolis, kuid ma ei võta üritustest kunagi eriti osa, sest paljud isaga veedetud hetked tulevad meelde mingi ürituse või tegevuse käigus, mil ta meie juures Indianapolises veel oli. Ilmselge on see, et ma pean suureks kasvama (hästi, abiturient olen ja mis mõtted mul on siin praegu?), kuid see on raskem katsumus. Mis Ms.Willison'sse puutub, siis ta ei muutu kunagi, sest ta on juba selline norija ja õiendaja. Kunagi mulle ei meeldinud ka matemaatika õpetaja, ta oli samasugune kui Ms.Willison, aga ta muutis minusse suhtumist, kui ma matemaatikas edukaks sain. Kõik olenes toona selles, kui väga sa pingutasid. Võtsin end kokku ja ma sain ka õpetajaga hakkama. Aga nüüd ladina keeles, olen võtnud end kokku nii palju kui olen seda ainet õppinud, aga õpetaja ise ei anna järgi. Mul pole enam isegi kahtlust, et tegu on täiesti masendava ja ulmeliselt õudsa koolikiusamisega õpetaja poolt. Tavaline nähtus USA koolis on see, kui õpilased ei saa läbi omavahel, aga nüüd on selline olukord käsil, kus õpetaja terroriseerib õpilast lihtsalt seepärast, et õpilane ei ole selline nagu tema maitse eelistab või siis, et õpilane ei ole populaarne koolis. Ma ei saa sellest ilmaelust üldse aru midagi! Mulle ei meeldi koolikiusamine, ma täiesti jälestan seda, aga ise olen selle ohver. Pean midagi ettevõtma ja asja joonde ajama...aga..kuidas...
"Ashley!" hüüdis õpetaja, "kes ütles sellise ladina keelse kuulsa lause: Cogito, ergo sum?"
Vaatasin klassis ringi kähku ja ma ehmusin, kui märkasin, et Ms.Willison oli ilmunud minu kõrvale, käes ladinakeelne õpik ja kelle näol oli vastik irve.
Ma ei mõelnud hetkegi, kas ütlen või ei. Ma teadsin seda väga hästi ja ma vastasin sellele küsimusele automaatselt, nagu mulle oleks see sisse programeeritud.
"René Descartes, Prantsuse valgustusajastu filosoof ütles seda". vastasin kiirelt. Mul oli tunne, nagu ma mängiks kuldvillakut, kus pead kiirelt vastama, et punkte teenida ja võita.
"Väga hea." alustas Ms.Willison, " Kusjuures, mida sa kogu see aeg siin tunnis mõtlesid, et su pea isegi vastu lauda vajus? Oled sa tarvitanud midagi eile õhtul? Või sa oled nii kiusakas, et sa ei taha alluda siin tunnis korrale ja teed omavoliliselt mida ise heaks arvad, ah?" õiendas Ms.Willsion ning koputas pliiatsi otsaga vastu minu lauda.
Tuligi ära. Ma teadsin, et ta hakkab jälle norima. Ma mõtlen kogu aeg ja see pole ju keelatud. Olgu, keset tundi ei ole jah soovitav, aga ma ei suuda siin tunnis olla ju! Ma tahaks protestida ja sellist skandaali teha talle, et ta muudab koheselt käitumist minu vastu, aga ta korraldab pigem mulle paraja sõja, niiet mina jään kaotajaks ja tema võitjaks. See kõik on nagu kassi-hiire mäng, kus tema on kass ja mina hiir, kes püüab välja rabeleda raskest olukorrast. Mingi lahenduse peab ju leidma või siis mingi piiri tõmbama, see jama peab lõppema!
"Ma..ma lihtsalt mõtlesin ladina keele peale, et küll on see ikka lahe keel.." valetasin talle, kuid mu väljenduslaad tundus ilmselgelt kõhklevana ja kohmakana. Mulle on öeldud, et ma ei oska valetada, sest ma kõhklen iseendast ning ka siis kui ma valetan midagi kokku, sest teistele kuulajatele tundub, et kui ma valetan, siis ma ise ka ei usu seda, mida ma kokku ajan. Kuid see kord läks hästi, ma loodan, et läks hästi selle valega.
"No-no, eks siis vaatama seda, kui hästi sa siis mõtlesid ladina keele peale, kui meil tuleb test!" irvitas õpetaja ning sammus uhkel sammul klassi ette tagasi.
"Loll selline! Seda me veel vaatame!" pomisesin omaette ning tõstsin õpiku oma näo ette, et ta ei näeks mind.

