Kevad. (11)

Ootan pikisilmi,kuna: tikrid,mustsõstrad,kirsid,mustikad valmis saavad.Inimese loomus on juba nii üles ehitatud,et ikka tahab ta seeni korjata kevadel ja talvelmarjul käia.Selle kohta on ka vanasõnad:inimene tunneb alles siis veest puudust,kui kaev tühi on ning puudust tuntakseikka sellest,mida parasjagu pole.
Nii hea on koolist koju minnes,suletud silmadega,linnulaulu kuulata.
Tundub,nagu oleks neil mulle midagi öelda.Ehk soovivad nad märku anda suure kevade saabumisest.Nende ilus laul ja siristamine teeb meele rõõmsaks ning mured tunduvad kaugele jäävat.
Jäin jälgima,kuidas nad päikesesäras vilkalt toitu otsivad,ise mõtiskledes,et küllap ootavad nemadki suve külluslikku toidulauda- lokkavaid marja- ja puuviljaaedu.
Tundsin,et nad laulavad kevade rõõmust ja suve ootusest- see oli tore äratundmine.
Jalutasin edasi,ise mõttesse vajunud,kuni korraga tundsin valutuiget oma labakäes.Rapsasin vasaku käega üle parema käe,siis nägin,et minu kimbutajaks oli sääsk.
"Ise nii pisike,aga haiget teeb ikka parasjagu",mõtlesin.
Ning siis veel see,et vaat kui erinevad ikka vajadused ja ootused võivad olla.Mina mõtlen taimekasvust ja looduseilu nautimisest,sääsk soovib aga vaid piisake minu verd.Äkki on suvine vitamiinidest pakatav veri talle kasulikum. Ah,mis! Ei jõua ka kõigi ja kõige pärast muretseda.Vast on loodus ikka nõndaviisi seatud,et iga elusvorm on terviku moodustamiseks vajalik.
Küllap on vajalik ka aastaaegade vaheldumine,aga...suve ootan ma ikkagi.

Sellel ilusal kevadel: Tessujessu.

Autori kommentaar »