Mesinädalad New Yorgis. (7.osa) (3)

Eelmises osas:
''..Mida?'' küsisin maha vaadates.
''Oh issakene küll... Ei midagi..'' ütles Marko.

Selles osas:
Seejärel küsis arst: ,,Ja mis oli ikkagi teie mure?''
,,Ei midagi.'' ütles Marko, sest tal oli väga piinlik. Me läksime haiglast ära, sõitsime koju.

*KODUS*
Ma istusin diivanile. Marko hakkas süüa tegema. Kui tal söök valmis sai, kattis ta ka laua. Me hakkasime sööma.
,,Kas see #!?!#otlet olema?'' küsisin ma käega taldrukus sobrades.
,,Need on makaronid..'' ütles Marko.
,,Hehheh..oih..'' ütlesin Markole vastu ning hakkasin sööma.
Mõne aja pärast olin ma juba nii väsinud, et ma kukkusin näoga taldrikusse.
Magasin seal umbes 2 tundi. Suus oli koguaeg mingi imelik kotleti maitse.
Ärkasin siis ka lõpuks üles. Mu nägu oli üleni söögiga koos. Pidin näo ära pesema. kui nägu pestud, otsustasin, et koristan natuke. Alustasin magamistoast.
Vaatasin voodi alla. Seal oli mingi muhk või mingi asi. Seal oli ka tohutult tolmu. Võtsin harja ja togisin toda kühmu seal voodi all. See ''asi'' aevastas ja lebas liikumatult edasi.
Tõmbasin selle voodi alt välja ning minu imestuseks oli see Kärtsy. Ta oli üleni tolmu alla mattunud, et ta ei saanud isegi liigutada. ,,Vaeseke, sellepärast ma vaatasingi, et kuhu sa kadunud oled.'' ütlesin ja kallistasin ning musitasin Kärtsyt kõvasti.
Mina olin kah saanud üleni tolmuseks. Järsku vaatasin, et Marko vahib toa uksepeal suu ammuli.
,,Mida?'' küsisin kohe Markolt.
,, HAHAHAHHA! Sa näed välja nagu lumeinimene!! '' naeris Marko.
,,Nii naljakas, et unustasin naerda lausa.'' nähvasin vastu.
,,Eeh...aga mis see sul seal kaisus on?'' küsis Marko hambaid krigistades.
,,Mitte mis, vaid kes. See on ju meie kadunud Kärtsy.
Marko rõõmustas ja hakkas kaerajaani tantsima.
Võtsin Kärtsy sülle ja tantsisin ka kaerajaani Markoga kaasa.