Kell helises vahetundi lõpuks. Pakkisin kähku asjad koolikotti ning jooksin klassist nagu hull välja, sest mind ei huvita, mida see Ms.Willison veel arvab minust. Olen siis selline, keda huvitab!
Pärast ladina keelt pidime minema koos Madeline'i ja Angelinaga disaini ja digiklassi, kus me veedame peamiselt koos aega peale tunde. Kui ma jooksin ladina keele klassist välja, siis kuulsin, kuidas koridori lõpus keegi räägib kellegagi. Tundsin häältest ära - matemaatikaõpetaja ja Zachary Aga muidugi, Zachary ei saa matemaatikaga hakkama, sest ta ei taipa seal tunnis midagi, kuna ta on mõtteis kogu matemaatika tund.
Madeline ja Angelina tulid minu juurde. Viipasin käega ning sosistasin neile, et mingu nad disainiklassi ära, lähen ka varsti neile järgi. Tüdrukud noogutasid veidralt ja läksid minema. Ohkasin kergendatult ning hakkasin õpetaja ning Zachary juttu pealt kuulama.
"Nonii Zachary." alustas õpetaja, "mis ma siis sinuga teen? Miks sa ei taha õppida? Mis on su põhjus? Kas ma pean sulle andma uue võimaluse, ah?" uuris õpetaja, kes pani oma prillid nina peale, justnagu ta oleks see kõige targem.
"Ma..mh..ma lihtsalt ei oska seda ainet. Ma ei saa vahel isegi teie jutust aru, kui ma aru näiteks ei saa, siis võtan teie jutust selle kuldsekesktee ja nii ma siis orienteerun matemaatikas, ja nagu arusaada on, siis ma ei ole jah edukas seal." vastas poiss kiirelt ning läbi mõtlemata.
Ta valetas. Ta kuulab väga hästi ja saab õpetaja seletusest aru, aga ta lihtsalt ei taha süveneda sellesse, kuna ta mõtleb millelegi muule. Ja tont teab mida ta kogu see aeg mõtleb.
"Võinii, tahad öelda, et mu õpetamises on midagi viltu, mh?" imestas Mr.Freckles.
"Ei, ei härra! Ma ei ütle seda, vaid pigem olen ise selles süüdi. Mida ma tegema peaks?" küsis Zachary, kes muutis kohe hääletooni ülbemalt väheke inimlikuma peale tagasi.
"Noh Zachary, ma annan sulle uue võimaluse. Sa pead selle kuu jooksul tegema ära terve nimekirja ülesandeid, mis näitab seda, kas sa ikka oskad ja püüad saavutada midagi. Ühesõnaga, lepime kokku, et sa saad oma hinded parandatud, kui teed selle nimekirja järgi tööd ja ülesanded ära, eks? Kas sobib, mis, poiss?" pakkus õpetaja idee välja ning ulatas Zachary'le nimekirja koos ülesannetega.
"Oh, jah, sobib ikka! Ma tänan teid härra! Ma luban, et ma võtan end kokku!" naeratas poiss tänulikult.
"Tahaks loota. Olgu, mine siis ja hakka aegsasti mõtlema ja tegema neid ülesandeid." ütles Mr.Freckles ning patsutas poisile õlale käega ja sammus minema oma klassi tagasi.
"Oh jumal küll, mida ma nüüd teen!" ütles Zachary kõva häälega, tõmmates käega läbi oma turris juuste.
Ilmselge on see, et ta peab need ülesanded ja tööd ära tegema, sest kui ta neid ei suuda ära teha, siis ta enam oma hindeid parandada ei saa ja tal on ka koolilõpetamine raskendatud. Mul on isegi temast kahju, aga ma ei tea isegi, mida teha. Kui mina oleks tema olukorras, siis ma pingutaks ja küsiks abi klassikaaslaste käest. Kas tal on julgust kelleltki abi küsida? Ta ilmslet kardab seda, et tema maine langeb, sest ta on ju kooli popim poiss üldse. Mis see populaarsus enam loeb, hakaku reaalsusele näkku vaatama.

LUBADUSEST POLE KASU, HAKKA PAREM TEGUTSEMA!!!
