Pubeka Päevikud, 7. (44)

7.Peatükk „Miks?“

Järgmisel hetkel nägin kahte valget tuld. Me seisime maja ees, millelt võis välja lugeda järgmise lause: „Ainult täna õhtul, tipp disainerite kleidid laenutamiseks!“. Markus hüüdis mulle, endal üli õnnelik nägu peas: „Tule nüüd minikad saavad otsa muidu!“ Ma vastasin, et lähen parem kodupoole ja nii ma tegingi. Sel õhtul ma temast enam midagi ei kuulnud.
Järgmisel päeval markus kooli ei jõudnudki, olin päris mures. Mõtlesin talle helistada, aga no loomulikult, minu õnn, oli mul mobiili aku tühi. Ka Beritit ja Samantat polnud koolis. Olin suures segaduses. Kas ta petab mind? Või on ta TÕESTI tüdruk? Tänu nendele mõtetele läks järjekordne loodus õpetuse tund mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mul oli kindel plaan koju jõudes esimesel võimalusel talle helistada.
Tunnid venisid kui tatt, kuid lõpuks sain siiski nuusutada mõnusat jahedat hilissügis õhku. Jalutasin jalgu lohistades kodu poole, kui märkasin Markust, Beritit ja Samantat. Olin shokeeritud, ma ei teadnud mida teha. Minna sinna või oma teekonda jätkata? Lähenesin vaikselt ning hakkasin nende jutust kandkendlikult aru saama. Mitte päris selgelt kuulsin midagi sellist : „Nüüd ... Merili kindlasti....jäta maha.“ Olin täiesti krampis, ma ei suutnud ennast liigutada. Olin nagu väike laps, kes kardab pimeduses välja tulevaid riidekapi tonte. Taas piinas mind tuhat küsimust. Kas ta tõesti tahab mind maha jätta? APPII!! Mis ma teen? ja miks üldse? on tal keegi teine? või ei sobi ma talle enam? Äkki sellepärast kõik see jama oligi! Ma polnud veel nende vaateväljast väljas, kui libisesin ning kukkusin selili poosi, mis meenutas pisut liiga palju söönud koera, kes suurest vaevast pikali kukkus. Markus märkas mind ja jooksis koheselt appi. Kui olin veits toibunud küsisin temalt: „Markus, räägi mulle, miks sa eile nii tegid? ja miks sa täna kooli ei tulnud, kas asi on minus?“ Olin nutma puhkemas, kuid tema vaatas mulle üllatunud näoga otsa, nagu oleksin mina midagi veidrat teinud, ma küll käisin pikali, aga see on nii minulik. Lõpuks lausus ta mulle: „Merili... Kallis... Ma pean sulle midagi ütlema, midagi, mida ma pole veel kellegile oma elu jooksul öelnud...“ olin hirmul, kas Beriti jutt oli siis tõsi? „Mida siis? Sa võid mulle kõigest rääkida!“ laususin. Minu hääles oli kindlasti tugev ärevuse noot sees. „Ma ei tea, kuidas seda kõige parem oleks öelda, aga ma ....“

Kui soovid ka teisi osi lugeda vaata mu urgu :)