ENDOGEENNE
HINGAMINE JA FROLOV !
HINGAMISE UUSIMAD SALADUSED!
Ma loodan, et lugejal on olnud mõistust võtta eelpooltoodud dr. Buteiko teooria soovitusi ja selgitusi tõsiselt ja on läbinud mingi eelpooltoodud treeningu, ning jõudnud tulemuseni, kus hingamisakti või – tsükli (sissehingamine + väljahingamine) pikkus on mitte vähem kui 50-60 sekundit. Kui nii, siis on vast põhjust minna hingamise saladustega edasi.
Esimese osa tunnuslause oli – HINGA ENNAST TERVEKS ! Ja kui me tegime hoolikalt treeninguid, siis saavutasime enam-vähem maksimumi, mida võib pakkuda TAVALINE niinimetatud „välimine“ hingamine, ehk hingamine, mis baseerub AINULT välisõhu hapnikul. See on aeroobne hingamise tüüp – protsess, kus energia saadakse raku mitokondrites atmosfääri hapniku molekulide osavõtul. Tavalistes olukordades inimestel ongi see tüüp valdavaks.
Lühidalt oli juttu ka hingamisest, kus rakkudele ei jätkunud hapnikku ja mille puhul tekkis seal piimhape. Selle nimeks on anaeroobne hingamine – protsess, kus energia saadakse raku tsütosoolides (tsütoplasma osa) ilma atmosfäärihapniku osavõtuta. See on organismi hingamise varumehhanism, mis lülitub sisse, kui suurtel koormustel aeroobsel moodusel on energia saamine puudulik - "teine hingamine".
HINGA ENNAST TERVEKS kehtib täielikult ka Frolovi inhalaatorit kasutades,
kui tükeldatud väljahingamise asemel kasutame lihtsalt pidevat, kuid iga päev pikenevat väljahingamist, aga….. ME TAHAME JU ROHKEMAT -
MUUDA ENNAST UUEKS JA PAREMAKS!
Sest..... on olemas ka veel KOLMAS hingamine, niinimetatud endogeenne hingamine.
2005.a. mudel: Muudatused: 1. Ära on jäetud kaan klaaspurgile (2) 2. Sisemisel kambril (5) ja plastpurgil (4) nüüd ühine
kaan(3) 3. Sisemise kambri põhi (6) pole enam äravõetav 4. Lisatud uus anum (7) inhalatsiooni vedelikele Antud mudeliga
saate lähemalt tutvud ja tellida Eestist:
Ning see tekib
väikeste koormuste puhul ja on võimalik saavutada eritreeninguga, ja mis kõige
parem, ülimalt lihtsa aparaadiga – originaalse Frolovi
inhalaatoriga (TDI-01). Tema eelis teistega võrreldes on see, et väikese
sisemise kambri õhk liigub läbi peenikeste aukude ega tekita vedeliku
kasutamisel suuri mulle, mis tekivad TDI-02
kasutamisel. Ja hingamistoru on tal painduv, mis võimaldab purki
vedelikuga hoida paremini vertikaalasendis
Komplektsus:
1. |
Hingamistoru |
|
1
tk. |
1а. |
Huulik |
|
1
tk. |
2. |
Kaan
klaaspurgile (treening CO2-ga) |
|
1
tk. |
3. |
Plastpurgi
kaan |
|
1
tk. |
4. |
Plastpurk |
|
1
tk. |
5. |
Sisemine kamber |
|
1 tk. |
6. |
Sisekambri võrkpõhi |
|
1 tk. |
1.
Valage plastpurki (4) 12 ml toatemperatuuriga joogivett.
2.
Ühendage
võrkpõhi (6) tugevalt sisemise kambri
(5) külge ja asetage plastpurki (4).
3.
Pange
hingamistoru (1) läbi ava plastpurgi kaanes (3), ühendage sisemise kambriga (5).
4.
Sulgege
plastpurk (4) kaanega (3), vajutades seda alla mööda hingamistoru (1).
5.
Pange
huulik (1а) hingamistoru vabale otsale (1).
Tähelepanu! Aparaadi
õigel kokkupanekul sisemine kamber (5) koos talle kinnitatud võrkpõhjaga (6)
istub tihedalt plastpurgis (4), ega liigu üles-alla. Kaan purgi jaoks (2) selle
hingamistreeningu puhul ei ole kasutuses.
Enne
hingamisseadmete esimest kasutamist ja peale igat treeningut peske kõik
detailid puhtaks sooja vee ja pesemisvahenditega, mida kasutate nõude
pesemisel.
Kui on vaja, siis võib seadmete detaile ka desinfitseerida - soovitavalt 30
minutit 3% vesiniku ülihappe lahuses koos 0,5% pesemisvahendi lahusega 18-24
kraadi С juures..
TREENING:
1. Alustame treeningutega, kus hingame läbi 12 ml. veega täidetud sisemise kambri.
2. Treeningu kestvus – iga päev 20-30 minutit (Algajatel 1. nädalal 10 min.)
3. Asend – istudes – soovitav laua taga, ning seade sellises kõrguses, et oleks mugav läbi torukese hingata ja et aparaat oleks täielikult vertikaalselt.