Läksin nagu lubasin Madeline'i ning Angelina juurde disaini- ja digiklassi. Tüdrukud parasjagu pusisid midagi Photoshopis mõlematel suured silmad peas. Ise ma läksin ning istusin ühe laua taha ning hakkasin mõtlema, kas aidata Zachary 't ja mis tingimusel seda teha tuleks. Peas keerles tuhandeid ideid, aga mitteükski pole normaalne lahendus. Mu isa alati ütles sellises olukorras, et kui sul on peas tuhandeid ideid, siis alati vali see, mis on sulle kõige südamelähedasem ja korralikum. Ma ei tea, aga isa oli alati nagu mingi filosoof, justnagu see Descartes'. Ta teadis alati kõike ning oskas arukat nõu anda. Isa oli õppinud seda kõike enda vanematelt, ja mulle tundub nüüd üha enam, et ta vanemad olid ehk mingid õpetlased. (Ashley, mida sa siin jahud, see pole loomulik. Oled sa lolliks läinud!) Ma tunnen praegu puudust isa nõust ja jõust. Oleks ta vaid meiega...
Ema on ka hea nõuandja, aga tal on rohkem motiveerivamad nõuanded kui ideede kohaselt teostatavad, nagu isal on. Ema on loodud rohkem motiveerivamaks ja õpetavamaks koolitajaks, mitte filosoofiliselt mõtlejaks. Kahjuks.
"Ashley. Mis mõtled seal, tule ja aita meid Madline'iga!" hüüdis Angelina, kes vaatas minu poole murelikult.
Tal oli õigust muretsada minu kohta, sest ma ei oska väljamõelda midagi arukat.
Läksin nende juurde ning aitasin neid Photoshopis. Nad on toredad inimesed ja head sõbrannad, mida ma teeks ilma nendeta?
Võtsin arvutijuhtimise enda peale. Vaatsin uurivalt Photoshopi töölaual olevat disaini. Tahtsin hiirega klikkida nupule "add effects", kuid ühtäkki meenus mulle sõna POPULAARNE, ja siis ma ka kohe tormasin klassist ilma sõnagi lausumata välja, koolikott seljas, sest mul tuli geniaalne idee.
Ah, see oli hea meeledetuletus. Nüüd tean, mida ma teen! Võtsin enne väljaminekut oma kotist vajalikud asjad välja ning läksin zachary't otsima. See oli kerge leidmine, sest ta oli jalgpalliväljakul, mängis teiste poistega jalkat. Sel kellaajal on see nii loomulik temale, nii temalik.
Sammusin staadioni võrgu juurde, mis piiras kogu staadioniala, ning ma otsisin silmadega, kus Zachary olla võiks. Varsti pärast nägin teda ning ma lehvitasin talle, et ta minu poole tuleks. Zachary jäi keset staadioni seisma ning kehitas õlgu. Kui ta nägi, et ma staadioni peale kõnnin, siis hakkaks ta ise ka tardunud olekust liikuma minule vastu. Jooksin ise tema poole, õpikud käes. Ühel hetkel noormehe silmad läksid suureks, kui ma lähemale jõudsin.
"Ashley, vaata selja taha!" karjus ta täiestkõrist eemalt. Endal hullunud nägu peas.
Vaatasin selja taha ning nägin, et jalgpall läheneb mulle. Ühe sekundiga kummardusin ning lasin pallil üle minu lennata. Pall lendas üle minu rahulikult, ja ma ei saanud üldse pihta. Ei riivanud mind ega midagi. Ka mu kaasa veetud õpikud ei saanud mustaks ega poriseks.
"Sorry!" hüüdis üks poiss mulle kaugemalt, kes nüüd juba kõndis koos jalgpalliga minema.
"On sinuga ikka kõik korras?" uuris murelikult Zachary, kes oli minu juurde jõudnud.
"Mhm." vastasin rahulikult.
Ta aitas mu püsti. Kui ta oma käe mulle ulatas, et ma püsti saaksin, siis korra ka meie pilgud kohtusid, aga ma pöörasin oma pea ära, sest mul oli piinlik talle otsa vaadata, sest äsja juhtunud oli mul ikkagist napp pääsemine ja see tema reageering ajas mul ihukarvad püsti. Ta on nii hooliv inimene. Uurisin teda veidike ning hakkasin mõtlema veidratele asjadele nagu näiteks, ta on nii kuum ja populaarne, ta on abivalmis, tahaks teda kallistada..(Ashley, hakka asjast rääkima, ära jõllita teda niimoodi. Sa tulid siia rääkima ja ettepanekut tegema!)
"Zachary, ma tahan sinuga rääkida. See on väga oluline asi." alustasin oma juttu, ning pühkisin samal ajal ennast tolmust puhtaks. Väike ärevus tekkis sisse ning ma hakkasin üha enam pabistama.
"Mis see siis nii oluline on ja miks sul matemaatika asjad kaasas on?" uuris ta, pühkides hingi oma halli T-särgi sisse ning üritas mu pilku püüda.
