esmaspäev, 4. jaanuar 2021

KUHU KAOB METS? - Kristel Vilbaste

 


Foto: Arne Ader.

KUHU KAOB METS?

Igal kevadel tekib mul vastupandamatu tahe kusagile uusi puid istutada. Nii nagu labidas mulda läheb, hakkan käima puukoolides puuistikuid vaatamas, ikka leian vaba nurgakese, kuhu veel mõni uus puu istutada.

Kõige vahvam on tuua pisikesi puulapsi mõne vana põlispuu alt, kus mutimullahunnikul on seemnest või tõrust puulaps sirgunud ja mida ei ole veel hooldustööliste trimmer suutnud maha niita.

Mu aiavärava taga on Tamme-Lauri tamme laps sirgunud juba minupikkuseks, eelmisel aastal Oandu metskonna maja juurest kaevatud lehiselapsed naeratavad oma kodus Tartus ja Ilmamäel. Ilmamäele eelmisel aastal istutatud poolestsajast hobukastani lapsest on vaatamata jäneste talvisele trallimisele enamus alles. Ja kui nädala alguses talu piirisihti käisin vabaks raiumas, siis jätsin alles noored tammed, lähen kaevan need üles ja toon meie talu maadel asuva hiiepaiga - Tammetsõõri taha mäeküljele tekkinud Tõivapera tammikusse üksikute kitsede poolt söödud tammede asemele.

Imelik on küll mõelda, mis on see asi, mis inimesi puid istutama ajab, kas on see vajadus oma puusõpru enda lähedusse tuua, et neilt siis kaitset ja tuge saada? Või on minusugustel metsaarmastus-aegade lastel kevadine metsaistutus lapsepõlves sisse koolitatud?

Tõesti, minu lapsepõlves käidi maikuus aina ja aina metsa istutamas. Pääsesime õpikute ja vihikute tagant umbsetest klassiruumidest välja. Istutasime kuusekesi ülastest valendavatele karjamaadele, sinililledest sinetavate kuusekännustikele. Mäletan veel, kuidas lõunaooteks ahmisime suud täis esimesi jänesekapsaõisi.

Mäletan ka, et puudeistutamine oli nii lausaline, et lapsi viidi metsa suurte busside viisi. Koolimetskondi oli üle Eesti sadakond, neil oli oma istutusalasid hektarite viisi.

Olen käinud metsa istutamas nii Kilingi-Nõmme lähedal Sinilillemäel, kui ka Häädemeeste lähedal Rannametsa luidetel. Need kuusikud-männikud on nüüd juba ligi poolesaja aasta vanused. Varsti raieküpsed nagu tänapäevases kiirelt-elatavas elus tavatsetakse öelda.

Kilingi-Nõmme koolis tuli meil teha metsas kõike, mäletan Marana taimlas puutaimede rohimist, mäletan taimede ülesvõtmist ja kümnekaupa puntisidumist. Mäletan nende mahaistutamist – labidas oli enamasti nüri ja töö tüdrukutele raskegi – üks paariline tõi ämbritäie taimi, teine oli labidaoperaator. Ikka labidas maasse, hüpates paar korda selle otsas, maha astudes tuli kallutada labidat enda poole. Paariline pistis tekkinud maalõhesse taime, jälgides, et juurekael ei satuks allapoole mullapinda. Siis labidas välja, nii et vajuv pind vajutas ise juured kinni. Seejärel astus labidamees õrnalt kummaltki poolt puud prao kinni ja läks paar sammu mööda metsaistutusvagu edasi. Seejärel uus labidalöök ja taim. Nii suutsid paarilised lapsed istutada 4-tunnise päevaga umbes 300 taime, see oli norm. Olen kuulnud, et täiskasvanu istutas üksi kiilu kasutades täistööpäevaga üle tuhande puu ja metsatöölisi oli nõukogude ajal tõesti palju.

Seepärast tundub praegune hõiskamine, et RMK istutab sel aastal 18 miljonit puud kuidagi propagandistlik ja kummaline. Kahjuks pole varasemate aegade istutusalade ja istutatud metsataimede statistikat võimalik internetist kusagilt leida. See oleks nagu suur saladus. Metsasaladus. Ilmutatakse ainult seda, mis näib kaasa kõlavat vajaliku poliitikaga. Nagu nõukogude ajalgi. Kes võiks siis teada tegelikku ajalugu ja statistikat? Küllap mets ise.

Võtangi seepärast nädala keskel ette metsamajanduslike uurimisinstituutide, arhiivide ja statistikaameti külastuse asemel ette tee metsa. Kõige vanema ja suurema kuuse juurde, sellise, kelle raieküpsus on kaugelt üle praeguste metsamajandustöötajate taluvusläve. Korp sellel kuusel on krobeline ja igihall, siit-sealt ripub alumiste okste küljest pikki halle habemetorte, oksaharus on mullune musträsta pesa. Musträstas siit kuuse all tärganud sinilillede vahelt pahaselt minema pahistabki.

Küsin võimsalt Metsavanalt, mis tema meie praegusest metsasõjast arvab?