4. Hingamine samuti – läbi suu, nina vaba, kuid sisse- ja väljahingamine baseerub puhtalt DIAFRAGMA tööl, mis sissehingamisel laskub ja väljahingamisel tõuseb.
5. Ka siin lisandub AJA ARVESTAMINE. Joogas saime aega arvestades RÜTMI, kuid siin loeme sekundilise täpsusega HINGAMISAKTI PIKKUST (sisse + välja hingamine) - seega on jälle teretulnud tugeva hääle ja suure sekundiosutiga kell!
Üldjuhised endogeenseks treeninguks
Üldandmed: Frolovi aparaat TDI-01 mõjub organismile kui unikaalne energeetiline generaator: kordades tõuseb aktiivselt töötavate rakkude arv, samal ajal väheneb nende hapendumisprotsesside arv, mis on organismile kahjulikud. Selle tulemusel saavutatakse efektiivne ainevahetus ja aktiivne immuunsüsteem, kuid taastuvad nii veresooned kui ka rakud – toimub organismi „antivananemine”. Kogu hingamisega käivitatud mehhanism realiseerub läbi vere (erütrotsüütide) ja läheb laiali üle kogu organismi. Treeningu tehnoloogia näeb põhimõtteliselt ette kaks etappi – hüpoksiline režiim ja endogeenne režiim.
Hüpoksiline režiim.
See on nendele, kes pole teinud eelmises kirjutise osas toodud hingamistreeninguid. Aga, parim aeg treeningute tegemiseks on enne magamist kella 21 – 23 vahel (selle võimaluse puudumisel võib ka suvalisel ajal). Kuid õhtuse hingamise kasulikkus on 2-4 korda kõrgem. Enne hingamist toitu ei tarbita. Peale hingamist ka kuni hommikuni enam ei sööda. Nõrgad või eeltreeninguta inimesed teevad sissehingamise ainult läbi nina otse atmosfäärist. Väljahingamine suu kaudu ja läbi aparaadi.
Kõige esimene päev. Selle päeva eesmärk on oma hingamisega tutvumine. Tuleb määrata lähtepunkt – Hingamise Akti Pikkus (HAP) - kui kaua kestab summaarselt maksimaalne sisse ja väljahingamine ilma et nii hingates 5 minuti jooksul ei tekiks hingamisraskusi. Väljahingamise lõpus õhu jäägid lükata 2-4 sekundi jooksul välja tugeva kõhu sissetõmbamisega. Kui palju hingata sisse? Vaid nii palju, kui võimaldab mõõdukas kõhu liikumine ette – rind ei tõuse ega laiene. Hingates sisse, kohe ilma pausita tuleb hakata rahulikult, aeglaselt ja ökonoomselt välja hingama. Seda protsessi ühe sissehingamise algusest teise sissehingamise alguseni jälgite kogu aeg kella peal, et määrata keskmine HAP.
Kui te olete nii 5-10 minutit treeninud, siis et kontrollida saadud tulemust, pikendage väljahingamist 2 sekundi võrra. Kui see väike muutus kutsub esile õhupuuduse tunde, siis on teil HAP määratud õigesti.
Selle hingamise osa peaelementideks on ökonoomne ja mitte pingutatud ning võimaluse piires pikk väljahingamine, mis lõpeb 2-4 sekundilise kõhu tugeva sisse tõmbamisega. Sellele siis järgneb kohe 1-2 sek pikkune kõhuga sissehingamine. Veaks loetakse, kui kohe väljahingamise esimeses faasis tõmmatakse kõht sisse. Kõht selles faasis peab olema lõdvestunud. Selline tehnika sissehingamise ning kõhu sissetõmbamise pikkusega ei muutu kogu hingamistreeningute vältel. Väljahingamine aga vastavalt treenituse kasvule peab hakkama pikenema.
Hoiatus! Et mitte lubada edaspidiste treeningutega koormuse kontrollimatut suurenemist, kontrollige alati, et aparaadi augud oleksid kõik puhtad ja vabad, ning et vesi saaks vahetatud iga 20 min treeningu järel.
Tuleb vältida vigu, mis võiksid esile kutsuda struktuurkoe (surfaktant) üleliigset kulutamist. Surftaktandi defitsiit ilmneb hingeldamises ja HAP lühenemises. Sellele võivad ka viidata nii arteriaalse rõhu kõikumised, kui ootamatu nõrkus ning ärrituvus. Sellisel juhul jäetakse kaks päeva treening vahele. Uuesti alustades vähendatakse natuke vett ja kasutatakse lühemat HAP. Organismis kopsu surfaktandi sünteesi parandamiseks võiks toiduks kasutada letsitiini või seda sisaldavaid produkte: munakollane, maks, aju, päevalille seemned, nisu idusid, pähkleid.
Hüpoksiline režiim loetakse omandatuks, kui igapäevasel 40 min hingamisel on püsivalt saavutatud HAP 36 sek. Tavaliselt on selle saavutamise minimaalseks ajaks 2 kuud.
Endogeenne režiim.
Sellele režiimile minnakse üle sujuvalt peale Hüpoksilise režiimi omandamist. Põhiline muutus on selles režiimis just see mikro sissehingamise „nuusatuse” lisandumine.