"Vaata Zachary, ma tahangi sellest rääkida, et sul on matemaatikaga probleeme ja..."
"Oot, kus sa tead seda? Mis sa luurad mind, mh?" peatas ta mu ning ei lasknud mul minu lauset lõpetada.
"Ei...hmkm..tegelikult jah. Tahtsin digiklassi minna, kui kuulsin koridoris kellegi hääli ning ma sain aru, et see oled sina ning Mr.Freckles Peitsin end siis ära ja kuulasin juttu pealt, sorry."
"Aah, sa oled ikka paras sell.Kuidas sa ikka julged nii teha, ma ei saa aru sinust üldse. Hea küll räägi edasi." noomis ta mind ning käskis jätkata.
"Olgu. Tean, et sa ei oska matemaatikat ja sa tead ka, et ma ei ole populaarne koolis. Angelina ja Madeline on popimad kui mina, eksju? Ja sellest lähtudes võid järeldada, et mul on suur tahe saada ka populaarseks nagu nemad on. Seega Zachary, mul on mõte, et aitame üksteist, mis arvad? Et mina aitan sind matemaatikaga ja sina aitad mul populaarseks ning koolilemmikuks saada." rääkisin oma idee ära.
Zachary'l tuli koheselt mitu reaktsiooni. Esimene oli kohe, et "kas ma olen hulluks läinud?", teine oli, et "mida ma taotleda üritan, et temaga koostööd teha tahan?" ning kolmas oli see kõige valusam mulle, ehk "miks sa minu pärast muretsed, vaata, kuidas ise hakkama saad selle Ms.Willisoniga."
(Muidugi ma muretsen sinu pärast, lollike. Sa oled nagunii ebameeldivas olukorras ja mul on sinust kahju.)
"Zachary, palun sind!"
"Ma ei taipa, kuidas sa nii lahkeks oled läinud? Mida sa üritad?" usutles ta edasi.
"Kuule, meil mõlemal on mingi eesmärk, sul on ka ju, et tahad matemaatikahindeid ära päästa. Sa tead ka seda, et ma oskan hästi matemaatikat. Pluss mul on ka eesmärk taastada oma kuulsus, võinoh saada popiks ja võrdseks teiste tüdrukutega, sest mulle aitab nendest veidradest eemal olemistest. Mind tõrjutakse, isegi õpetajad ei salli mind."
"Hmm.." mõtiskles Zachary.
Zachary hakkas staadioni peal jooksma. Jooksin ning püsisin tema kannul. "Kas sa oled nõus? Palun ära ütle ei, me olime ka ju naabrid ja aitasime ka üksteist siis ka!"
"Naabrid? Ahjaa..olime jah." naeratas noormees.
"Tuli meelde, eks?" naeratasin talle.
"Jah. Kuule okei, ma aitan sind siis, ma ei saa nagunii keelduda, sest sa oled hea matemaatik ja mul ei ole väljapääsu, sest ma oleks pidanud ikkagi kellegi abi paluma. Aitäh sulle. Pluss ma teen ka siis sulle vastuteene, aitan sul popiks saada."
"Suur tänu." ütlesin ning vaatasin talle otsa.
"Ma annan sulle oma matemaatika materjali, näe võta." ulatasin talle oma matemaatika kaustiku ja valemivihiku., mis ammu juba ootasid õiget omaniku.
"Alustame homme siis oma asjadega." tegi ta ettepaneku.
"Olgu, teeme nii."
"Hei Ashley!" hüüdis Zachary, kui nägi, et ma hakkasin ära minema staadionilt.
"Aitäh sulle, ma ei oleks uskunud, et sinu poisilikkusest saab ka asja." naeratas ta lahkelt ning me läksime mõlemad laiali, tema jalgpalli mängima ning mina koju.

***
Kuna nagunii olid tunnid läbi siis ma sõitsin tagasi koju. Mul olid Zachary'ga ka kokkulepitud kõik. Aga siiski alles koduteel meenus mulle, et ma olin Madeline'i ja Angelina üksi jätnud digiklassi ja ise ära jooksnud ilma sõnagi lausumata.
Nüüd tuleb ka nendega probleem. Ma tean, et nad saavad vihaseks minu peale, kindel see. Mida ma küll nendele nüüd ütlen? Miks alati kõik asjad kiiva kisuvad? Miks küll?
Isa, palun aita!
----

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "Rebane hakkab nägijaks #3 (3 PTK)" »

Teavita ebasobivast sissekandest!