Teema: Lühijutud / Muinasjutud

Tihane (1)

Tihane
Elas kord üks tihane kelle nimi oli Ülo .
Ta oli väikest kasvu , kuid väga armas .
Ülo kasvas kiiresti ning üsna pea oli ta täiskasvanu . Ta kosis endale tihasepreili nimega Sirli . Ei läinud ka kaua aega kui neil sündis ka poeg nimega Oliver , ta oli väga pisike nagu ta isagi , aga ta oli ka väga ilus nagu ta ema . Ühel ilusal päeval kui Oliver hakkas juba isalt lennutunde saama . Nad elasid ühes tillukeses metsas ühe tillukese kase otsas ühes tillukeses pesas mille nimeks oli Eliiviate residents . See on nende perekonnanimi . Nii hakkaski Oliver lendamist proovima . Esimene kord see ei õnnestunud . Oliver kukkus kibuvitsapõõsasse . Sellega vigastas ta oma tiiba nii , et ta oli kaks päeva voodis ilma liigutamata . Varsti tulid järgmised katsed lendamiseks teisel katsel suutis ta jälle nokaga vastu puud lennata . Sellest ei olnud midagi , või noh midagi ikka oli lendamine lükkus edasi vähemalt ühe päeva . Oligi käes kolmas kord kui Oliver lennata üritab see kord läks tal päris hästi ... füüsiliselt ... Oliveril hakkas pea ringi käima ning ta kukkus . Seekord vähemalt pehmesse kohta . Sambla sisse , see polnud ka suurem asi aga parem kui vastu puud lennata . Ta märkas , et ta oli päris kaugele jõudnud . Kodu oli päris tükk maad eemal , kuid see ei seganud Oliveri ta üritas lendu tõusta , kuid ei jaksanud . Ta oli endas pettunud , kuid minumeelest ning võib-olla ka teie meelest oli see täiesti normaalne . Kui su lennukatse esimest korda õnnestub ning sa lendad tükk maad eemale siis maast lahti saada on ikka päris keeruline . Nii oligi juba hämaraks kiskunud , aga õnneks oli suvi nii , et surnuks külmumise ohtu ei olnud , kuid see öö ei möödunud ka ilma ohtudeta . Natukene aega pärast seda kui hämaraks oli läinud ilmus lähedale karu . Õnneks oli ta heas tujus ning samas väga sõbralik Oliveri vastu . Karu lubas Oliverile seltsiks jääda ja siis kui valgeks läheb vajaduse korral ta koju ka viia . Ta oleks Oliveri pimedas ka ära võinud viia , aga ta oli kahjuks juba nii vana , et ta nägemine pimedas oli väga kehv . Seepärast ta ei riskinudki linnupoega ära viia . Öö möödus rahulikult kuni lähedale oli ilmunud kaks silma kes vaikselt Oliveri poole hiilis mesikäpp1 oli juba uinunud ning pisitihane ei tahtnud teda ennem äratada kui on kindel , et üldse mingi oht on . Nii tulidki silmad aina lähemale ja lähemale kuni Oliver oli võimeline juba aru saama , et selle looma saba on kahevärviline . See oli reinuvader2 ta oli oma õhtusööki otsima tulnud , aga kuna Oliver ei teadnud veel , et ta ohtlik või veelgi enam rebane on . Kanavaras3 oli algul muhedat juttu puhuma hakanud sellepärast , et ma ei usu , et ta karu märkamata oli jätnud , kuid mõne aja pärast oli rebasel juba sellest vestlusest kaks korda kõrini kui see oleks võimalik olnud oleks ta ta juba neli korda nahka pistnud . Lõpuks hakka Oliver aru saama , et selle rebasega õiged lood ei ole ta läks igaks juhuks mesikäpa kõrva juurde ja kisendas4 – piuksus nii kõvasti , et karumõmm üles ärkas . Kui karu oli märganud , et kanavaras ta kõrval oli pistis ta kohe teda taga ajama . See võidujooks ei kestnud kaua , ega nojah . See ei ole eriti aus ka kui üks kaalub teisest ligi 120 kilo rohkem , aga õnneks reinuvader sai nüüd korralikult sule sappa ! Karu kiirustas jalamaid tagasi ning võttis Oliveri oma kaissu ning ennem kui nad uuesti magama heitsid pidas karu Oliverile suure loengu . Möödus korralikult aega enne kui Oliver lõpuks uinus . Näib , et selle öö seiklused on lõppenud . Oli ilus suvehommik linnud laulsid , kuid mitte ainult Oliveri vanemad . Nad olid paanikas ja surnuks muretsemas . Ülo tegi metsa peal suuri otsinguid koos abivalmite sõpradega ning ema lihtsalt istus nukralt kodus ning