Teema: Järjejutud / Noortejutud

Võimalusi on palju, tuhat lausa # 2.osa (0)

*
"Kaua me peame veel kõndima?" küsisin, kui olime edasi liikuma hakanud.
"Ei ole palju jäänud." vastas Zacharin kõhklevalt. Tema hääletoon reetis, et ta ise ka kahtleb selles kõiges.
Zak kõndis ees, mina tema järel. Tema vaatas kõnniteed, mina aga tema selga. Kõndisime vaikides, keegi enam midagi ei öelnud. Olime piisavalt šokis sellest õnnetusest, mis kõnniteel juhtus ja sellest ülesaamine on raske.
Vaikus. Vaikus. VAIKUS.
Lõpuks ma ei talunud enam vaikust ja katkestasin selle.
"Kuhu paganat me lähme?"
"Nah, sa oled nii kärsitu!" naratas Zak, kes vaatas mind korraks üle õla. Tema nägu küll enam polnud kõhklev.
Ma ei hoidnud end tagasi ja ma õiendasin edasi.
"Ma olengi kärsitu! Tea, et sa rikkusid mu päevaplaani ära! Nüüd pean sinuga teab kuhu minema!" ütlesin seda pool kiljudes.
"Hmm..." mõtles Zacharin ja jäi ootamatult seisma.
"Mis nüüd?!" kurjustasin, sest ma kõndisin Zakile otsa.
"Olemegi kohal!" rõõmustas Zak ja osutas sõrmega ühele hoonele.
Lugesin hoone kohal olevat silti.
"Visiontone Corporation. Mis see siia puutub? See ettevõte tegeleb tarkvara edasimüümisega, eksole? Noh ma tean ju seda!" plahvatasin sellepeale naerma. Vaatasin selle firma logot ja siis Zacharini, kes kuigi vaimustuses ei olnud minu reageeringu peale. Naersin veel hullemini.
"Mida sul siin naerda on? Me seisame praegu ettevõtte peakorteri ees ja sina siin lihtsalt naerad kõva häälega! Kus su mõtted küll on? Saad sa aru ka, miks ma su siia tõin?" seletas Zak.
Muutusin seepeale tõsiseks ja lõpetasin koheselt vastiku naeru. Tundsin ise ka, et mu naer polnud enam naljaks.
"Emmm...ma ei tea. Midagi juhtus siin või? Selle firmajuht pidi ka olema mingi kõva mees, nagu kuulsin."
"Mida sa ka ei mõtle!" kurjustas Zak hetkeks, kuid rahunes koheselt.
"Mis siis on!? Räägi ometi!" olin tungiv.
"Hästi, aga lähme kuskile mujale rääkima, sest see siin pole hea koht ning see on ka pikem jutt!" vastas Zak, kelle silmad kohtusid kogemata minu omadega.
Pöörasin pea ära ja noogutasin, see tähendab andis nõusoleku, et lähme mujale.
Hakkasime eemale minema Visontone Corporationi peakorterist, õigemini selle parkimiplatsist, kus me rääkisime ja vaidlesime.
Mu mõtted olid täis erinevaid teooriaid ja plaane, aga need jätsin ainult fantaasia hooleks.

