Nagu Päike 1. (3)

"Tere, ma olen tegelikult 18 ning kuulun juba täiskasvanute maailma, kuid ma ei taha... Kõlab imelikult? Muidugi, kes ei tahaks olla 18? Kõik ju unistavad iseseisvumisest, alkoholi/suitsupaki ostmisest, hilja koju tulemisest, klubid, seks... kuid mitte mina."

On 20 juuni, Tiina kirjutab mulle facebooki : " Susan, oled üleval juba?
me peame kokku saama!"
Mina: "okei, mis kell?"
Tiina: " Kell 1, ok?"
Mina: " Hästi, kaubamaja ees siis."
Tõusin ning panin muusika käima ning ei, mitte sellesajandi popmuusikat nagu peaaegu kõik noored kuulavad, (mina olen erand). Panin "Dream a little Dream of me" laulu. Mulle alati valmistab nalja kuidas mu isa nimetab tänapäevanoorte muusikat diskopepumuusikaks. Varajane, soe, rõõmus päike, piilus akendest sisse, mis andis tubadele mõnusa koduse tunde. Sättisin ennast valmis ning mõneaja pärast olingi juba bussis sõites sihtpunkti.
Tiina: Tsauu, lähme, mul on 10 euri!!
Ostsime kaks suurt jäätist millega sai ainult lusikaga süüa.
Mina: Noh, räägi!"
Tiina: Kuule, sa tead, et ma lähen laagrise ja seal on üks koht vaba kuna üks ütles ära.... Tule sina tema asemele !!!
Mina???
Tiina: Nojah, tule palun, ainult 2 nädalat! Puhkame koos, vanematest, sellest kohast.
Mina: Kuhu laagrisse?
Tiina: Pärnu omasse
Õhtul kui koju jõudsin, mõtlesin selle peale ning kuna ma polnud kunagi varem laagrites käinud, tundus see mõte suht ahvatlev.
Järgmisel päeval registreerisingi ennast ära laagrileheküljel ning kolm päeva hiljem oli kokkutulek, et tuttavaks saada, rääkida reeglitest, tegevustest ja muud sellist.
Tiinale meeldib hullupööra meie niiöelda "kasvataja" ehk see kes meie üle vastutab. Peaks siis mainima, et laagrisse saavad tulla 15-20 aastased.
Naljakas fakt oli see, et mina olin seal ainuke 18 aastane.
Siis kui kõik juba kokku olid kogunenud, hilines 2 minutit meie sekka ka üks poiss. Nähes, et kohad kõik olid hõivatud istus ta maha.
Vastutaja ehk Oskar küll pakkus oma istet, kuid poiss ikka sättis ennast mugavalt seina vastu ning naeratas, öeldes, et talle meeldib nii rohkem. Paistis, et nad on juba tuttavad.
Tutvumismängu tulemusel sain teada selle naerusuise poisi nime.."Grew"
Kes küll ta vanemad on kes mõtlesid välja nii kummalise nime?!?
Tal olid pruunid, suht pikkad, et oli võimalik juba patsikummi kasutada..juuksed, tumesinised silmad mis olid täis salapära.
Pidime mängima mingit naljakat mängu mis oli ka tutvumise eesmärgiga..."Lauapeal on kaardid, vali just see kaart mis sind kõigerohkem iseloomustab ning seletage seda kaarti näidates teisele, kes kõigerohkem inimestele räägib oma valikust on võitja.
No kui kord Grewini jõudis oli see ikka kõige huvitavam kuna seletamisajal ta lihtsalt naeris ja säras nagu päike. Tema õnnelikus, nagu haigus, levis huvitaval kombel ka minuni ning me naersime koos nagu imelikud. Vaatasime üksteise silmadesse ning järsku trügis ta ette järgmine isik.
Ta nägu, silmad jäid mulle meelde ning ta tõsiselt tekitas huvi. Siis kui oli aeg koju minna,jäi Grew Oskariga millestki rääkima. Samalajal pani ta jalga tossu, just sellel hetkel mil ma kitsas koridoris üritasin temast mööda minna....ta tagurdas tasakaalu kaotades minu jalgade ette....ta vaatas üles ning naeratas.."oih.. sorry ha"
Ma naeratasin talle vastu ning ütlesin, et pole hullu. Uksest välja minnes ma vaatasin tagasi ning meie pilgud jälle kohtusid.....
Mõttes: "Ma jätan su meelde....Grew"

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "Nagu Päik 2." »