mõtles välja teooriaid selle kohta , et mis tema pojast saanud on ... Keegi ei teadnud , et Oliver karuga kuuse all tukastab . Lõpuks nad ärkasid , õigemini Oliver ärkas mesikäpp põõnas rahulikult edasi . Niikaua tegi pisitihane lendamis katseid ja nii tore kui see ka ei oleks ta tõusiski õhku . Ta tiirutas metsa kohal ringi kuni aru sai , et ei ole tark eemale minna . Ta ei teadnud ju kus ta kodu on ja oleks targem ühe koha peal seista nii kaua kuni ta veel mäletab kus karu on . Nii ta läkski tagasi karu lähedusse seal ta kogus endale hommikusööki . Algul ta mõtles karuga ka jagada , kuid siis tuli talle meelde , et nende toitumisharjumused , maht pole samad ning pole vist eriti loogiline , et tihane läheb karule sööki murdma . Niisiis ta korjaski ainult endale toitu igasuguseid seemneid ja asju . Kui ta oli juba natuke lähedust uurinud leidis ta linnumaja sarnase asja . Ta ei teadnud milleks see on , aga talle meeldis seal väga , sest seal sai süüa . (Oliver ei teadnudki seda , aga see oli linnu söögimaja mille inimesed püsti pannud olid) . Ta korjas neid päris palju karu kõrvale pakule ja siis hakkas ta neid röstima , sest nii meeldis talle kõige rohkem ! Ahah , et kust metsast röstereid leida ? Tal ei olnud mingit rösterit . Ta toppis seemneid karu ninna ning kui seal neid 5 minutit hoida läksid nad mõnusalt krõbedaks . Lõppude lõpuks kui Oliver juba sööma hakkas ärkas mesikäpp ülesse . Ta leidis sealsamas oleva mesilaste pesa . Nii hakkasidki sõbrad rahulikult einestama . Kui oli päris tükk aega mööda läinud asusid sõbrad teele . Üsna pea tuli nende siiamaani hästi edenenud teekonnale takistus ette . Karu oli ära eksinud ning tal ei olnud aimugi kus pool on kodu ja kus pool on üldse miski . Ta oli vist haigeks jäänud , aga ole mureta Oliver kohe talle appi . Toob ravivaid marju ja muud , kuid seegi ei aita , aga nüüd avastab Oliver endas ühe väga omapärase külje . Nagu välk lausselgest taevast tuleb tal silme ette sõna nõelravi ja kõik informatsioon mida selle jaoks vaja on oleks talle nagu pähe sadanud . Nii katsetabki Oliver oma oskust karu peal . Nõelu tal seal muidugi ei olnud , aga tal olid männiokkad . Ta tegutses nii nagu oleks ta seda raviviisi elu aeg teadnud . Ta pani kaks okast mesikäpa , nina peale kolm okast ning jalgade peale tervelt neli tükki . Nüüd pidi karu Oliveri õpetuse järgi kaks päeva puhkama . Oli juba õhtu ning Oliver #!?!#a magama jääma . Nii mööduski öö rahulikult . Kui hommik käes siis tihane kohe toimetama vahetab okkad ära ning otsib mõlemale söögipoolist . Päev mööub rahulikult . Kui järsku ilmub Oliveri juurde orav kelle nimi on Toomas , kuid kutsutakse Tomiks . Tom ja Oliver saavad väga ruttu sõpradeks ja ongi juba mänguhoos . Kuni mittekuskilt ilmub kass . Orav on sealkandis kohalik niiet ta on kassi ennem ka näinud . Ta hüppab ruttu oma urgu ja kutsub Oliveri endaga kaasa . Nad poevad väikesesse auku puu sees millesarnases pole Oliver kunagi käinud see oli täpselt nagu ime selles väikese avaga urus oli sees nii palju asju sealjuures palju süüa . Kui oht möödas jätab Oliver Tomiga hüvasti ning läheb karu juurde järjekordset ööd mööda saatma . Kui hommik käes ärkab Oliver üles ja võtab mesikäpa ninalt , kõhult ning jalgadelt okkad ära . Karu ärkab üles ja imestab , et tühipaljas torkimine nii palju aitab , kuid näe aitab küll ! Nii seataksegi sammud Oliveri kodu poole , karu pea kompassi funktsioon on tagasi tulnud ning nad leiavad kiirelt kodutee . Kui nad koju jõuavad siis on Oliveri vanemad vaimustusest pikali kukkumas ning ei suuda kuidagi mesikäppa ära tänada !
Oliver näitab kohe vanematele kuidas ta lennata oskab ning teeb ema Sirlile peavaluvastast nõelaravi . Nagu Ülo alati ütles ,,Järjekordne õnnelik lõpp’’

Teavita ebasobivast sissekandest!