Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #50 - Kurja võluri loss - Neljakümne üheksas peatükk - Hüvasti (1)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Neljakümne üheksas peatükk - Hüvasti

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah

Eelmises osas: Seltskond uurib veelkord maali, tundub, et selle taga on siiski midagi peidus. Nad asetavad pealuud kenasti kuu kasvamise järjekorras taldrikute peale ritta ja ennäe imet, kolbad tõusevad õhku, nende otsaees olevad märgid hakkavad helendama ning pulseerima. Hetke pärast kukuvad pealuud tagasi taldrikutele ning energiakiir lendab maalil kujutatud täiskuu sisse. See hakkab faase vahetama kuni ring täis. Niipea, kui see juhtub, käib kõva välgukärgatus ja tuba lööb täiesti valgeks. Kui uuesti midagi näha on, siis leitakse, et maal on kadunud ning selle asemel on ilmunud peidik, kust leitakse võlujoogid, pärgamendid loitsudega ning väga palju raha. Lõpuks minnakse lossist välja. See on kauniks muutunud, aed samuti, nagu keegi oleks vahepeal hoolitsemas, parandamas ja värvimas käinud. Kõik tundub olevat rahulik ja lõõgastav. Seiklus on läbi. Äkitselt meenub haldjale midagi ning ta ütleb, et tal on kindlasti vaja midagi teha ja kaob lossi sisemusse.

Ülejäänud ei saa eriti aru, mis nüüd Lonewolfil hakkas või mida ta tegema peab, aga jäävad siiski uurivalt ootele. Läheb tükk aega mööda, kui haldjas saabub Rivana surnukeha ja labidaga. Isegi Shamash taipab, mis Lonewolfil plaanis on ning läheb talle appi.
Kui haldjas astub uksest välja, siis sedamaid jääb vihmasadu järele, linnud hakkavad laulma, vana räämas mahajäetud loss ja selle ümbrus on justkui võluväel kaunis, uus, hoolitsetud. Kontrast algse pildiga on täiesti olemas ja see on nii imelik. Igaks juhuks proovib Lonewolf oma suurt hõbedast võtit esiuksel olevasse lukku - see sobib. Seega kõik võtmed leidsid endale kasutuse.
Teised trügivad samuti välja ning jäävad vaatepilti uudistama ja ahhetama. Kui uksest sisse piilutakse, siis nähakse kenasti korras siseruume - tolmu pole, põrandad puhtad.
Ainuke asi, mis seda möödunud õudust meenutab, on Rivana laip. Aga mitte kauaks.

Haldjas leiab ühe kena künkaaluse, mille valib matmispaigaks. Lööb labida maasse ning hakkab kaevama. Mõne aja pärast vahetab draakonisündinu ta välja ja nii nad vahetavad, kuni lõpuks on haud valmis. Shamash ja Lonewolf tõstavad Rivana ettevaatlikult auku, lükkavad mulla peale tagasi ning peavad väikse leinaseisaku, paludes oma jumalaid, et lauliku hing kenasti kuhugi jõuaks.

Kui see tehtud, suunduvad teiste juurde tagasi. Need olid niisama lossi ees passinud, lobisenud, ennast sirutanud, murul püherdanud ja tundnud loodusest rõõmu. Aga aeg on juba hiline, öö saabumas. Seetõttu on edasine tegevus väikse küsimärgi all.

Druiid pakub välja, et võiks linna minna, kõrtsi sööma, jooma, magama. Haldjas arvab, et võiks ikka majja minna tagasi. Paladin kõkutab naerda, et nüüd on neil oma loss, lähme jah tagasi!
Vargaplika ja nõid on pigem tagasi minemise vastu, kuna uks läks varem kinni ja jättis neid lõksu, välja ei saanud. Haldjas lehvitab selle peale välisukse võtit õhus. Läheb proovib uuesti seestpoolt keerata ja lukk liigub, saab nii kinni kui lahti teha. Seega lõksu jäämise muret ei ole. Shamash tuletab Malachile meelde, et seal on üks baldahhiinvoodi, mis tollele väga meeldis. Tundub, et kaalukauss vajub ikkagi sinnapoole, et ööbitakse lossis.

