Teema: Järjejutud / Armastus

I can try. (0)

"I can try" sosistan endale kui üritan julgust kokku võtta.Kas see peabki nii raske olema või on asi minus?Miks on nii raske lihtsalt poisile öelda et ta mulle meeldib?Kas see ongi ainult sellepärast ,et ma kardan ta ei vasta minu tunnetele samaga?Sõbrannad küll räägivad et ma talle meeldin, kuida kas ma saan neid uskuda?Ma soovin tõesti et neil õigus oleks,kuigi üritan ikka veel seda tagasi lükata.Nad räägivad,et ta vaatab tunnis pidevalt minu poole ja tõesti,ta takistab mul minu jojo-ga mängimist,aga ikkagi ma ei usu et ma talle meeldiks,meie klassis on ju nii palju atarktiivsemaid tüdrukuid kui mina.Loota ju võib.
Mu nimi on Jessica ning ma olen neliteist.Minu parimad sõbrad on Kätty ja Liisa.Poiss, kellest ma räägin on Andry.Me kõik käime kaheksandas klassis.Seda klassi ausalt öeldes ikka annab taluda.Ilma Kätty,Liisa ja Andryta üritaksin ma iga päev puududa,kuna nendeta oleks ikka tõsiselt igav.
Ma olen tädiks kokku kuuele lapsele.Minu lemmikud neist on Tatu ja Betti.Nad on ühtlasi ka minu naabrid,tänu millele me saame palju aega koos veeta.Meie majad on metsa ääres,seega on meil ka päris huvitav.Meil on metsas palju onne,kus me saame palju oma vabast ajast veeta.Meil on neisse igaks juhuks viidud ka toitu,juhuks kui me tahame kodust veidi pikemalt eemal viibida kas siis vanemate või ebameeldivate külaliste pärast.Keegi ei tea neist onnidest peale meie endi.Kui ma peaksin kunagi Andryga mingi juhuse läbi käima hakkama,siis kavatsen ma ka tema neisse viia.Justkui see kunagi juhtuda võiks,aga noh,unistama peab ju suurelt.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!