Metsavana pole vastusega kitsi, köhatab tuulekohinal oma hääle puhtaks ja mühiseb:

Tule, aga tule mu juurekäärule istuma. Hea, et keegi lõpuks ka meie käest küsib, mida vanade kuuskede ellujätmisest arvame. Arvame seda, et praegune keskkonnaministeerium ja metsameeste põlvkond on lasknud võsana kasvama sedavõrd palju kasevõsa, et võimalik oleks neil kõigil kasevitsaga korralikult tagumik tuliseks kütta rumalate ja ahnete mõtete teostamise pärast.

Ära lase end eksitada sõnadest, kui kuuled, et metsa istutatakse nüüd palju ja aina enam. Kuhu oleks neil seda metsa istutada, kui üha enam ei raiutaks? Viimase viie aastaga on lageraiete osakaal metsades läinud nii suureks, kui ei kunagi varem, vähemalt minu silmad pole sellist lagastamist varem näinud.

Jah, ka inimesed on hakanud seda lagastamisraiet märkama, sest kaugematest kohtadest on mets otsas nii riigimetsades kui ka eramaadel. Täiesti jultunult on raiujad läinud kallale teie linnade kopsudele, nendele metsadele, mida varem nimetati rohelise vööndi metsadeks. Need on metsad, mis asuvad asulate ümbruses, kus käiakse jalutamas, seenel ja mis hoiab linnaõhu puhta. Sellistes metsades raiudes teete kurja enestele. Aga eks kaugemalt pole enam midagi võtta. Kui ehk kaitsealadelt ja eks sinnagi ole juba kallid liisitud metsamasinad saadetud. Lihtne on ju kaitseala piire siia-sinna nihutada.

Aga küsisid ka istutamise kohta. Muidugi. Nõukogudeaegne metsaistutus oli kummaline, praegust ja tollast metsaistutust ei saagi võrrelda. Tollal istutati hoogtöökorras ja vahel protsentide näitamiseks. Mõned metsad said istutatud nii tihedatena, et metsameeski pidi neis külg ees liikuma, põdergi ei pääsenud sealt enam läbi minema. Aga see ehk minu suguseltsi suureks sirguda lasigi?

Suurim vahe ongi praegusel ja endisel metsahooldusel. Tollal hoiti majandusmetsadel pidevalt silm peal. Istutatud kultuure käidi hooldamas, kuusetaimede ümbert tallati suvel heina, raiuti võsakiinidega võsa. Praegu on paljud istutatud alad kasvanud nii võssa, et sealt kuuselapsi on pea võimatu üles leida.

Neis sajandivahetusel istutatud eurometsades, mida koorilauljad istutama toodi, pole paljudes peale istutamist keegi käinud, seal laiutab kõrge lehtpuuvõsa. Aga mu pojad ju kasevõsa all kasvada ei suuda. Lehtpuu on palju kiirema kasvuga ja võimsam. Ometi ihkate te ju oma ehituseks ja puidutööstuseks just okaspuupuitu.

Ja räägite, et nüüd tuleb hakata raiuma 60-aastaseid kuuski. Et vanemad puud lähevad kännupessu täis ja ei kõlba enam kuhugi. Saatke need rumalad mehed ometi kord minu juurde metsa ja ma näitan, miks juurepess meie ihusse poeb. Süüdi pole mitte viljakad mullad, vaid valed majandamisvõtted. Kui varem jäid haigeks mu perekonna need liikmed, kes kasvasid karjamaadel, sest loomad lõhkusid nende juured ja seen sai kasvama hakata, siis nüüd teevad sedasama loomastunud inimesed, kes oma metallmasinatega kuusekultuure pidi hooldusraieid teevad. Lööge omale kirvega jalga ja vaadake kui raske on sellisest asjast paraneda, aga kui seda teha ikka ja jälle, siis vannub alla ka kõige tugevam.

Kui te ei usu, siis proovige korraks mõelda. Kui vanasti oli raievanuseks kuusikute puhul 80 aastat, siis tohtis raiuma hakata alles puid vanuses 80 ja pluss üks aasta. Lisaks arvestati ka kümneaastast istutusviga. Seega ei läinud lageraiele ükski kuusik, millel vanust alla 90 aasta. Ometi jätkus palki ja lauda. Ärge laske end eksitada metsaärikate mesikeeltest!

Aga tead, mida ma siit kõrgelt veel märganud olen? Kuni sajandivahetuseni Eesti metsapind suurenes, sest põllumaad kasvasid võssa. Aga siis hakkas nende arv vähenema, sest eurotoetuste tõttu võeti võsa maha. Liigraiumine meie metsades tuli nüüd selgelt avalikuks.

Väljaraiumine on praegu kaks korda kõrgem kui kunagi varem. Ka sõja ajal ja järel ei raiutud nii palju. Suurte tormide ajal, 1967. aasta tormi järel, jäeti kompensatsiooniks teised paigad raiumata. Aga eelmisel aastal Lõuna-Eestit laastanud trombi järel ei halastatud põhjapoolsetele metsadele.

Aga see metsastatistika? Ära vaeva end nendes paberites tuhnimisega. Kas oled märganud, et kuigi siin Maarjamaal räägite kõlavalt e-riigist, siis metsastatistika, nagu paljud muudki aruanded, saabuvad aastase viivisega, kui paljud vead on juba tehtud ja süvenemas.

Inimesed, usaldage oma silmi ja ärge laske metsasid maha raiuda! See on teie rahva rikkus.”


Kristel Vilbaste


2017.

