Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Tundmatu maailm: Hõbeuimedega poiss (1)

Tekst on minu kirjutatud ja ei ole lubatud kopeerimine. Järgmise osa saamiseks on vaja vähemalt viit kommentaari ja sooviksin tagasisided juttu kohta teemal ,kui oleks kirjutatud selline raamat kas sa loeksid seda?


„Ilm oli selge ja päikseline, kuigi tänaseks lubas vihma:“ ütles Meelika. Ta on üks minu häid sõpru võib öelda ,et ainuke sõber. Ma tunnen teda juba sellest ajast peale kui ma mäletada suudan.
„Tead Katy mul on selline imelik tunne, seest natuke kiheleb, tead küll nagu täna juhtuks midagi“
Ma ei vastanud vaid vaatasin kaugusesse.
Istusime koolimaja kõrgeima torni viimasel korrusel. Maja oli hõbedane ja sillerdav kumetava päikese käes. Silmad juba natukene kipitasid päikesesse vaatamisest.
Kostis koputus uksele ja sisse astu direktor Molenkaust. Ta vaatas kaugusesse ja lausus „Tüdrukud ,teie majapoolde tuleb uus õpilane üks poiss kelle vanemad ei ole paremail järjel. Tema nimi on Mark, palun võtke ta lahkelt vastu ja tutvustage talle maja. Ja tüdrukud minge suhelge teiste istute päev läbi siin üleval, ja ärge mõelgegi järjekordset põgenemisplaani see ei lähe teil läbi.
Direktori lahkudes ei hakanud ma kuhigi minema, ta pole mulle kunagi meeldinud. Ma olen kood Meelikaga selles koolis olnud väiksest peale. Me oleme üritanud siit põgeneda aga nad on meid alati kätte saanud. Hakkasin just uuest poisist mõtlema kui Meelik lausus:
„Me peaks vist selle uue poisi üles otsima, direktor ei öelnud meile tema nimegi, huvitav kuidas me peaks ta üles leida.“
„Heaküll lähme vaatame kas näeme mõnd uut inimest kuskil ringi käimas, ta on ilmselt juba kooli ära eksinud.“
Hakkasime trepist alla kõndima treppi viimastel astmetel tuli meil vastu üks poiss. Tal olid helehallid juuksed ja kõhnapoolne nägu. Ta oli väga pikk ning nägi välja väga ebamaine.
Järsku lausus ta madalal ja heliseval häälel „Ega te ei ole Meelika ja Katy, direktor Molenkaust ütles ,et ma leian teid siit.“
Meelika nägu läks teda nähes särama, „Jah, just meie need oleme, mina olen Meelika, tema on Katy, kas sa oled juba majaga tutvunud või me näitame sulle ümbrust?“ Küsis Meelika rõõmsalt.
„Tegelikult ma vaatasin juba ringi, oleks tore ,kui te mind oma tuppa saadaksitte.“ Ütles ta
„Kas sul on võtti?“
Ta ulatas Meelikale oma võtme ning nad arutasid omavahel midagi ,ning asusid ruumide poole, ma lihtsalt järgnesin neile. Ma ei pööranud neile mingit tähelepanu kuni kuulsin oma nime.
„Hei, Katy, kas sulle meeldib siin?“ Küsis poiss kelle nime ma ei olnud küsinud
„Jah, üsna, kuigi ma eelistaksin mujal olla.“ Vastasin nii napisõnaliselt kui võimalik mulle ei meeldi väga suhelda.
Tema ruumi ukseni jõudes andis Meelika talle tema toa võtme ja jättis hüvasti. Enne ,kui ta ukse sulgeda jõudis küsisin ma „Hei, mis su nimi on?“ ta vaatas mulle silma ja vastas „Uimar“.

Teavita ebasobivast sissekandest!