Milline peab olema see „nuusatuse” maht. Põhimõtteliselt, mida lähemal on ta hingamisteede „surnud mahule” (ca 150 ml.), seda parem. See maht on õigesti valitud, kui üle päeva on võimalik HAP pikendada 1 sekundi võrra. Kui HAP ei kasva, siis tuleks natuke suurendada „nuusatuse” mahtu. Hiljem, kui endogeenne režiim on enam-vähem omandatud, siis saab hakkama ka tunduvalt väiksema „nuusatuse” mahuga, sest organismi ära petmiseks aitab ka maht 5-10 ml., mis on küllaldane ajus sissehingamise aistingu tekitamiseks.
Sisenemine aktiivsesse endogeensesse hingamisse algab tavaliselt HAP pikenemisel 65 sekundini.
Ajutised enesetunde halvenemised on seaduspärased. Selle põhjustab organismi mürgitamine toksiinidega, mis tekivad massilise bakterite, viiruste ja muu patogeense mikrofloora suremisel, mille on esile kutsunud immuniteeti järsk tõus. Seejuures nendes piirkondades võivad esineda põletikulised protsessid koos valudega, kõrgenenud temperatuuriga jne.
On kindlaks tehtud, et ülemäärased füüsilised koormused, rinnaga hingamine, liigse külmaga karastamine, ülekuumenemine, ülepäevitamine, pikad nälja(dieedi) kuurid ja muud keha jaoks stressid kutsuvad esile kudede hävingu, ateroskleroosi, aga ka kogu organismi vananemise.
Hingamistreeningu kasulikku efekti vähendab: kaloririkas toitumine, eriti suhkrut sisaldav, piim, jahutooted ning loomsed rasvad.
Põhilised soovitatavad toiduained: päevalilleõli, rasvane merekala, liha, maks, värsked puu- ja juurviljad, erinevad täistera pudrud, pähklid, päevalille- ja kõrvitsaseemned, roheline tee. Üldiselt peaks toiduainete valik vastama oma veregrupile.
Hingamistreeningu tehnoloogia:
· Valige endale mugav poos (eelistatud on istumine laua taga toolil – pildid eespool).
· Võtke hingamistoru huulik suhu nii, et oleks välistatud õhu sissetõmbamine aparaadi kõrvalt. Nina seejuures ei suleta, kuid läbi tema ei hingata.
· Hingake suuga (haiged või nõrgad võivad ninaga) läbi treeninguaparaadi aktiivselt sisse 1,5-2 sekundit – esialgu lõtv kõht liigub ette ja maksimaalselt võimalikule kaugusele.
· Alustage väljahingamist – kõht on lõtv (punnis) või liigub 1-2 cm taha selgroo poole. Väljahingamine ise kestab esimesel korral 6 sekundit. Sellele lisage iga päev 1 sekund, kuni jõuate 13 sekundini. Järgmine kord jagate selle aja juba kolmeks osaks 6-1-6. Nüüd hakake pikendama iga päev jälle seda viimast 6 sekundit, kuni jõuate jälle 13 sekundini. Ja jälle jagage see omakorda 6-1-6 jne. Viimase väljahingamise lõpus, kui õhku enam nagu ei jätku, tõmmake viimase 2-4 sekundi jooksul kõht maksimaalselt sisse, surudes sellega õhujäägid välja.
· Iga 6-sekundilise väljahingamise lõpus taastage (üritage) 1-2 cm sisselangenud kõhu esialgne asend (peale sissehingamist) ja samal ajal 1 sekundi jooksul tõstke õlad ja rinnakorvi endisele tasemele (kui nad väljahingamisel langesid). See kõhu liigutus võimaldab kopsudesse sattuda imeväikesel õhuhulgal, mida nimetatakse mikrosisseimemiseks. (Nagu lühike õrn sissetõmme lõhna püüdmiseks – eespool nimetatud „nuusatuseks”)
· Peale viimast väljahingamisportsu võite alustada uue sissehingamisega.
Nagu Te
märkasite, sellel meetodil puuduvad pausid sisse- ja väljahingamiste vahel. Ja
piltlikult näeb ta välja nii:
Treeningu ajal võib koormust tõsta
vee lisamisega:
Hingamisakti pikkus sekundites |
Algaja 5 -9 |
10 - 15 |
16 - 20 |
Edasijõudnud Üle 20 |
Vee hulk ml |
12 |
14 |
16 |
18-20 |
Ülaltoodud
treeningmetoodikad ja 65-70 sekundilise hingamisakti saavutamine ongi meid
juhtinud KOLMANDA hingamise lävele,
(millest edasi minnes tuleb juba kiire areng – minut lisandub minutile….).
Kuid enne seda tuleb tähelepanu pöörata: nina jääb hingamise ajal kogu aeg võimalikult passiivseks, õhk peaks tulema nagu ise kopsudesse ning seda protsessi nimetatakse õhu mikro- juurdeimemiseks, kusjuures sissehingamist (selle üldises tähenduses) ei toimu. Te peaaegu ei tohi tunda õhu liikumist läbi nina, õhk satub kopsudesse nagu väljapool Teie tahet - tingituna diafragma tööst.
