Teema: Järjejutud / Armastus

Ja siis ta uinus (0)

„Naerata,“ lausus malbe hääl, mis hellitas kõrvu, paitas hinge.

Suunurgad kerkisid natukene, kuid naeratus oli sunnitud, peaaegu et ebaloomulik. Silmad peegeldasid ikka veel valu ja mõranenud hinge. Aga ta naeratas. Sinakad huuled maalitud kauniks muigeks. Ta ei ole nutune, ta ju naeratab!

Mööda põske veeres läikiv pisar, mis hakkas aegamisi külmuma. Nina kaunistasid jäised pärlid, mis sätendasid päikese käes nagu teemandid. Ninast tilkus verd, tema huultele ja lumele, jättes kohevasse lumme punased täpid. Veri võõpas elutud sinakad huuled punaseks, muutes ta välimuse ebamaiseks. Külm võttis teda julmalt.

Jalad olid paljad, külmast kanged ja tundetud. Iga samm jättis lumele jälje, mille tuul koheselt laiali puhus. Tuul tantsis ta ümber, mässis teda endasse, hellitas leebelt valedega. Ja ta uskus neid. Kui tuul sosistas, et naerata, siis ta tegi nii. Lange, langeb. Iga iil pani teda värisema, lõi valu parkunud jalgadesse. Ta hingas koos tuulega, lastes jäisel õhul haavata kurku, põletada kopse.

Lumi krudises talla all, hambad plõgisesid. „Aga naerata ikkagi.“ Suunurgad kerkisid, kuid silmad muutusid järjest elutumaks, huuled punasemaks.

Hundil oli hammas verel, vikat ihutud. Ta hiilis vargsi saagi kannul, peites end tema varju. Oli tunda surma lõhna, mis täitis sõõrmed. Kurjal oli hammas verel. Tühjadest silmadest peegeldus nälg. Kas niidab vikat või lõikab sirp, aga ta tuleb ja võtab.

Tuul ja kuri mässisid teda aina rohkem endasse, tõmbasid sügavamale hukatusse, lähemale viimase hingetõmbeni. Tuul meelitas, kuri hirmutas. Aga ta naeratas!

Jalad vedasid teda alt ning ta vajus pehmesse lumme. Silmad vajusid kinni, ta hingas sügavalt, kuid rahulikult. Uni vallutas meeli, tiris kaasa olematusse. Ja peaaegu oleks ta ka läinud. „Aga naerata!“

Muie taastus ta suul. Jäätunud sõrmed pühkisid pärlilt näolt. Aeglaselt tõusis ta jalgadele. Esimesed sammud olid nõrgad, jalad värisesid, järgmised juba julgemad.

Lumehelbed keerlesid ta ümber, maandusid ripsmetele, muutes need valgeteks. Koolnukarva nahk, punaseks värvitud sinised huuled, tuhmuvad rohelised silmad ja leekjad juuksed muutsid ta haldjalikuks.

Elas kord üks neiu, ta silmis surma helk. Aga ometi ta naeratas!

Polnud kodu kuhu suunduda, polnud suunda, kuhu minna. Elu, mida tagasi saada.

Ta sosistas tuulde, sõnad vaevu kuuldavad. Ta palus Jumalat, anus teda, et täna antaks armu. Üks palve oli isegi surmale, et ta teda täna ei võtaks. Hunt kuulis seda. Kergitas oma teravaid kõrvu ja limpsas keelt, oodates hetke, mil neiu alla annab. Kannatlikult ja kiivalt passis ta aega, millal tüdruk teeb viimase hingetõmbe ja vajub igavesse unne.

Vasak parema ette ja parem vasaku ette. Jäljed puhus tuul laiali. Parem vasaku ette ja vasak parema ette. Ta peatus. Tallad surutud vastu külma kivi.

Tuul jäi vaikseks ega keerutanud enam lund. Kuri eemaldus.

Neiu seisis vanal kivist sillal, mille alt voolas jõgi. Jõgi oli äärtest külmunud, kuid keskel voolas vesi.

Uurivalt silmitses tüdruk enda peegeldust, mis võbeles veidi. Ta oli liiga noor, et kanda näos kurde või halli juustes. Silmad elutud, kuid neis helkis veel tilluke lootus, mille oleks võinud kustutada vähe tugevam iil. Roosakas kuma paitas põski ja nina, varjutades iseloomulikud tedretähnid. Punased juuksed raamisid ta kahvatut nägu. Ta juuksed ei olnud oranžikad või segu millestki muust toonist, vaid sügavpunased nagu veri. Ja üks hall salk, mis lehvis tasakesi.

Parematel päevadel oleks võinud teda pidada iluduseks, kuid mitte täna. Praegu oli ta ilme liiga räsitud, jalad katki ja nina verine. Ta nägi välja nagu peksa saanud koer.

Näpud libisesid üle silla. Hoolimata sõrmede tuimusest tundis ta, kuidas pisikesed praod joonistavad mustri ta naha all. Vaod olid rägastik, labürint. Vahel hakkas tekkima loogika, kuid see haitus peatselt.

Iidne sild köitis ta meeli, pani unustama hiilivat hunti, tuult, mis kõrvetab kopse. Ja ta naeratas. Seekord päris ausalt, südamest. Kuid see naeratus kustus peagi, hing oli liiga haige, et tunda rõõmu.

„Sillad on ületamiseks. Ühelt poolt liigutakse teisele, aga sina seisad ja vaatad. Kas sa ei tea kummale poole pinna?“ päris hääl taamalt.

Neiu tõstis pilgu kalgilt kivilt, kuid ta ei vaadanud hääle poole, vaid kaugusesse. „Kas on vahet, kuhu poole minna, kui pole sihti? Pilvi juhib tuul, armunut armastus, hunti loomus, aga mind?“ Ta hääl oli kindel, üllatavalt tugev ja selge kellegi kohta, kes oli pelk peegeldus elust.

