Mesinädalad New Yorgis. (6.osa) (2)

Eelmises osas: ,,Ossa juudas külll!!!!! '' ütlesin ja lõin käe vastu otsmikku aga see hoop sai liiga tugev , nii et ma kukkusin põrandale pikali.

Selles osas: Ma avasin tasakesi silmad. Kõik oli kuidagi udune...
''Mis toimub? Kus ma olen? Kes ma olen?'' ütlesin koge kui olin istukile tõusnud.
''Ee..kallis?! Äkki sa sooviksid natuke vett juua?'' küsis Marko, kellel oli klaasiga vett käes.
''Mida? Kes sina oled?'' küsisin ehmudes.
''..et ma nagu Marko või mis?'' küsis Marko põrandal kõveras ning irvates.
''Ahh?'' ei saanud ma midagi aru...
Tõusin püsti ja küsisin uuesti: '' Ja kus ma siis olen?''
'' Eks ikka oma kodus vä?'' ütles Marko ikka väga kõvasti naerdes.
''Ja kes sina, Marko, oled?'' küsisin kulmu kortustades.
''Ma nagu olen su mees ju.'' ütles Marko ja lõpetas naermise. Ta sai aru, et minuga pole kõik korras.
''Kes sa oled?'' küsis Marko minult, et selgusele jõuda, et mis minuga toimub.
Tekkis väike mõtteline paus ning ma vastasin: '' Ma ei tea.''
''Aga kui vana sa oled?'' küsis Marko uuesti.
Jälle väikene mõtte paus ning ma vastasin taas: '' Ma tõesti ei tea.''
''Tule, lähme nüüd natuke autoga sõitma.'' ütles Marko.
''Kuhu me lähme?'' küsisin otsekohe.
''Käime korraks arstijuures.'' ütles Marko ja tiris mu autosse.
Sõitsime natuke aega ning siis jõudsime suure valge maja juurde, see oli haigla.
Astusime autost välja. Markol helises telefon ning ta ütles, et ma läheksin juba sisse ära.
Marko jäi autosse telefoniga rääkima ning mina kõmpisin haiglasse sisse. Astusin siis sellest hiigelsuurest haigla uksest sisse ning seal oli registratuuri laud.
''Tere! Mis on teie nimi?'' küsiti sealt registratuuri laua tagant.
''Tervist! Ma ei tea..'' ütlesin vastu.
''..Ma-Ei-Tea. Väga huvitav nimi. Ja kuhu arstijuurde te minna soovisite siis?'' vastas mulle uuesti sealt laua tagant üks vanamemm.
Järsku tormas uksest sisse Marko.
''Oh, teretere!! '' ütles Marko hingeldades.
''Ja kes teie olete?'' küsis uuesti see vanamemm.
''Mhh..Ta on ju inimene, kuradi vanamemm siukene! Kas te siis ise ei näe? Või ta näeb tõesti välja nagu mingi tulnuka #!?!# vä?'' röökisin üle haigla ning kõik inimesed vaatasid.
''Heh.. Vabandust, vabandan väga.'' ütles Marko, kellel oli häbist nägu punane.
''Aga mina küll ei vabanda.'' ütlesin ja naeratasin kõigile.
''Ole vait parem.'' ütles Marko ning me läksime mingisse kabinetti.

*KABINETIS*
''Tervist, proua Paunberg!'' tervitas Marko mingit arsti.
''HAHHA!! PAUN#!?!#!! HAHHAHHAHA!!'' hakkasin ma naerma ning kukkusin põrandale ning irvasin seal kõveras.
Marko võttis mul käest ning tõstis püsti.
Tõusin siis püsti ning naeratasin suure suuga.
Arst palus meil istet võtta.
Istusime Markoga toolidele ning arst hakkas rääkima:'' Niisiis... Mis on siis teie murek...'' ei jõudnud arst lauset lõpetada, sest ma lasin ilge peeru.
Terve kabinett haises. Isegi tuletõrje alarm läks tööle, kuigi ma ei tea miks. See pole ju mingi tuli või toss?
Kõik tegid igas kabinetis kui ka koridoris aknad lahti, et natukenegi tuulduks..
Marko ja arsta vaatasid mind päris kurja pilguga..
''..Mida?'' küsisin maha vaadates.
''Oh issakene küll... Ei midagi..'' ütles Marko.

Autori kommentaar »