Õige hingamistehnika puhul hingamisakti pikkus (HAP) aeglaselt kasvab, umbes 1 sekund iga kahe päevaga. Kui ühekordne juurdekasv päevas moodustab 2 sekundit, tähendab, õhku imetakse juurde liiga aktiivselt – pöörake tähelepanu rinnakorvi ja õlgade liikumisele (võimalik, et töötate liiga intensiivselt), aga kontrollige ka, et Te pole asendanud selle mikro-juurdeimemise hoopis sissehingamisega läbi nina.
Sisenemine aktiivsesse endogeensesse hingamisse algab tavaliselt kui HAP on saavutanud 65-70 sekundit. Alles peale seda võib ta äkiliselt tõusta, näiteks, 70-lt 90 sekundini ühe treeningu ajal, 90-lt kuni 120 sekundini juba järgmisel treeningul. See räägib organismi kõrgest treeninguastmest, kui on rangelt järgitud hingamise endogeense režiimi tehnikat. Edaspidi HAP suurenemine progresseerub ja võib 2-3 kuu (isegi 2-3 nädala) pärast jõuda 60 minutini. Ja kui kolmel järgneval treeningul HAP on 1 tunni tasemel, siis võib edasi treenida ka juba ilma aparaadita.
Kolmas hingamine ILMA aparaati kasutamata
Endogeenset hingamist ilma aparaati kasutamata on kõige parem harjutada rahuliku kõndimise ajal. Hingamine – diafragmaga.. Sissehingamine lühike ja aktiivne, sellele järgneb aeglane rahulik väljahingamine. Kestev väljahingamine soodustab õhu kogunemist kopsudes, mida on vaja perioodiliselt välja lasta - "ära raisata" – väikeste portsudega. Väljahingatava portsu kestvus on 3-6 sekundit ja intervall nende vahel 2-3 sekundit. Soovitatakse võimalikult ökonoomselt õhku välja suruda läbi suletud huulte ja sellise takistusega, nagu tekib läbi treeninguaparaadi hingamisel. Hingata suurema takistusega, kui see oli aparaadiga, on keelatud!
Hingamise
stereotüüp muutub. Järk-järgult ööpäevases režiimis endogeenne hingamine tõrjub
välja tavalise välimise hingamise. Jälle,
kiirendada sündmusi EI TOHI. Kuu aja
jooksul ei tohi päevane endogeenne režiim pikeneda rohkem kui 25 minutit – ligi
minut ühe päeva kohta.. Lõpuks saabub aeg, kui Teie põhihingamine ongi see
kolmas – endogeenne hingamine, v.a. magades. Magades valib organism ise
hingamisrežiimi.
Selle tulemusel, nagu nägite, välimise hingamise energia vähenes põhienergiavahetuseni. Aga põhienergiavahetus – see on energia, mis on inimesele vajalik TÄIELIKU RAHU staadiumis, st elushoidmiseks vajalik minimaalne energia. „Kolmanda“ hingamise puhul energia toodetakse „sisemiste“ hapnikuvarude arvelt. Kui tavalise hingamise puhul eraldub süsihappegaas, siis „kolmanda“ hingamise puhul vaid vee molekulid. Sellise hingamise kasutegur on tohutu, kuna terve energiavahetus toimub rakkude tasandil, ehk SAMAS kohas, kus teda tarbitakse.
Inimese vananemine ja haigused sellest alguse saavadki, et rakkudesse ei tooda küllalt ÕIGE-AEGSELT ja KÜLLALDASEL MÄÄRAL vajalikku energiat. Ning, nagu me oleme õppinud ja teame, siis tavahingamise ehk välimise hingamise puhul toimub rakkude TSENTRA-LISEERITUD energia varustus. Ja kuna liikumisteed on pikad, ning esineb ka muid mehaanilisi takistusi, siis PEAAEGU alati see energiavarustus mingil määral hilineb, või jääb natuke vajaka. Aga, KOLMANDA hingamise puhul, kui vajalik energia toodetakse õigel hetkel kohapeal, need puudujäägid kaovad ära.
Muidugi, siin me ei saa rääkida, et KOLMAS hingamine täielikult (magamise aeg), vahetaks välja tavalise välishingamise, kuid me saama luua ärkveloleku ajaks omapärase SÜMBIOOSI kahest süsteemist, mis teineteist täiendavad.
Peale selle, meie igapäevane välimine hingamine on eriti ebaefektiivne, kui me pole ennast sundinud korrapärasele füüsilisele tegevusele. Rahuolekus ligi 90% rakkudest ei saa küllaldast energeetilist ergutust. Samal ajal, isegi täieliku rahu olukorras 1 – 2 % rakkudest toimib ülekoormuse all – alludes kiirendatud kulumisele. Kusjuures – tavaliselt need 1 – 2 % kuuluvad organismi tähtsamate rakkude hulka. Ja koormuse tõustes defitsiit veelgi suureneb.
Kuid.... kolmandal, ehk sisemisel, ehk endogeensel hingamisel, inimene on suuteline raku tasandil ennast ise varustama vajaliku hapnikuga, mis saadakse keemilise reaktsiooni tulemusena vabade radikaalide ja küllastumatute rasvhapete vahel, mis on vabade radikaalide enda membraanides. See protsess käivitub, kui rakud saavad elektroonselt kõrgsageduslikult ergutatud, ning selle ergutuse toovad kohale vere erütrotsüüdid. Siit tulenevalt, rakk funktsioneerib normaalselt, kui ta saab perioodiliselt ja väljastpoolt elektroonset mõjutust. Erütrotsüüdid aga omakorda saavad oma energeetilise ergutuse kopsu alveoolide kapillaarides.