Lõpuks vastumeelsed ikkagi ohkavad ja tõdevad, et vastu ööd pole mõtet küll kuhugi hakata minema. Seltskond astub ettevaatlikult lossi sisse, tõmbavad ukse kinni ja proovivad seda siis uuesti avada. See läks lahti! Lõksu ei ole. Pannakse uks uuesti kinni ja hakatakse ringi vaatama.
Võrreldes varasemaga on nüüd toad nagu öö ja päev. Kõik on korras, viksitud, klantsitud ja läikima löödud. Ei mingeid skelette vaid mõnus soe ja hubane hoolitsetud kodu. Köögis on kamina all tuli praksumas ja soovi korral saaks süüa teha.

Druiid tunnetab, et lossi vallanud needus on kadunud ja see on asendunud rahuliku positiivse maagiaga, mis eeldatavasti tegi kõik toad korda ja läitis kaminas tule.
Vargaplika teeb ettepaneku sooja süüa teha. Hakatakse siis küpsetama, ja lõpuks sööma. Shamashile tundub niisama matsutamine kuidagi igav. Ta tõuseb püsti, läheb sahvrisse ning naaseb kolme kummalise pudeliga, milles tundub olevat käärinud mahl. Korgid võetakse pealt ära ja draakonisündinu ning nõid hakkavad seda söögi kõrvale jooma. Ka druiid võtab paar sõõmu enne magamaminekut. Kõht on täis, tuju hea, lüüakse lahti väike laulujoru niikaua, kuni uni kiusama hakkab.
Kuna lossis on vaid kolm magamistuba, millest üks ära põlenud, siis esimesed ärakukkujad saavad parimad kohad. Haldjas on oma metsaeluga rohkem harjunud, ega soovigi mingit pehmet magamisaset, seega otsib ta sellise enam-vähem poolkõva pinnase ning jääb seal tukkuma. Randie läheb baldahhiinvoodiga tuppa, kus oli ka hõbedased iluesemed ja Leyah kirstuga magamistuppa, kus nad sõdisid sajajalgsetega. Kui druiid pikali viskab ja mõtlikult veidi uimase peaga lambaid lugema hakkab, näeb ta kummalist vaatepilti - ukse poolt sammub graatsiliselt voodi poole veidike tuttav kogu. Leyah tunneb selle ära - jah, see on see sama armas-nunnu kiisu, kellega nad siin kokku puutunud koguaeg on. Kass hüppab voodile ja trügib druiidile kaissu ning jääb nurruma. Leyah naeratab õnnelikult, paitab kiisut ja uinub rammestunult.
Malach ja Shamash pummeldavad, laulavad, lobisevad ning praalivad aga poole ööni, kuni lõpuks vajuvad põrandale ja toolidele magama.

Hommikul on küll ärgata raske, aga nii head und pole ammu kogetud. Seltskond koguneb köögis, kus kamin endiselt praksudes põleb. Malach ja Shamash joovad tükk aega sahvrist leitud õunamahla, enne kui hommikusööki puutuvad, aga muidu on kõigil hea tuju ja mõnus olla.
Kuigi on kodune tunne, siis paraku jääda ei saa, vaja minna edasi.

Kui seltskond sätib end minekule, siis tuleb seesama tuttav kass nende juurde, justkui saatma või headaega ütlema. Hüvastijätt ei ole pikk ega väga dramaatiline ning rõõmsa aga ka veidi kurva meelega minnakse tuldud teed tagasi. Või vähemalt üritatakse seda teha. Sest tee on hoopis teistsugune. Kui vaadatakse selja taga, siis kohas, kus hetk tagasi kõrgus uhke loss, ei ole enam mingit hoonet, vaid kena aas lilledega. Tundub, et nad on kuskil hoopis teises kohas, kust alustasid.
Segadusse jõudnuna minnakse siiski edasi, kuni tuleb vastu koht, kus tee läheb kaheks - üks viib paremale, teine vasakule. Kuhu minna, kummal pool on linn kõige lähemal? Kas tuleb söögist välja? Kuhu viib tee? Miljon küsimust jäävad õhku rippuma.

Teavita ebasobivast sissekandest!