Aiku, Infu ja Jumpsi järjejutt [Osa 1] (11)

Sissejuhatus ja 1. Osa.

Kord jooksis metsas, oma urus ringi üks jänku nimega Aiku. Ta oli kaevanud endale mõnusa sooja ja suure koopa, kus ta sai rahulikult magada ja ringi joosta, olenemata temperatuurist ja aastaajast. Kuid ühel suvisel soojal päeval otsustas Aiku oma koopaurust välja ronida ning minna avastama laia Mängukoobast. Ta tundis natuke küll hirmu, sest tal polnud kedagi, kellele loota, peale enda. Ta vupsas ettevaatlikult oma urust välja, veidi uudishimulik, kuid samas hirmunud nägu peas. Kohe pärast uru juurest lahkumist kuulis ta mingit veidrat pininat. Uudishimu kasvas ning ta leidis sambla pealt lebamas ühe jänese, kes ei paistnud välja kui tavaline jänes. Lähemal uurimisel selgus, et Aiku oli leidnud robotjänese, kes polnud väga terve. Robotjänes ei saanud mitte midagi aru, kuid Aikule oli Koopakoolis õpetatud, et igal robotil peaks olema parema jala peal nimi ja seerianumber. Lõpuks ometi aitas Aikut koolis oivik olemine. Niisiis ta uuris robotjänese jalga ning leidis, et roboti nimi oli Infu. Aiku luges veel: „Made in IA“ Nüüd ta sai aru, et ohtu eriti polnud ning ta rahunes natuke. Pärast väikes puhkust hakkas ta mõtlema, et kuidas saab mina üks kvaliteetne robot minna katki keset metsa... Ta vaatas ringi ning leidis muda seest imelikud jäljed, mis näisid olevat mingisuguse rebase omad. Aiku ei tundnudki ennast enam rumalana, kuid tundis veel abituna, sest ei suutnud midagi teha, et leida rebane üles. Samas tuli tal ka idee parandada ära Infu. Nagu alati, oli ka see kord Aikul kaasas kruvikeeraja, millega ta sai kruttida Infu katte lahti ning parandada tema elektroonika ära. Selgus, et viga oli aktseleraatoris, mis ei suutnud registreerida gravitatsiooni, seega ei suutnud Infu seista püsti. Aiku kalibreeris aktseleraatori ilusti ära ning Infu sai lõpuks normalselt püsti seista ja rääkida. Aiku küsis Infult, et kuidas Infu oli katki läinud ning selle peale hakkas Infu hologrammprojektor tööle, mis näitas viimast viit minutit Infu liikumisest. Lindistuses oli näha, kuidas üks rebane oli Infule kallale karanud. Täpselt nagu Aiku oli arvanud. Aiku suhtles natuke Infuga ja rääkis talle, et nad võiksid rebase kinni püüda. Õnneks oli Inful peale laetud lõhnasensorid, millega ta suutis jälitada rebase lõhna. Nad jälitasid lõhna umbes tund aega, kuni jõudsid ühte mahakäetud majja. Infu lülitas sisse röntgennägemise ning projekteeris selle pildi oma ette, et Aiku näeks seda. Aeglaselt, kuid samas hirmunult sisenes Aiku majja, Infu tema järel. Nad nägid, et üks väike rebane istus arglikult maja ühes nurgas. Aiku ei tundnud enam hirmu, pigem kaastunnet. Aiku lähenes rebasele, kuid see hakkas veel jubadamalt niutsuma. Aiku natuke lohutas rebast, kuni see lõpuks rääkima suutis hakata. Rebane rääkis kõigepealt, et tahtis lihtsalt mängida jänkuga, kuid valis natuke vale jänku. Nimelt oli see Infu. Nüüd kartiski rebane Infut. Aiku küsis veel hirmunud rebaselt nime, ning selgus, et tema nimi oli Jumps ja oli pärit ta Kolliteatajast. Jumps natuke uuris Aikut ja Infut ning lubas neile enam mitte haiget teha. Kõik kolm tüüpi läksid majast välja, kuid oli juba õhtu ning neil oli vaja süüa. Õhtune mets on teatavasti väga ohtlik...
1. Osa lõpp!

Autori kommentaar »