Kokkuvõtvalt, kuna hingamine on ikkagi hingamine, siis mida see NATUKE TEISTMOODI hingamine läbi Frolovi aparaadi muuta saab.
Aga nagu elus paljudel juhtudel, on mõni „natuke“ – äraarvamatult „PALJU“. Teooria, nagu märkasite, on pikk ja keeruline, kuid üritaksin teha lühikese „ümmarguse“ kokkuvõtte.
Kõigepealt – HAPNIK – kahe otsaga asi. Ühest küljest hädavajalik energiaallikas, kuid teisest küljest, nagu juba ülal märgitud, elusorganismi rakkude suurim hävitaja. Meile siiani õpetatud – rind ette ja hinga „täie rinnaga“ – puhas üleskutse meie enda hävitamiseks. Inimesel kopsudes õhumullikesed selles sisalduva hapnikuga lähevad alveoolipragudest kapillaaridesse. Juba kopsude laiendamisel 65 % moodustuvad suhteliselt laiad praod ja vereringlusse lähevad suured mullid suure hapnikulaenguga. Sellised suured mullid kannavad edasi tinglikult nimetatuna „kuuma“ energiat, mis oma teel rohkem hävitab, kui parandab.
Kui oma hingamistreeningu esimeses pooles me võitlesime selle vastu kahel moel:
1. Vähendasime hapniku hulka sissehingatavas õhus
2. Suurendasime süsihappegaasi hulka,
Siis nüüd – hingamistreeningu teises pooles - mida see väike muutus (KATKENDLIK ja PIKENDATUD väljahingamine) annab. Tavalisel ehk välimisel hingamisel toimub õhumullikeste sisseimemine alveoolidesse kopsude kõrgendatud rõhu faasis. Tavalises hingamistsüklis on ta ca 15-20 % ajast. See aga ütleb, et tavalisel hingamisel iga tsükliga ( 3 – 4 sek) toimub vaid üks kord st. ühe portsjoni õhuhapniku mullikeste sisseimemine. See protsess kestab vaid 0,1 sekundit, ning selle ajaga kõigest 2 – 4% erütrotsüüte saavad ergutatud. Aga meil on nüüd endogeense hingamise puhul ühes hingamistsüklis enam mitte üks portsjon sisseimemist vaid mitu üksteisele järgnevat ja kõik on kõrgendatud rõhu faasis.
Veel tagasi kopsude ehituse juurde. On selgeks tehtud, et kopsu ülemisel ja alumisel osal on eri võimalused õhumullikeste vastuvõtmiseks. Kopsude ülemises osas on alveoolide võrk rohkem arenenud, kuid vereringe ise ja rõhk on väiksemad, kui allosas – just vastupidi loogiliselt vajalikule. Ning on ka selgeks tehtud, et kui natuke „kopse täis puhume“ st hingame välja takistu-sega, siis kopsu eri osade töövõime ühtlustub – paremuse suunas.
Nüüd kokku liites kolm toimingut –
1. Diafragmahingamine (alveoolide peened praod),
2. rõhu tõstmine kopsudes ja
2. pikaks venitatud ning tükeldatud väljahingamine, saamegi selle, mis kardinaalselt muudab meie rakkude energiavahetust.
Endogeense hingamise puhul saame tohutu koguse imeväikeseid õhumullikesi, imeväikeste hapnikuosakestega, mis omakorda ergutavad tavaolukorrast 8 – 12 korda rohkem erütrotsüüte, ning need liikudes kapillaarides edasi, põrgates kokku küll soonte seintega ja ka omavahel – kaotavad nii kahjuliku „kuuma“ energia“, viies edasi „külma energiat“ , kui ka tekitavad selle hädavajaliku kõrgsagedusliku elektroonilise võnkumise, käivitades keemilise protsessi vabades radikaalides küllastumatute rasvhapetega, mille tulemusel tekib rakkudes kohapeal ainevahetuseks vajalik HAPNIK.
Frolovi aparaadis õhumullikeste tekkimist nimetatakse barboteerimiseks
– sisemises kambris loodavad õhumullikesed täidavad põhimõtteliselt kahte
funktsiooni: esiteks, nad niisutavad
sissehingatavat õhku, mida võib kasutada ravipreparaatide inhalatsiooniks; teiseks, õhumullikeste lõhkemine
sissehingamise juures pinnaga
kokkupuutumisel ja kui õhk läbib peeneid bronhe, tekitab suletud ruumis õhu
aktiivse mikrovibratsiooni (mikromassaaž), mis annab meile veel täiendava
positiivset efekti. Frolovi aparaati on proovitud ka täiendada (vt.
ülal 2005.a. mudel). Ülesse on lisatud kamber eeterõlide jaoks ja põhja on
tehtud teistmoodi augud ning üldmaht on tõstetud 300 ml-ni. See aparaat kannab uut nime: ITI. (Inhalaator – Trenazöör
- Individuaalne). Kuid … Frolovi originaal on ületamatu!!!
