Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Minevikuta tüdruk 6 osa (1)

Ma olin istunud siin ülekuulamisruumis istunud terve igaviku.
Üks armas politseinik Leoon ütles: "Kullake, su ema tuleb peagi."
See sõna pani mu südame nii ruttu käima, et see pidi rinnust välja hüppama. See hääl oli nii tuttav, et ma oleksin võinud vanduda, et olen seda häält kuulnud. Aga selle mõtte ma matsin peagi, sest kartsin nii jubedalt. Ma polnud ema näinud terve igaviku.
Umbes poole tunni pärast ma nägin, kuidas üks blondide juustega naine tormas ülekuulamisruumi poole.
"Ema?" küsisin ma endalt.
Samal ajal tormas sisse blondide juustega naine. "Liisi..tütreke.."
Ta on nii palju muutunud. Sel hetkel, kui mind ära rööviti olid tal ilusad kastanpruuni juuksed. Ja see stiil! Klassikaline. Varem ta riietus nagu normaalne täiskasvanu, kellel oli palju vaba aega. Ta on vist mingi uue töökoha endale muretsenud. Nagu nii mõtles,et ma olen surnud ja siis võib eluga edasi minna.
"Jah, see olen mina." Vastasin ma talle oma segaseid mõtteid kuulates.
Peale seda ema muretses, kus ma olen olnud, aga mul ei olnud tuju vastata. Pealegi ma ise ka ei teadnud ju, mis oli toimunud.
Ohvitser Leoon arvas, et oleks parem, kui ma saaks paar päeva puhata, ennem kui suur küsitlus algab.
Uskumatu, et ma mäletan oma tervet kodu teed nii hästi. Mitte midagi pole muutunud, isegi puulehed on sama koha peal maas. Oeh, siin on palju häid mälestusi.

Õhtul, kui ma lamasin selili oma vanas mõnusas voodis, mis ei tundunud enam üldse nii mõnus, ma mõtlesin kenast ohvitseris. Kui ma olin juba tükk aega oma mõtteid mõlgutanud, tabas see mind äkki. Ma tean, kus ma olin ta häält kuulnud. Oma unenäos.. Leoon on Ken.

Teavita ebasobivast sissekandest!