Kõndisime taas kõnniteel, sedapuhku küll tagasi New Yorgi poole, õigemini teisele poole New Yorki, mis kannab peamiselt nime Manhattan. Manhattan on linnaosa New Yorgis, ja see on koht, kus elada. (Aitäh Camila, sa eladki seal!)
Manhattani linnaosa on suur, kuid mitte nii suur kui suurimad USA linnad nagu näiteks Los Angeles, Las Vegas või San Fransisco. Manhattan jääb alla neist kõigist, kuid samas kui võtta New Yorki tervikuna, siis on New York neist kõigist suurem just oma rahvaarvu poolest ja New York on üsangi populaarne linn turistide seas. Iga aasta ja isegi iga kuu käib mu kodulinnast läbi üle miljoni turisti, seega see on hea linn KUS ELADA.
Ometi ma pean New Yorki koduks pikka aega, kuid ma pole siiski New Yorki nii hästi tundma õppinud, see tähendab ma ei tea pooli hooneid, mis asuvad kesklinnas ja mis isegi väljaspool tsentrit asub. Aga mina elan siin, New Yorgis ja elan edasi. Ma elan küll tsentrist väljas, aga New York on koduks siiski.
Zak vaatas kogu aeg mind, kui ma ta kõrval kõndisin. Tema võlud ja šarmid ilmusid nähtavale. Vaatasin teda hetkeks, aga selle ajaga suutis ta mu pahviks lüüa. Zak on kehaehituse poolest tugev, laiaõlgne, minust pikem ja hea välimusega, mistõttu iga naine läheks tema pärast hulluks. Väga lausa.
Pöörasin uuesti oma näo tema suunas, kuid äkki avastasin, et ta vaatab ka samas suunas mis mina, Taas punastasin, mitte ainult mina, vaid tema ka! Vaikisime taas, kuni jõudsime sihtkohta.
"Mmmhh..Sweet & Chipsy Cafe...miks siia?" küsisin, kui olime jõudnud valitud sihtpaiga ette.
"Amm...siin on vähe rahvast ja siin on vaikne ka." nentis Zak , kes seisis sirgelt, käed puusas.
"Või nii." vastasin ja nõustusin tema valikuga.
Läksime kohviku istuma ja Zak hakkas kohe rääkima ka.
"Tead, miks me sinna Visiontone Corporationi juurde jalutasime?"
"Ei tea." vastasin vaikselt, kuna olin ametis tellitud kokteili segamisega.
"Noh jah, sa ei aima ka vist, ega ju? Ühesõnaga, ma vedasin su sinna sellepärast et ma töötan seal. Ma olen selle firma juht...ja."
Tõstsin oma käed sel hetkel vatsu lauda.
"Sellepärast sa tundsid end halvasti, kui ma naersin." muigasin.
"Jah, las ma jätkan nüüd. SEE POLE NAJAKAS, tead." vastas Zak, kes ehmus ise ka.
Andisin käega märku ja ta jätkas.
"....Noh ja nagu sa tead, see ettevõte heal tasemel ja korralik üle USA. Emm...ja meil on seal vaja uut sekretäri, kuna praegune lahkus mingi perekonna saaga tõttu. Et ühesõnaga-"
"Oot-oot! Mis sa tahad, et ma sinna tööle asun?" tõstsin ootamatult häält ning ma ei lasknud Zacharinil edasi rääkida. Tõusin toolilt püsti ja toetasin käega vastu laua serva, et näidata, kui vihane ma olen, kuigi see vist ei läinud väga hästi läbi.
"Jah, hea, et sa aru saad. Ei, tegelikult ka. Sul on ju vastav tööalane kogemus olemas? Sa töötad ju sekretärina kuskil..eemmm...?" küsis Zak.
"Olen jah ja töötan ka, aga see ei tähenda, et ma siis sinu firmasse üle lähen! Pealegi, ma ei tunne sind niivõrd hästi, tean, et sa oled Zacharin Stonebridge, ja tean ka seda, et sa oled Visontone Corporationi juht..ja ma.." vastasin konkreetselt kui ma ei lõpetanud oma lauset.
"Tead Camila, sa oled päris huvitav inimene. Kus firmas sa praegu töötad?"
"Limestone Technique. Mis siis?" uurisin.
"Aahm..see Limestone Tech...too firmajuht..ma tean teda, ta on see kuulus IT'e hull, nohik ja karm käsi." mõtiskles Zacharin. "Äkki saan temaga kokkuleppele, et ta suunaks sinu minu firmasse tööle?"
"Ära loodagi. Ta ei lase seda nalja läbi. Tead isegi, milline ta on." irvitasin vastu.
"Aga ma proovin. Oojaa, kui ma saan temaga kokkuleppele siis oleks ülim ikka...aaah kuidas tahaks seda hetke näha..." unistas Zak ja unustas isegi oma kokteili ära.
"Aga sa muidu tead teda, noh seda Theodore Marque, nagu teda kui isiksust lähemalt?" koperdasid mu sõnad suust.
"Ma olen kuulnud, et ta on paras sell, aga ise olen temaga rääkides vastupidist tundnud...imelik küll."
"Siis sa ei tea temast midagi." naersin.
"Mis mõttes?"
"Temast on piisavalt palju halba räägitud, ime on üldse see, et ta firmat juhib edasi."
"Huvitav, kas ta oskab manipuleerida?" elavnes Zak, kes vaatas mulle otsa ja viskas sellega nalja.
"See pole naljakas." torisesin vastu ja lõpetasin kokteili joomise.
"Aga kas sa siis tuled mu firmasse tööle?"
"Mida? Ikka veel lunid! MA ÜTLESIN ET MA EI TULE!" vihastasin uuesti.
"Rahune maha! Isver, see pole kõnet väärt. Ma ainult küsis-"
Tõusin sel hetkel püsti ja jooksin nuttes kohvikust välja.
"Camila!" hüüdis Zak, kuid ma ei teinud sellest välja.
Jooksin meeletult läbi New Yorgi tänavate. Tänavatel liikus palju rahvast, kes nügisid mind, aga nad ei takistanud mind jooksmast. Vaatasin korra selja taha, ja Zak jooksis mulle järele.
"Camila, palun oota ometi!" karjus Zak, kellel oli võhm väljas juba.
"EIIIII!!" karjusin vastu ja jooksin edasi. Jõudsin jooksmisega Time Square'i juurde ja tegin seal 2 minutilise pausi, sest Zak oli minust maha jäänud kõvasti. Seal puhanuna pidin edasi jooksma, sest ta jõudis mulle ikkagi järele. Jooksin koju. Kodu oli Sweet & Chipsy Cafe'st natuke eemal ainult.