Kokkuvõtvalt, kasutades endogeenset hingamist - organism, õhuhapniku minimaalsel kasutamisel, omandab võime töötada rakkudes välja maksimaalse hulga energiat, tõstes organismi kõikide biokeemiliste protsesside aktiivsust; olgu see uute ainete süntees või ainevahetusproduktide utiliseerimine, mis on mõeldamatu ilma energiata. Endogeense hingamise tingimustes raku energiavahetus saavutab uue kvaliteedi, luues tingimused kõikide organite ja süsteemide optimaalseks tööks – taastuvad ka mitmeid aastaid rikutud olnud organite struktuurid ja funktsioonid.
Selle
hingamisega me säilitame tervise kõrge taseme, arendame oma füüsilisi ja
vaimseid võimeid ning tunduvalt aeglustame
vananemise protsessi .
Võibolla oleks ilmekas tuua kaks näidet, mille poolest erineb välimine hingamine sisemisest.
Saate valida – Kumb Te olla
tahate:
Hobune – tüüpiline välimine hingamise esindaja – ja hobust on nii kerge „ära ajada“,
või....
Heeringavaal – sisemise hingamisega – võib tundide kaupa õhust suurema liikumistakistusega vees kiirusega ligi 90 km/tunnis taga ajada kalaparvi, ning seejuures – VÄSIMATA. Kuid, võimaldades vaalal ka hingata „kuuma energiat“, st. likvideerides kopsude tööks vajaliku rõhu, ehk teisiti öelduna – tõmbame vaala kaldale. Olgu siis seda„head“ hapnikurikast õhku kui palju tahes – vaal hukkub.
Kui keegi teaks, miks on Emake Loodus säilitanud INIMESEL kõik need miljonid aastad VÕIMALUSE taastada ENERGIASÄÄSTLIK JA TERVISLIK SISEMINE hingamine???
Organismi rehabilitatsioon hingates läbi Frolovi inhalaatori
|
I Etapp II Etapp III Etapp |
Frolovi inhalaatorit
soovitatakse haiguste puhul:
Krooniline bronhiit
Bronhiaalastma
Kopsuemfüseem
Kopsude koldeline tuberkuloos
Südame isheemiatõbi
Hüpertoonia
Asteeniline sündroom
Patoloogiline kliimaks
Osteokondroos
Ateroskleroos
Haigused, mille põhjusteks on organismi ainevahetuse häired
ÕIGE HINAMISE PRAKTILINE KASU
KÜLMETUSHAIGUSED – kuidas vältida?
Sissejuhatus
Nagu ka juba eespool olen maininud, siis esimesed suuremad andmed hingamise uurimisest ja selle praktilisest realiseerimisest on jõudnud meieni koos Jooga õpetusega. Vana-India joogid lõid spetsiaalse ja unikaalse hingamise gümnastika, millele anti nimeks „pranajama”. See sõna koosneb kahest osast: „prana” – see sümboliseerib elu energiat ja „jama” – mis tähendab pausi või kinnipidamist. Seetõttu „pranajama” tervikuna ongi süsteem hingamise juhtimiseks kinnipidamise ja pauside abil.
Vastavalt jooga õpetusele, saab organism pranat toidust, veest ja õhust. Kõik elulised protsessid organismis määratakse ära nende komponentidega. Kui nüüd küsida enda käest, et kus siis seda „pranat” kõige rohkem on, siis on vastus niigi selge: "Ilma toiduta, kui inimene saab vett ja hingata, siis võib ta elada kuni 60 päeva, ilma veeta — mitte üle ühe nädala. Aga ilma õhuta, olgu seda vett ja toitu niipalju kui tahes, suudab inimene vastu pidada vaid minuteid".
Joogid määratlevad pranat, kui elujõudu, kui energiat, kusjuures neil on arvamus, et hingamisharjutused tugevdavad ja parandavad prana ringlust inimese kehas ja et see protsess on veel tulemusrikkam, kui sellest võtab osa ka AJU. Nende arusaamise järgi oli inimese „energeetiline ladu” või „aku” päikesepõimikus, kust siis see jagunes laiali üle terve organismi. Teadlased suhtusid pikka aega skeptiliselt „prana” doktriini, samuti nagu ka joogast tuhat aastat hiljem Hiinas tekkinud „tsigun” süsteemi, milles energiakandjat, olenevalt kasutusriigist, nimetati „tsi”, „ki” või „tši”. Tegelikult see skeptiline suhtumine puudutas rohkem küll fraseoloogiat, kui asja sisulist olemust.
