Mis saab edasi? I (9)

"Oota, Milan, oota!" karjus Eva mulle järele joostes.

Ma ei kuulanud teda, vaid lihtsalt jooksin. Ma olin nii kohutavalt hirmul ja hüsteerikas, et ma isegi ei näinud, kuhu ma tormasin. Ma lihtsalt teadsin, et pidin seal võimalikult kiiresti minema saama. Ma ei oleks suutnud seal enam hetkegi olla. See oli kohutav kogemus, ma ei saanud aru, miks ta seda teinud oli...
Paari minuti pärast olin oma kodutänavas, mu maja juba paistis ja ma tundsin suurt kergendust. Võtsin tempot maha ja rahunesin. Peatusin hetkeks suure tamme juures. Hoidsin ühe käega puutüvest ja teisega sorisin taskust telefoni. Äkki kuulsin puuokste sahinat ja pillasin hirmust telefoni maha. Ma ei näinud midagi muud peale tumeda kogu minust paar meetrit eespool. Ma olin valmis jooksma...
Hetke pärast keeras minu seljatagant välja veoauto. Selle tuled valgustasid võõrast...Ma lasin kuuldavale kõrvulukustava karje - võõras oli kohutavalt mõrvarliku pilguga, ta nägu oli valge, kui lubi ning ta silmad põlesid tapvalt. Oli ilmselge, et veoauto valgus oli ta vihasek.s teinud.
Kõik toimus nii kiiresti, vaevalt jõudsin ma suu lahti teha, kui nägin, et auto valgusviht kadus ning kuulsin kohutavat kärgatust. Järgmisel hetkel tundsin, kuidas mind jõuga vastu maad surutakse ning midagi teravat mulle kaela torgatakse. Peale murdosa sekundit ei tundnud ma aga midagi, kedagi polnud läheduses, peale minu. Kauguses kuulsin karjeid, aga ma ei suutnud keskenduda, mind täitis lõikav valu, tundsin, kuidas ma seest põlen...
"Milan, Milan! Kas sa kuuled mind, on sinuga kõik korras? Vasta mulle! Milan, Milan!"
Ma avasin silmad, ma lebasin ikka veel samas kohas, samas asendis, aga minu ümber oli palju inimesi. Ma vihkasin tähelepanu keskpunktis olemist, ma tundsin end alati ebamugavalt.
"Milan! Oh tänu taevale, sa ärkasid! Kas sa tunned ennast hästi, saad sa rääkida?" küsis ema
Nüüd ma tundsin oma ema sooja puudutust oma käsivarrel. Ta oli minu kõrval.
"Jah, ma arvan, et minuga on kõik korras...aga kuidas selle veokijuhiga on?" pärisin emalt.
"Mis sa tema pärast muretsed, ta on täiskasvanud mees, sina aga alles 17-aastane tütarlaps. Sina oled see, kelle pärast muretseda tuleb." vastas ema.
Ma ei kannatanud enam maas, inimeste pilkude all, lebada ja ma tõusin istukile. Ema pani aga oma käe mulle õla peale ning lausus: "Kallis, sa ei saa veel püsti tõusta, sind pole veel kontrollitud!"
"Ema, ma juba ütlesin, et minuga on kõik korras. Lase mind lahti!"
Ma võtsin ta käe oma õlalt ja tõusin püsti. Kõik inimesed minu ümber aga vaatasid mind ikka veel oma puurivate pilkudega ning ma ei talunudseda. Haarasin maast kiiresti oma telefoni ning surusin ennast rahva vahelt läbi. Tundsin siiski kõndides nende pilke mu seljal. Ma pistsin jooksu. Kuulsin, kuidas mu ema mind hõikas ning järele tormas.
Paari hetke pärast olin oma ukse ees ja ootasin ema. Ta jõudis natukese aja pärast hingeldades järele ning avas ukse. Hetkel, mil uks avanes tormasin sisse, tõmbasin tennised jalast ja jaki seljast ning spurtisin oma toa poole. Keerasin oma toa ukse lukku ja heitsin ennast voodisse. Vajusin otsekohe unne...
Ma ärkasin võpatades ülesse. Ma olin üleni higine, kuigi mul oli jahe olla. Ma vaatasin aknast välja, väljas oli veel pime. Kell ei saanud palju olla. Haarasin taskust telefoni...Karjatasin ja lasin telefonil põrandale lennata - see oli verega kaetud.
Kummardusin seda lähemalt vaatama ning võtsin telefoni kätte. Ma hingasin vere lõhna sisse - See oli nii ligitõmbav, ma juba tundsin selle maitset kurgus ja kujutlesin seda joomas.....
Mis mul viga oli? Lasin telefonil uuesti maha kukkuda. Seekord lendas see aga põranda asemel minu teksadele otse kapi ees. Läksin uuesti telefoni juurde, aga ei võtnud seda kätte. Vajusin selle kõrvale maha.
Järsku tuli meelde, et täna on koolipäev ning mul on õppimata. Kargasin mõtlemata püsti ning kaotasin tasakaalu. Haarasin kapi kõrval olevast peeglist ning toetasin end selle najale. Ma pöörasin pilgu peeglisse ning mind haaras õud. Ma olin näost lumivalge, kuldsete juuste, mustade põlevate silmade ja tulipunaste huultega.
Mind köitiski see viimane - suu. Selle värv oli liiga punane. Ma läksin peeglile veel lähemale ning avasin oma suu...Peeglist paistsid säravvalged kihvad....Ma karjusin vihast ning lõin rusikaga peeglisse.

JÄTKUB.

Autori kommentaar »