Looduskalender lehel:

https://www.looduskalender.ee/n/node/1253


kolmapäev, 30. detsember 2020

HIIUMAA LOODUSE ILU JA VALU - Mati Sepp

 


Hiiumaa looduse ilu ja valu.

Pimeduse ja hämaruse piiril saabub Heltermaa sadamasse järjekordselt praam ja hakkab vilgas sagimine praamilt mahasaamisega. Hiiumaa pinnal liikvele saanud  autokolonni kiirus tõuseb ja ootamatult tekib liiklusohtlik olukord ning kokkupõrke vältimiseks litsun minagi pidureid nii kuidas jaksan. Võin ainult oletada, et autokolonni eest lipsas läbi mõni punahirv, kits, kährik või muu Hiiumaa looduse kodanik, kes tekitas kogu autorivis suure segaduse. Õnneks lõppeb kogu möll plekimõlkimiseta ja rivi võtab libedal teel rahulikumalt suuna edasi.

Liiklusohtlik olukord ergastab meeli ja mõtisklen omaette, et ikkagi jõudsin kohale, kuigi poleks uskunudki, et koroona-aastal Hiiumaale jõuan Jõgevamaa metsamaastikelt. Võtan suuna Kärdlasse, kus ootab mind hea sõber ja matkakaaslane Mattias Hiiumaal. Kuid enne Kärdlasse jõudmist uurin GPS-i ja keeran väikesele metsateele, peatan auto ning ohkan raskelt. Mitte seepärast, et homme ootab mind ees plaanikohaselt 22-24 km pikkune metsamatk mööda Hiiumaa loodusmaastikku, vaid hinge kriibib teadmine, et vanade metsade üleraiumine on kontrolli alt väljunud Eesti Vabariigi territooriumil, kaasa arvatud Hiiumaal.

Teele jäänud lageraie langil hingan rahustuseks sügava sõõmu külma värsket õhku ja sammun talvepimeduses mööda RMK lageraielanki ja asetan raiekännule küünla. Järgmisel õhtul tõin oma küünla ilusti ära, nagu kohusetundlikud eestlased üle Eestimaa tegid.
Eesti elanikud asetasid 26. detsembril raiekändudele küünlad ja tegevuse eesmärgiks on juhtida rahumeelselt RMK ja poliitikute tähelepanu ülekäte läinud lageraietele, püüdes viia teadvuseni tunnet, et sedasi jätkata  Eesti metsade majandamisega ei tohiks ja suund tuleb võtta säästvale metsamajandusele. Millega kaasneks olukord, kus raiemaht ei ületaks 8 miljon tm aastas ja RMK kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alasid majandataks püsimetsandusvõtetega või võimalusel säästa raiumisest. Hetkel toimuvad KAH-aladel ulatuslikud uuendusraied ja piltlikult öeldes laastud lendavad.
Küünalde süütamisega kändudele raiesmikel oli tegemist südamliku ettevõtmisega, millest võtsid osa üle Eesti elavad inimesed ja mitmed minu tuttavad Hiiumaaltki. Rahval pole just palju viise, kuidas Eesti metsade kaitseks välja astuda, aga küünla asetamine on üks võimalikest rahumeelsetest viisidest, mis ühendab kogukondi ja kokkuvõttes Eesti rahvastki lootuses et ehk on poliitikutel ka säilinud südames soojust teha õigeid otsuseid, mõeldes meie ja tulevaste põlvede tulevikule.

Järgmisel hommikul algas Vahtrepa küla rannast, mitte väga kaugel Vohilaiust, metsamatk. Võtsime eesmärgiks jõuda enne pimedat Hiiumaa keskpunkti. Linnulennult on sinna üle 22 km, kuid meil oli varrukast võtta ka tagavaraplaan, et kui ei jõua, siis jätkame metsamatka pooleli jäänud kohast 2021 aastal.
Kuueliikmeline matkaseltskond oli meelestatud väga energiast pakatavalt ja et matka alguspunkt osutus olema täpselt keset karjakoplit, siis küsisime perenaiselt loa karjakoplisse siseneda. Eesmärk oli ikkagi matkaga algust teha otse mere kaldalt ja see meil õnnestus. Üks meie kuuest matkakaaslasest leidis karjakoplist surnud veise ja info andsime edasi perenaisele. Seega algus oli natuke emotsionaalselt konarlik, kuid rohkemat me miskit teha saanudki kui info edasi anda.





Üsna matka alguses sai selgeks, et vett on ikka väga palju metsa all. Kordades enam kui oleks oodanud, aga samas kohati metsaalust kattev väike lumekirme tegi rõõmu - kõik loomajäljed hästi näha. Minule isiklikult liigne vesi muret ei tekitanud kuna kannan matkates alati kalamehekummikuid. Metsa, kus siiski peamiselt kuival pinnasel oleks saanud kiiret tempot hoida, me väga ei kohanudki. Vesi laius iga mättakese vahel ja loomade poolt sisse tallatud rajad, mida sai aegajalt kasutatud, lirtsusid iga sammu all. Esimesed kilomeetrid läksid üsna nobedasti ja üks matkakaaslastest mainis: "isegi nende pikkade säärtega kummikutega oled meeletult pika sammuga ja annab sulle ikka järgi jõuda".