Ka kaasaja teadlased jõudsid arusaamisele, et inimese hingamissüsteem mängib ülitähtsat energeetilise varustamise süsteemi rolli. Kusjuures see süsteem on väga dünaamiline —vastavalt dünaamiliselt muutuvatele energiavajadustele, mis omakorda sõltuvad ajast, energeetilisest koormusest jne. ja seda kõike erinevalt kuid üheaegselt inimorganismi kõikides erinevates funktsionaalsetes ja eri kohtades paiknevates osades. Põhimõtteliselt oleks tore, kui inimesel oleks mingi energia koguja, kollektor või ladu või isegi mitu, mis siis suudaksid operatiivselt reageerida ja rahuldada organismi/organi muutunud energiavajadust niikaua kuni jõuavad tööle hakata energiavarustamise põhikanalid. Aga mida pole, seda pole. Tõsi, iga rakk omab siiski mingisugust „kütusevaru” koormuse tekkimise esimesteks momentideks, kuid sellest jätkub ainult esimesteks momentideks. Eks sama ole ka kaasaegses tööstuslikus energiavarustuses – ei ole ei elektrijaamadel elektri akumuleerimise seadmeid, ega ka suurtes katlamajades soojuse akumuleerimise seadmeid. Selliste seadmete kasutegur oleks suhteliselt väike ja ise need seadmed oleksid ääretult kallid. Seetõttu peavad eluorganismid ja ka inimene rahulduma vaid looduse poolt antud IMETLUSVÄÄRSE HINGAMISSÜSTEEMIGA, mille aluseks on HINGAMINE.
Ma otsustasin selle materjali lisada mu „Hinga ennast terveks….“ Toodud hingamise põhimõtetele seetõttu, et kui nüüdseks ehk on mõnel lugejal juba tekkinud huvi LAIENDADA veel enda teadmisi hingamise ja selle tähtsuse vallas.
Pidevalt ilmub trükist igasuguseid materjale või isegi raamatuid
kõikvõimalike sportlike liikumiste kohta. Kõik nad kiitlevad, kui hästi mingi ala…. jooks, kepikõnd jne mõjub nii lihastele kui südamele
ja kaalule ja…aga mitte üks kirjutis ei taha mitte midagi
mainida, kuidas nendesse liikumistesse suhtub inimese hingamissüsteem –
süsteem, mis annab võimaluse, kui üldse annab, leida nendest liikumistest see
üleskiidetud positiivne pool.
Kui Sina, armas lugeja, ei oma mitte mingit ettekujutust hingamissüsteemist, siis suurima tõenäosusega on selline „tervisesport” mõttetu, et mitte öelda - tervisele isegi kahjulik.
KUIDAS
ME HINGAME
Hingamine — see on terve protsesside kompleks, mis tagab inimese organismi energiaga varustamise, selle energia laialijagamise ja rakkude poolt omastamise, aga ka selle protsessi juures tekkinud jääkainete väljaviimise. Keemiast lähtuvalt see tähendab organismi hapnikku sattumist, selle kasutamist hapendumisprotsessides ja organismist vee(auru) ja süsihappegaasi eemaldamist. Neid protsesse võiks energeetilisest vaatevinklist lähtuvalt võrrelda kütuse põletamisega sooja saamiseks. Ka meie kehas orgaaniline kütus oksüdeerub õhuhapnikuga ja selle tulemusel samuti eraldub energia. Seejuures tekkinud süsihappegaas ja vesi tagastatakse atmosfääri. Kui lõkkes põlevad hapniku abil puud ja saadakse selle tulemusel süsihappegaas ning vesi ja eraldub soojus, siis meie kehas hingamise kaudu „põlevad toiduained” annavad ka süsihappegaasi ja vee, aga koos sellega saadakse ka vajalik energia keha mehaaniliseks tööks – jooksuks, kepikõnniks jne.
Ega meil kauaks ei jätkuks põletamismaterjali, kui me selle „kütuse” varusid ei täiendaks igapäevase söömise näol.
Meie kehas „põlemist” ühendab kolm protsessi: 1. hapniku tulemine, 2. süsihappegaasi eemaldamine, 3. organismi varustamine „kütusega”, mis omakorda toimub seedeprotsesside kaudu. Kõik need kolm osa on väga tihedalt omavahel seotud, kuid domineeriv neist on HINGAMISPROTSESS. Maa peal elu eksisteerib päikeseenergia ning maakoores ja atmosfääris olevate keemiliste ainete baasil. Taimede maailm, kasutades päikeseenergiat, süsihappegaasi ja vett, loovad fotosünteesi teel orgaaniliste ainete molekule, nende hulgas ka kõige tähtsamaid molekule – valgu molekule. Taimedel sünteesi protsesside tulemusel eraldub atmosfääri hapnik. Ülejäänud elus maailm kasutab enda toitmiseks just taimede maailma poolt loodud orgaanilisi aineid ja õhku eraldatud hapnikku. Õhuhapniku osavõtul inimese organismis toimuvad nende orgaaniliste ainete ümbertöötlemine, et saada oma elutegevuseks vajalikku energiat.