Jõudsin hingeldades oma maja ette. Hakkasin ust lukust lahti keerama. kui nägin, et kellegi käsi peatas mu. Julgesin vaadata selja taha, endal nutetud silmad, kuid mul oli siiski hirm nahas. Zak oli mu selja taha ilmunud. Noormees vaatas mind suurte silmadega ja hingeldas suurest tagaajamsest Sweet & Chipsy Cafe'st kuni Time Square'ni ja sealt veel Manhattanile tagasi. Sellest võiks New York Time'sis pommuudise kirjutada, see oleks põnev. Aga ma arvan, et see Romeo ja Julia stseen oleks põnevam. "Romeo ja Julia" on Shakespeare tuntuim teos, ja pole ka ime, kui mingit sellist pealkirja näha lehes oleks, sest see oleks huvitav ja köidaks ka lugejate tählepanu.
"Camila, palun kuula mind ära!" ütles Zak ja hoidis oma käe maja välisukse ees, et ma mittemingil juhul majja siseneda ei saaks.
"Ei. Ma ei nõustu sellega!" turtsatasin ja nutsin samal ajal.
"Palun, me maksame hästi!"
"Mind ei huvita mingi raha!" ütlesin hullemini hullununa.
"Miks? Saa aru, mul vaja sinu abi. Ma ei saa sellisel hetkel kuskilt töölisi, nagunii USA dollar langeb ja siis on ka selletõttu firmadel kriips peal!" ütles Zak, kelle nägu muutus murelikuks.
Muutusime vaikseks.
VAIKUS, V-A-I-K-U-S
Keerasin sõnagi lausumata ukse lahti. Zaki käsi libises ukse eest ära. Noormees pühkis oma higise näo halli T-särgi sisse ja jäi kurvalt mind vaatama. Läksin mõteldes majja ja sulgesin välisukse.
Toetasin selja vastu ust ja prantsatasin põrandale istuma.
Ma kuulsin Zaki sõnu läbi välisukse "Camila, palun mõtle!" ja peale seda ma enam teda ei kuulnud. Ilmselt läks ta minema.
"Mis tal küll viga on?" küsisin seda oma mõtetes.

Ärkasin järgmine päev jälle hiljem. Mõtlesin, et kas ma üldsegi tõusen voodist püsti, kuna olin väsinud mõtlesmisest ja kõigest.
Aga ma ajasin end püsti ja sammusin kööki, et kohvi teha. Olin nõrk ja kurnatud, ja kohvi oli hea võimalus ergutada end sellest virelevast elust.
Mõtlesin kohvi juues, et kõik on valesti läinud. Miski pole nii, nagu vanasti oli.
Ma pole kunagi nii masenduses olnud, vist siis olin, kui sain teada, et mind valiti keskkooli ajal õpilasesinduse presidendiks, kuigi ma ei soovinud ise seda koormat võtta. Ja siis ma olin masenduses. Aga nüüd olin taas masenduses, ja just pühapäeval, seda pole ammu juhtunud. Minu jaoks on pühapäev niisamune kui laupäev..aga mind häirib ja närib jälle miski hinges....
Võtsin end kokku ja läksin nagu pühapäeval ikka Time Square'sse. Lõpuks.
---

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!