Esimesed kilomeetrid möödusid nagu linnutiivul ja taevavõlvil jälgis meie minekut majesteetlik merikokas, kes liugles tuulte hoovustes. Merikotka valvsa pilgu alt väljudes rühkimise jõudsalt edasi ja esimese pikema peatuse tegime nii umbes 5. kilomeetril, kui põdravasika korjuse avastasime - oli teisest järgi ainult suur hulk karvu ja skelett. Avastatud skeleti juures algas arutelu, kas jahipraak või liiklusõnnetuses hukkunud põder. Ega selgust saanudki, mille tulemusel oli põdravasikas hukkunud kõik võimalused jäid õhku, isiklikult pakkusin liiklusõnnetust. Kuid huvitav oli see, et kolju oli kadunud (ilmselt rebased minema tassinud). Aga vanuse sai määrata mahajäänud alalõualuu allesolevate hammaste põhjal. Noorloomadel puudub hammastel kulumise muster ja kõik hambad pole välja kasvanud. 



Vanus määratud, jutud aetud ja enne jätkamist  pistsin veel skeleti juurest endale kotti põdra abaluu. Kodus proovin nüüd mingi päev ära keeta salaja, et naine teada ei saaks ja siis kuivatan ära ja kasutan sügisel põtrade peibutamise ajal, imiteerides sellega põdrapulli, kes hõõrub oma sarvi vastu oksi. Põdrapullid on üsna nutikad ja saavad üsna hästi aru, kui neid tüssatakse mõne võltshäälega, aga abaluu kont annab täpselt sellise heli, nagu suur pull kolistaks sarvedega vastu puud. Mina kasutan põdrapullide peibutamist fotojahi eesmärgil, aga jahimehed kasutavad seda nippi ka jahinduslikul eesmärgil.



Matk jätkus ja olime liikumas üsna raievabasse metsatsooni. Metsamaastik oli tõeline soo ja sellest tulenevalt ka raietest puutumata. Pilliroog laius sookaskede all tuules õõtsuda ja jalge all lirtsus igal sammul vesi. Kuid raiutavatest aladest me mõistagi mööda lõpuks ei pääsenud ja nagu Hiiumaale kohane, olid raielangid üsna suured pindalaliselt, kohati ehk isegi 7 ha kanti. Ühel väiksemal raiutaval alal oli RMK teinud raiet, millele oli raske nime anda. Ma kuulutasin selle hellitavalt Hiiumaa stiilis harvendusraieks kuna kokkuveoteede laius, mis võib metsaseaduse järgi olla küll 4 meetrit, siis siin oli tegemist pigem lennuväljaga ning kokkuveoteede laius olid seal umbes 5-7 meetrit.

Kuid kõige ebameeldivam avastus avanes erasektori harvendusraietelt, materjali kokkuveoga tehtud rööpad olid lausa üle põlve ja nagu pikad kuivenduskraavid jooksid need mööda metsaalust. Meie teekond läks risti üle rööbaste ja  pean tõdema, et oli ikka meel üsna pahane, sest ikka leidub selliseid metsamehi, kes panevad metsas ikka täiesti hullu. Nii kaugele kui silm ulatus olid sügavad rööpad. 



Kui saime esimestest üle järgnesid kohe järgmised ja nii iga 30 meetri tagant. See vaatepilt oli kurb ja näitab mõnegi metsamehe suhtumist metsasse. Seadus lubab metsa teha kuni 30 cm sügavuse rööpa, aga seal olid rööpad julgelt üle 60 cm. 

Sõbrale näitasin fotot, kuidas Mattias üht rattarööbast ületab; ja tema arvas, et ikka päris korralikud kuivenduskraavid Hiiumaale kaevatud. Tegelikkuses polnud see kraav vaid traktori jälg soisel maastikul. Oletasin, et see raie tehti mõni aasta tagasi, kui paberipuu hind lakke kerkis ja maksis sadamas lausa 60 eurot/ tm. 



Raha on ennemgi inimesi hulle asju tegema pannud, aga metsas võivad selliste tegude tagajärjed jääda nähtavaks veel aastakümneteks. Pinnasele tehtud kahju oli väga ulatuslik, aga kuna tegemist on puht sooga ja rattarööpas on aasta ringselt vesi, siis keskkonnainspektsioonil pole muud teha, kui kahjustuse kõrval käsi laiutada, kuna nemad ei saa mõõta rööpa sügavust, kui seal vesi sees (tööjuhend on selline ette antud).

Eks seda ebameeldivat raierööbast oli arvatagi, et kohtame, kuid mis teha - elu ongi kohati teiste kokku keeratud jamades sumpamine. Matka jätkudes silmasin kauguses suurt musta kogu, seisatasin hetkeks ja proovisin selgust saada, kas suur raiekänd sookaskede all või sootuks põder. Põder mis põder oli üsna ruttu selge, sest kui üks matkaline jutuhooga minuni hakkas jõudma siis niinimetatud “raiekänd” metsa all kadus vaikselt puude vahele. Metsas kohatud loomadest jäigi antud põder ainukeseks, aga metssead olid ringi liikunud ja mitmel pool oli veel kitse jälgi märgata. Polnud just palju metsloomi siinpoolses Ida-Hiiumaa küljes ning põhjus pidi olema selles, et talveks liiguvad loomad Lääne-Hiiumaa poolsele küljele ja siinpool pigem üksikud hinged metsa all ringi liikumas. Kuid leidsime isegi koprad üles, kes paistavad ennast üsna hästi tundvat Suuremõisa jõe peal.

