Hate that i love u / Viimane ! . (54)

Millalgi uus jutt ka ;].

Maja oli suur ja sealt oli suht raske kedagi leida. Üritasin abi küsida, kuid kõik olid omadega liiga sees. Lõpuks leidsin ta mingist pööningu toast.. koos tibidega vedeles kuskil voodis. See oli natuke solvav ja ma mainisin endale : ''See on nii tüüpiline.'' ja läksin ära sealt.


Kuna ma ise olin ka suht mittekaines olekus, üritasin ma ennast kuskil välja magada, et hommikul ikka normaalselt koju minna.
Leidsin majapealt mingi tühja toa ja läksin sinna magama. Sain paar tundi magada, kuni keegi mu tuppa tuli. Olin unine ja ei saanud midagi aru ja mingi võõras kutt lausus:''Hei tibuke,tahad lõbutseda?'' See lause ehmatas mult une ka kohe pealt. ''Ei aitähh, ma lähen nüüd koju,'' laususin väriseval toonil. Tõusin püsti, et uksepoole minna. Kutt hoidis minust kinni ja mainis:'' Kallike ära karda, ma tegin ainult nalja.'' ''Kõva nali küll,'' vastasin vihaselt ja lõin ukse pauguga kinni.


Mul oli kõigest kopp ees. Otsustasin Davidi üles otsida, kõik ära klaarida ja otsast alustada. Võtsin oma käekoti ja läksin koju tagasi.
Hääletasin takso, et rutemini saada. Vanavanemad olid õnneks kodust ära läinud.Otsisin telefonist Davidi ema numbri ja helistasin talle, et Davidi kohta mingit informatsiooni saada. David oli oma telefoninumbri ära vahetanud, kuid õnneks ta ema ütles selle mulle.


Saatsin sõnumi, kuna minus ei leidunud julgust talle helistada.Sõnum oli lihtne ja lühike. ''Saame dawsoni pargis kell 18.00 kokku''.
Vastust ta mulle ei saatnud, kuid siiski ma lootsin, et ta tuleb.Kuna see on nii kaugel, pidin ma bussiga minema. Enne seda natuke tukkusin ja siis hakkasin sättima.


Buss läks kell 16, ma jõudsin vaevu sinna peale. Buss oli tühi, sain õnneks üksi istuda. Sõit venis nii pikaks, ma pidin igavusse surema. Lugesin veidike ajakirja ja üritasin ristsõna lahendada.


Lõpuks olingi kohal. Bussipeatus asus enamasti pargi kõrval. Läksin bussist maha ja suundusin pargi poole. Istusin ja ootasin Davidit. Väljas oli juba veidike hämar.Kell oli juba pool 7, teda ikka ei paistnud.Hakkasin juba arvama, et ta ei tulegi. Kuid lõpuks nägin teda, mingi blond tsikk käevangus.


Tõusin püsti, läksin temajuurde et midagi öelda, kuid ta takistas mind: ''Noh, milles on probleem, kas juba igatsesid mind?'' Olin suhteliselt sõnatu: ''Ma..ma tahtsin..'' ta ei lasknud mul isegi lõpetada ja mainis:''Tead, mind ei huvita mida sina tahtsid, kõik on läbi, saad aru, läbi.. sa ei eksisteeri enam minujaoks.'' Ma oleks tahtnud nutta, karjuda, ärajoosta..


Kuid tema oli see, kes lahkus. Külmavereliselt kõndis minema. Tsikk veel vaatas tagasi ja naeratas mulle. Alles nüüd ma mõistsin, et armastasin teda, kuid mina olin temajaoks kõik see aeg vaid mingi nukk.. kõigest nukk.


Ma pidin hulluks minema, kõik mu mõtted olid peas kokku jooksnud. Ma jalutasin pargist minema, teadmatta kuhu ma suundun. Läksin randa ja vajusin liivale.. nutsin ja kirjutasin näpuga liivale: ''Hate that i love u'' ja joonistasin murtud südame.

Heidsin sinna pikali maha, vaatasin taevasse..ja ütlesin endale: ''See kõik on nüüd läbi, kõik mu kannatused lõppevad''.Tõusin püsti ja kõndisin nende imeliste sädelevate lainete poole.

Ma usun, et saite isegi aru, mis juhtus. Jah, suht dramaatiline lõpp, agamisteha. Lugu oli veidike lühike kuid jahh.. selline ta siiski oli.