„Ma võin sind juhtida, kui sa lubad. Võin sulle tutvustada paiku, millest sa unistada ei oska, anda maitsta elu,“ meelitas mesimagus hääl.

Nukker naeratus sigines tüdruku suule ning ta raputas pead. „Mul pole vaja juhti, kui on, siis pean ta ise leidma. Võib-olla seisangi sellepärast keset silda? Ootan jumalikku märki,“ sõnas ta targalt. Jäätunud sõrmedega pühkis ta nina alt vere, vedades selle ta põskedele.

„Inimesed on naljakad, alati oodatakse märki. Oodatakse! Aga ise ei tehta midagi, asjadel lastakse kulgeda. Kui jõgi voolab nii pidi, siis jumala eest ei saa ta voolata teisiti, aga saab küll kui väga tahta,“ ütles hääl ärritunult.

Lõpuks pööras neiu silmad võõrale. Tema pilk uppus võõra kullakarva silmadesse, hing jäi kinni, kopsud tulitasid, aga ta uppus ikka edasi. Ja võõras vajus tema silmadesse. Nad lugesid üksteist nagu avatud raamatut, mõtted vormisid sõnu, mida nad ahmisid sisse. Võõra pilk köitis teda, uudishimu aheldas. Ning ta naeratas!

Külm tuule iil katkestas tüdruku uurimise ning ta tõusis taas pinnale. Kohmetult värisedes pööras ta pilgu võõralt, üritades varjata lapsikut häbitunnet.

Üksikud lumehelbed langesid ta kaamele näole, huultele langenud värvusid punaseks. Külm oli muutnud ta liiga tundetuks, närvid olid külmumas, mõistus muutumas nõdraks. Ta oli väsinud, ainuke soov oli magada, polnud vahet, kas korraks või igavesti.

Võõra pilk peatus neiu jalgadel. Ettevaatlikult astus ta tüdrukule lähemale, kartes teda hirmutada. Aeglaselt võttis ta seljast öökarva pintsaku ja ulatas selle neiule.

„Sul on külm, vabanda mu tähelepandamatus. Kas sa palun võtaksid pintsaku, et saada natukenegi sooja?“ palus ta soojalt, üritades taas püüda neiu pilku. „Miks sa kingi ei kanna? On südatalv ja sa eksled lumes paljajalu.“

Neiu silmitses pintsakut, kuid miski temas keelitas seda vastu võtma. „Sul läheb seda rohkem vaja. Ma olen külmaga harjunud, mitte harjunud, vaid pigem ta on mind nüüdseks juba piisavalt vägistanud, et ma ei tunne enam midagi,“ lausus ta tõsiselt ja pööras pilgu oma sinistele jalgadele, mis olid parkunud ja lõhenesid.

Võõras astus neiule sammukese lähemale, kuid ta ei läinud sillale. „Talv või suvi, ma ei tunne, kuidas päike mu nahka paitab või tuul mu põskedel mängib. Külm ei tapa mind, palun võta see vastu ja saa natukene sooja,“ nõudis ta tungivalt. Tema pilk leidis taas neiu oma, kuid kohtumine oli liiga lühike, et nad oleks uppunud üksteise hingedesse.

Ebakindlalt lähenes neiu mehele, aga seisatas äkki. „Ma ei jõua enam, olen väsinud. Tahan puhata. Ma ei hooli, kui ma praegu silmad sulen ega ava neid enam kunagi. Tunnen, kuidas surm minu peale hammast ihub, ta on valmis lõikama katki mu elulõnga. Oleks vale ta ootusi petta.“

Ta silmitses tumedat pintsakut, millele langesid valged lumehelbed. Silmad liikusid võõrale. Kuldsed silmad lummasid teda. Võõra ilme oli kentsakas nagu mask, mida kantakse vaid teistele, aga millega ise pole harjutud. Tema silmad olid väsinud nagu neiul endal. Üksikud kortsud kaunistamas laupa. Tugevad näojooned andsid karmi ilme. Ainus märk tema noorusest olid mustad sorakil juuksed, millega tuul igavlevalt mängis.

Ta on liiga noor, et olla vana, taipas neiu ning pööras võõralt pilgu.

„Tule minuga, ma viin su sooja ja ehk tuleb ka jume sulle tagasi. Su põsed on kahvatud, huuled sinised,“ sõnas võõras isalikult, „ja palun pane pintsak selga. Kingi ma sulle kahjuks praegu anda ei saa.“

„Aga…“ Naerata! Neiu raputas pead. Ta vaatas võõrast mööda ja nägi kaugustes olevat mõisa. „Ma ei jõuaks sinna mõisani. Jalad on läbi külmunud, ma ei jõua neid liigutada.“ Hoolimata enda vastusest võttis ta võõralt pintsaku ja mähkis end sellesse. Hetkeline soojus voogas läbi keha ning ta sinised huuled tõid kuuldavale õrna ohke.

Võõras ulatas neiule enda käe ja nende sõrmed põimusid ühte.

Värisevate sammudega lahkus neiu sillalt võõra kõrvale. Punased juuksed lehvisid tuules, pisarad külmusid põskedel. Ta polnud kindel, kas järgmine hingetõmme jääb viimaseks, aga ta kartis seda.

„Pea meeles, et kui sa kukud, siis ma kannan sind edasi, sured, toon su ellu, aga mitte täna, täna sa ei sure,“ sosistas võõras neiule kõrva ja ta huuled riivasid jäätunud kõrva. „Sa pole veel elanudki, aga juba igatsed lahkumist.“

Ja neiu uinus.

Teavita ebasobivast sissekandest!