Ületasime mitmeid jõgesid ja kraave ning kohati olid sillad, millele rihtisime, et üle saada, aga Tammela jõeni jõudes oli selge - läheduses pole ühtegi silda ning ülepääs tuleb ise ehitada. Meeskonnatööna asusime kohe asjale kallale ning läheduses oli murdunud sanglepp, mille tõstmiseks läks kolme meest vaja. See oli täiuslik silla materjal ja nüüd oli vaja see puu ainult üle jõe saada. Mina sumpasin jõkke ning aitasin jõest suunata suurt sillaehitust ja mehed tegutsesid kaldal. Sild sai võimas ja näitas, et isegi peale 14 km mööda soomaastiku kui jalad paljudel juba märjad, oleme ikkagi tugev meeskond ja koostöö toimib laitmatult. Ületasime takistuse ohutult ja saime jätkata teekonda. 



Nüüdseks oli selge, et keskpunkti me täna ei jõua, mööda soomaastiku matkamine oli võtnud kauem aega, kui olime arvanud ja sokkidest vett välja väänavat neiut vaadates oli selge, et matk tuleb selleks korraks lõppenuks kuulutada Kärdla-Käina maanteele jõudes.



"Maantee paistab" ütles üks matkalisest rõõmustades ja tuiskas maantee suunas, mina jäin viimaseid matkalisi järgi ootama ja maanteele jõudes oli peagi kohal meie jaoks soe tee ja maitsev toit, mille vana matkamees Urmas, kes seekord küll kampa tulla ei saanud, meile koos perega maantee äärde kohale tõi, eelnevalt telefonitsi mitmeid kordi küsides, et kuidas me retk sujub ja kui kaugel parasjagu oleme. Vaatasime tagasi metsale kust olime just välja astunud ja tundsime südames rõõmu - see oli võimas ja elamusterohke matk.




Kui avaneb uus võimalus lähen jälle Hiiumaale tagasi matkama – loodus on kaunis ja kohati puutumata inimtegevusest. Matka pikkuseks sai 16-17 km ja alati polegi tähtis jõuda punktist A punkti B vaid tuleb osata tunda rõõmu sellest,  kui kaunis on Eestimaa loodus. Hoiame seda, mida armastame ja majandame Eestimaa metsi ja Hiiumaa metsamaastikke kohusetundega ja ennekõike hoolitsusega.




Mati Sepp
Eesti Metsa Abiks
metsamajanduse programmi koordinaator


teisipäev, 22. detsember 2020

pühapäev, 20. detsember 2020

SEENEMAAILMAST NÄORAAMATUS - Neeme Sihv

 

 
Laulasmaa, 13.10.2020
Foto: Mari Ann.
 
SEENEMAAILMAST NÄORAAMATUS 
 
Eestimaa nimesarja all on Facebookis palju erinevaid loodusvaldkonna gruppe. Populaarseim neist on loomulikult EESTIMAA SEENED. Miks, pole vist tarvidust selgitadagi. Grupp on aastatepikkuse töö järel väga hästi toimima hakanud. Püütakse tagada vajalikku korda, kus fotode või fotogruppide juures oleks kirjas koht ja aeg. See on oluline muuhulgas ka seeneteadlastele ja nii nagu grupi üheks eesmärgiks on seeneliste aitamine, on samas oluline ka võimalik harulduste avastamine ja selle järel toimuvad toimingud.  Ehk et ühegi nimesarjas oleva grupi pole eesmärke üks vaid ikka mitu.

 
 Huvitav leid ühe Rakvere linna terviseraja äärest, Palermo mets, 26.oktoober. Mis see olla võib, nägin täiesti esimest korda? Väga liudiku sarnane kujult, kuid lõheroosat värvi.
Foto ja tekst: Enelin Õispuu.
 
Grupi toimimisse panustavad väga paljud. Ilma mükoloogide Allar Antson, Veiko Kastanje, Tõnu Ploompuu ja paljude teisteta, kes aitamas seeni määrata, poleks keskkond grupis see, mis on. Ja kindlasti on ka postitajal hea tunne kui saab teada, millega tegu, veel parem tunne ehk siis kui ongi tegu haruldusega!

Kogu tegevuse käigus on ka lõbusamaid seiku, kuigi tegu väga tõsiste asjadega. Näiteks tekkis aja jooksul, mida rohkem liikmeid kogunes, üpris paljudel küsimusele, mis seenega tegu, vastata "kohe pannile". Nüüdseks see juba lõõpimise käibefraasiks kujunenud. Aga et seenemaailmas on nalja vähe ja mürgistused ning kurvad tagajärjed vägagi tõenäolised, siis korduvalt sarnaseid huupi lahmimisi sooritavad liikmed tõstetakse grupist tänavale!

 
Lepapässik, Inonotus radiatus. 05.10.2020, Lahemaa.
Foto ja tekst: Urmas Kaja. 
 
Väga meeldiv, et grupiga on liitunud ka inimesi, kes püüavad kvaliteetseid pilte postitades aidata kaasa inimeste seenetundmise kasvatamisele. Ning sageli võib neid pilte lausa kunstilisteks pidada, mis on sulaselge lisaväärtus.

 
Foto: Kristine Allik.
 
Seened ja seenelkäik on puhas rõõm ja rohkemgi veel! Kogu hetkel saadavale naudingule lisandub ju veel seegi, et lapsed harjuvad loodusega, õpivad seda paremini tundma ja külla tulevikus ka hoidma! Pole ju nalja, ka seenemetsad langevad täna paljuski ahnuse ohvriks. Ja kuigi seened teatud mõttes elavad seda ehk kergemini üle kui keegi või miski muu looduses, pole see siiski nii lihtsakoeline. Loodusliku mitmekülgsuse olulisus igale vähegi teadlikule inimesele teada. Ja hoomamatu metsade raiumine ei mõju kindlasti seeneriigile kõiges hästi.  Sageli armastavad raiujad küll öelda, et kellele seda surnud metsa vaja on, aga pole parata kui nad ei tea lihtsat tõde - surnud puu on metsas kõige elusam asi. Ja seda eriti seeneriigiga seonduvalt.

 
 Selline parajalt paks ja nunnu punapuravikuke .03.10.20 Niitväljal
Foto ja tekst: Malle Kull.
 
Ja ega ei peagi alati viimast kui üht seent korvi pistma. Nunnu pildi meeliülendav tunne jääb ju pikaks ajaks endasse ja ehk võib mõnegi pildiga võita fotovõistlustel lausa auhinna!

 
Tänane seenesaak
Korjatud Peipsi järve rannikuluidetelt
18.09.2020
Kuru küla Alutaguse vald


Fotod ja tekst: Sirje Pallo

Muidugi on seenegrupis kaks põnevat asja. Esiteks, seenekohtade enda teada hoidmine (seepärast me ka ei oota täpseid kohti infoks), aga ka väikestviisi egolaks. Kes siis ei tahaks teisi ahhetama panna ja kadedaks ajada? Igati tore, et nii naudime asju veelgi rohkem!

 
Foto: Marina Lääts.
KÄHRIKSEEN.
2.septembril Teringi rabas Viljandimaal...
Veiko Kastanje sõnul eriti ohustatud liik, II kaitsekategooria.

Ja nii saamegi kaasa aidata meie looduse uurimisele ja kaitsele. Ning mükoloogidele, kes omakorda panustavad väga palju oma ajast, et seenelisi aidata..

Üleüldiselt on väga hea tunne, et aastate jooksul on grupp muutunud ülimalt oluliseks ning aidatud nii paljusid inimesi. Ehk hoitud ära mõhigi mürgitus!? Igal juhul ongi hea tunde põhjuseks just teadmine, et saame olla üksteise jaoks olemas!


reede, 18. detsember 2020

KIVIDEST JA GEOLOOGIAST NÄORAAMATUS - Neeme Sihv

 

 
Eesti maakondade paemosaiik kivihuvilistele. Need paeliigid väärivad kõik tutvustamist
 
KIVIDEST JA GEOLOOGIAST NÄORAAMATUS.
 
Hea meel on tõdeda, et mitmed Eestimaa koodnime all tekkinud grupid Facebookis on muutunud aastate jooksul populaarseks. Ja vee rohkem on hea meel sellest, et tegu pole lihtsalt "laiatarbekaubaga" ehk pealiskaudsusega, vaid pigem populaarteadusliku kallakuga. Inimesed saavad oma küsimustele sageli vastuseid, asjatundjad saavad olla neile abiks ja vastastikku tekivad võimalused, kus asjatundjad võivad saada nende jaoks uut ja seniteadmata infot leidude ning palju muu kohta. Just see kõik ongi olnud gruppide eesmärkideks!

Nii on ka grupiga Eestimaa Kivid & Geoloogia.

 
Olen ka ise loodusehuviline ja geoloogia on minu jaoks neist valdkondadest üks põnevamaid.
 
 
 Fossiile Kihelkonna vallast. Meriliilia Undvast Jaagarahu lademest. Näha on pähik ja lülilised varred. "Meriliiliate tihnikud" ümbritsesid Jaagarahu ealisi väikesi riffimoodustusi Lääne-Saaremaa aladel.

 Fotod ja tekst: Helle Perens.

 
Olen muidugi ka ise vahel otsinud ja leidnud midag. Korall, leitud Järlepast, segametsas asuva pinnalähedase paekihi kraavist.
 
 
Stromatopoorlubjakivi. Ristlõige puursüdamikust Tagamõisast. Sealsed lubjakivid äratavad tähelepanu oma mustade ja muidu tumedate toonidega

 
 
Bretšalaadne stromatopoor-korall-lubjakivi, kerogeenne. Veidi naftat ka. Silur.
 
 
Brahhiopoodiderikas lubjakivi vahekiht Ohesaare lademes

 
 
Palade Kivimite Maja, muuseum-õppehoone, Hiiumaal enne ekspositsiooni paika panemist. Maja valmis 2016. Vedajateks olid Tiit Leito ja Karin Poola. Ekspositsiooni aitas teha geoloog Kalle Suuroja. Hoone sisekujundus on kõik Tiit Leito välja mõeldud

Fotod ja tekst: Helle Perens.

Ain Aasa võlumaailm on samuti kivides. Tema maailm koosneb suuresti ka kivimite "väärindamisest.


 
Ain Aasa:  Üks rahulolev tellija sai mult niisuguse kivi. Leitud põlluservast Porkunikandis. Huvitav millega tegu.
Helle Perens: 
See on Porkuni lademe Tõrevere kihistiku biohermne lubjakivi. Võib leida Porkuni ümbruses ja mujal. Kopliale paemurrus Porkunist põhja poola on 1 m sügavune paemurd selles kivis
 
 
 
Näiteks Rakkes on paekivi väga moes, minu tehtud Karl Kaddaku pingile (kus ka mõned roosid) lisasid nad veel ilusa disainiga piirdeaia. (kus ka mõned roosid sees.
 
Fotod ja tekst: Ain Aasa. 
 
Grupis on aga lisaks väga palju põnevaid ja ilusaid fotosid leidudest paljudelt inimestelt. See on suur osa grupi võlust, liidab grupi liikmeid ja aitab nautida kogu seda ilu, mis me ümber leidub.
 
 
 
 Fossiili sisemine ilu 11.2020 Ristna.
 
Foto ja tekst: Kersti Kristlieb. 

 
Meremõõnast kuival ! Kaberneeme läänekaldal 23.apr. 2019.
 
Tekst ja foto: Marika Pukk.
 
Aga kaege ise selles grupis seda imelist kivimaailma!



 


 



laupäev, 5. detsember 2020

Lugu Pala plaanitavatest raietest - Mati Sepp

 

 
 Fotod: Mati Sepp
 
 
Tartumaa Pala põhikooli terviseraja metsades algavad uuel aastal raietööd.
 
Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) on KAH alade hulka lisanud Pala Terviserajad, mis omakorda on osa Pala kooli kompleksist. Pala kooli terviseradasid ümbritsevate metsade raietegevuse teostamiseks peab RMK läbi viima KAH ala koosoleku, et kohalikud elanikud oleks teadlikud tulevatest raietest ja rahval oleks võimalus teha ettepanekuid raiete osas. Põhimõtteliselt peaks rahval olema otsene sõnaõigus Riigimetsa Majandamise Keskuse KAH alade raietes kaasa kõneleda, aga RMK nägemus on pigem selline, et rahva ettepanekuid kindlasti kuulatakse, aga arvesse võetakse ettepanekud juhul kui RMK-le need sobivad.
 
Pala Terviserajad on samas osa suuremast üle Eestilisest terviserajade võrgustikust, millele on oma toetava õla alla pannud Merko Ehitus, Sweedbank ja Eesti Energia. Koostööpartneriteks terviserajade loomisel on RMK ja Kultuuriministeerium. Kuid samas Pala kooli terviserajad on ühtlasi RMK majandusmetsas ja sellest tulenevalt näeb RMK terviseradade ümber olevat metsasid ikkagi majandusmetsana ja soovib neid majandada nagu igat teist majandusmetsa. 
 
Küll aga mõnevõrra irooniline on lugeda seejuures RMK enda tutvustust SA Eesti Terviseraja lehelt: “Loodushoiuga tegelevad inimesed RMKs teevad omalt poolt kõik, et riigimets ning RMK hoole all olevad rahvuspargid ning muud kaitsealad pakuks võimalikult mitmekesiseid puhkevõimalusi ning sealjuures ei saaks kahjustada sealne elustik. RMK rajab matkaradu, hooldab ööbimiskohti, tähistab kauneid puhkepaiku ja valmistab ette laagri- ning lõkkeplatse. Puhkevõimaluste loomise kõrval jagab RMK ka loodusharidust.”
 
Ei ühte sõnakestki sellest, et RMK majandab terviseraja metsasid lage- ja turberaietega. Kahjuks oleme jõudnud Eestis olukorda, kus ilusate virtuaalsete sõnade taga on sootuks vanade metsade jõuline majandamine ja isegi ühiskonnale suure psühholoogilise väärtusega metsaaladel laastud lendavad. Ma kaldun arvama, et mõnevõrra aus oleks puhkajate suhtes või koroona eest metsa pakku pugevatele inimestele vähemasti lisada ilukirjanduslikult RMK kiidujutule, et "vanametsade miljöö väärtusi rikastame lageraie lankidega ja metsa armastavatel inimestel soovitav varuda rahusteid ennem metsa minemist".
 
Ma küll ei oska öelda, mida arvavad metsaraietest Sweedbank, Eesti Energia ja Merko Ehitus, kes toetavad terviserajade võrgustiku loomist ja toimivana hoidmist. Kuid minule mõjus uudis, et RMK hakkab jällegi Pala terviseraja metsi raiuma viisakalt öeldes murettekitavalt. kuna veel püstiseisvad metsamassid on mulle tuttavad koolipõlvest. Jooksin kehalise kasvatuse tunnis mööda looklevaid metsaradu ja raskel sammul läbisin terviseraja tõuse ja nüüd õpib minu poeg samuti Pala koolis. Temagi kasutab samu radasid, mida mööda mina kunagi üles sirgusin. Minu koolipõlves oli tegemist võimsate metsadega, aga minu poeg sirgub juba killustatud metsade ja lageraielankide vahel.
 

 
Elu keerdkäigud võivad olla nii ettearvamatud, et need jätavad oma haavad südamesse. 
 
KAH koosolekut läbiviinud RMK töötajate osas minul etteheiteid pole ja tänan neid viisaka suhtumise eest ning tean, et nad on selles suures malemängus paljuski ainult etturid, kes enamasti saavadki kõige enam tuld rahva käest, kuigi see tuli tuleks suunata rohkem kõrgemate malendite suunale, aga etturitelgi on males oma strateegiline roll mängida.
Suutsime suurtesse emotsioonidesse minemata raiete üle siiski arutleda ja sündmused arenesid oma loomuliku KAH ala koosoleku strateegiat mööda. RMK töötajad tutvustasid 10 aasta raieplaani Pala terviseraja metsade osas - põgusalt, ja seejärel kuulasid, mida kohale tulnud neljal inimesel oli raietest arvata.
 
Kuid arutelu käigus koorus välja esmalt, et vallaametnikelt pole kohalikel elanikel lootust abi saada pole ja sealtpoolt on põhimõtteliselt roheline tuli antud RMK-le järgmiseks 10 aastaks majandada nii nagu nad parimaks peavad. Vald on KAH alade läbirääkimistel tähtis suunaja. Kui vald ei toeta kohalikke, siis on üsna tõenäoline, et RMK kohalike ettepanekuid võtab arvesse väga valitult, kui üldsegi oleneb täielikult RMK töötajast. Siin kohal palve Peipsiääre vallavalitsusele, kuna olete rahva poolt valitud meid esindama ja seetõttu võiks vähemasti kohale ilmuda KAH alade koosolekutele.
 
Läbirääkimiste algus raiete osas algas valla puuduliku toetuse tõttu üsna konarlikult, aga RMK oli valmis ikkagi meid kuulama ja suundusime aruteluga kompromisse leidma. Minu soov oli, et miljööväärtused, mis inimesi terviserajale toob, peaks võimalikult palju säilima. Vallaelanik tegi RMK-le pakkumise jätta kuni 70-d seemne puud koos säilikpuudega, mille peale vastas RMK esindaja, et RMK ei jäta ühtegi seemnepuud lankidele vaid jäetakse kuni 10 säilikpuud 1 ha kohta.
Minu jaoks tuttav teema, et RMK raielankidele seemnepuid ei jäta, kuigi metsaseaduses on see osade lankide puhul siiski nõutud, aga RMK-l on mingit laadi sõbralik arusaam keskkonnainspektsiooniga, et RMK ei pea seemnepuid jätma lageraie järgselt, kuna RMK istutab uue metsa asemele. Kui sellise lükke teeb erasektor, et ei jäta seemnepuid seaduses ette nähtud hulgal 20-70 puud, siis võib maaomanik trahvi saada keskkonnainspektsiooni käest. RMK-l on omad privileegid metsaseaduse täitmise osas või vähemasti mina näen seda asja sedasi.
 
Kuid 10 säilikpuud oleks ilmselgelt 1 ha kohta armetult vähe ja oletasin, et sellise koguse puude arvuga pole kuidagi võimalik miljööväärtusi säilitada vähimalgi määral. Tegime uue pakkumise RMK-le, et jätaks siis 70 säilikpuud kui seemnepuid ei jäeta, aga seda oli RMK jaoks natukese liiga palju. Lõppotsus, et 1 hektarilise ala kohta, terviseraja läheduses jääb suurusjärgus 50 säilikpuud (mändi). Puud valib RMK ise välja sest leiti, et kui kohalikud läheks neid ise valima, siis võib asi minna ülekäte.
Mõistagi oleks kõige parem diil olnud kohalikele ja minule samuti, mitte üldse raiuda terviserajaga kattuvaid eraldusi, aga olime nõus suurusjärgus 50-ne säilikpuude kokkuleppega.
 

 
Kuid kuidas me oleme üldse sattunud nii hullumeelsesse olukorda, et RMK raiub koolilaste, kohalike ja kaugemate inimeste kasutuses olevaid terviseraja metsasid nagu tavalist majandusmetsa, mida antud mets põhimõtteliselt hetkel seaduse alusel ongi, aga suure lisandväärtusega. Arvan, et põhjus peitub Eesti poliitikas ja RMK tugevas kõikumatus ladvikus. Keskkonnaministrid viimasel ajal silmapaistvalt (EKRE erakonnast) on allkirjastanud iga-aastase RMK raiemahu määruse, mis lubab lausa ulmeliselt suuri koguseid vanu metsi maha raiuda väga lühikese ajaga. Kui võtame hetkel raieküpsed metsad, siis RMK hetke raieplaan näeb põhimõtteliselt selline välja, et pooled uuendusraie vanuse saavutanud raieküpsed metsad lõigataks 2025 aastaks maha. Õnneks vananeb metsa vähesel määral peale ja see leevendab raiesurvet KAH ala metsadele, aga kui raiumine hetketempos jätkub, siis 100 aastased männikud oma mustika rohkusega on peagi leitavad ainult vähesel hulgal range kaitse all olevates metsadest.
 
Mul on kahju, et Eesti poliitika ja RMK metsandus on niivõrd “metsa” läinud viimaste aastakümnetega, et eestlastel pole varsti enam vana metsagi kuhu neid sõbralikult saata vanarahva tarkustega koos, aga samas teadmine, et alati saab veel hullem olla, on sarkastiline lohutus.
Ma pole pahane ega solvunud RMK töötajate peale, kes Pala kooli terviseradade raiet tutvustasid, nad tegid oma tööd ja kuulasid meid ära ja saime teha võimaluste piires ettepanekuid raiemõjude leevendamiseks ja selle eest tänud RMK töötajatele, aga KAH alade kaasamise süsteem vajab korrastamist kiiremas korras koos Eesti metsandusega.