Elusolendite maa peale tekkimise protsess sõltus olulisel määral sellest, kuidas olend suutis enda jaoks välja töötada mooduse saada enda keha eluks vajalikku energiat õhuhapniku ja taimede poolt sünteesitud orgaaniliste ainete kasutamisel. Käesoleval ajal on atmosfääri õhuhapniku kogus küllalt kõrge ja moodustab 21% üldisest õhumahust. Kuid see pole alati olnud nii. Rohkem kui 600 miljonit aastat tagasi hapnikku atmosfääris peaaegu polnudki. Atmosfäär koosnes peamiselt lämmastikust ja süsihappegaasist. Seoses taimede maailma tekkimisega ca 350 miljonit aastat tagasi, hakkas tasapisi hapnikuhulk atmosfääris suurenema ja süsihappegaasi kogus vähenema. Kaasaegne atmosfääri koostis formeerus umbes 140 miljonit aastat tagasi, kui taimede maailm oli saavutanud „kriitilise massi”, mis suutis juba muuta atmosfääri koostist. Seega ligi 400 miljonit aastat kestis bioloogiline evolutsioon maailmas, kus oli suhteliselt vähe hapnikku ja palju süsihappegaasi. Sellel perioodil saadi energiat mitte hapendumisprotsessidega, milles osales õhuhapnik vaid domineeris protsess ilma õhuhapniku osavõtuta, mis on ka praegu tuntud nime all – anaeroobne põlemine. Seda põlemistüüpi kutsutakse veel „aeglaseks põlemiseks”, mis iseenesest on aeroobse (õhuhapnikuga) põlemisega võrreldes tunduvalt ökonoomsem, ilma energia suurte kadudeta.
Anaeroobne põlemine või hingamine seisneb selles, et orgaaniliste ainete molekulid lagunevad ja hapnevad selle hapniku baasil, mis on nende molekulide koostises juba olemas.
Kui nüüd atmosfääri ilmus hapnik,
hakkas realiseeruma aeroobne hingamismoodus,
mis kasutas juba õhuhapnikku. See
hingamise moodus anaeroobsega (aeglane ja ökonoomne) võrreldes on
tunduvalt intensiivsem ja suudab varustada organismi, millel on suurte
füüsiliste koormuste tõttu vajalik ka võimas, olgu või ebaökonoomne
energiavarustus. Käesolevaks ajaks ongi aeroobne hingamine muutunud
elusolenditel põhiliseks. Kuid lõplikult pole ka kadunud elusolendid, mis
kasutavad anaeroobsed hingamise liiki. Näiteks, isegi inimese loode oma arengu
algstaadiumis kasutab anaeroobset hingamist. Ka täiskasvanud inimesel on
momendid, kui käiku läheb anaeroobne hingamine – suurel füüsilisel koormusel,
kui õhuhapnikuga hingamisest jääb väheseks. Aga MIS on suur koormus? Suur koormus võib olla ka suhteliselt väike
koormus, kui inimene on treenimata või nõrk või haige.
Anaeroobsel hingamisel
glükoosi hapendumine ei toimu täielikult, vaid osaliselt ja kuni piimhappe
tekkimiseni. Seega, kui Teil füüsilise koormuse korral on lihases tunda valu,
siis see tähendabki, et antud lihase rakud on üle läinud anaeroobsele
hingamisele ja lihastesse hakkab kogunema piimhape, ehk teisiti väljendades –
Teie kehas on hapendumisprotsesside PUUDULIKKUS. Selle tulemusel tavaliselt tekib hingeldus, mis on organismile vajalik,
et suurendada hapniku laekumist, mis
võimaldaks kogunenud piimhappe
eemaldamist.
Hingamissüsteemi ehitus
Inimese hingamissüsteemi ehitus, anatoomia ja selle süsteemi füsioloogia on aastatuhandete pikkuse meditsiinilise kogemusega selgeks õpitud ja aegade jooksul ka kirjalike töödega vormistatud.
Hingamissüsteem koosneb hingamisteedest, mida mööda õhk liigub sisse ja välja, ning õhu vastuvõtjast – kopsudest.
Hingamisteed koosnevad:
- NINA - tähtsaim organ külmetushaiguste vastu
võitlemises
Nina — see on väga omapärane organ, terve füüsikaline, keemiline, analüütiline laboratoorium — need pole mitte kaks augukest, kuhu oli lapsepõlves hea sõrmi või muud toppida, aga terve süsteem käänulisi kanaleid. Ninakoobas või ninaõõs jagatakse kaheks osaks – hingamis- ja haistmistsooniks.
Haistmistsoon hõivab enda alla osa keskmisest ja kogu ülemise osa ninakarbikust. Selle osa limaskestal asetsevad tundlikud närvirakud — retseptorid, siin algab haistmisanalüsaator; mille abil me tunneme ja määrame lõhnu. Juba ammu tuntud aroomiteraapia mõjub ka läbi nina selle osa – sisse hingates mitmesugused eeterõlid võimaldavad parandada mitte ainult nina enda limaskesta olukorda ja hingamise kvaliteeti, vaid ka organismi mitmeid teisi funktsioone, näiteks närvisüsteemi tööd.
Hingamistsoon hõivab ninakarbiku alumise ja osa keskosast. Ninal on ka sisemine sein — nina vahesein. Selle vaheseinaga on nina jaotatud kaheks osaks – võrdseks või mittevõrdseks, sõltub inimese individuaalsest omapärast. Ninaõõne seinad ja vaheseinad on kaetud seestpoolt limaskestaga. Hingamistsooni limaskesta rakud mitte ainult ei erista lima, vaid neis on ka erilised rakud ripsmekestega, mis pidevalt teevad võnkuvaid liigutusi sagedusel kuni 250 võnget minutis. Need ripsmekesed võnguvad vastu sissehingatava õhu liikumise suunda ja puhastavad selle tolmuosakestest. Sellisel viisil nad soodustavad lima külge kleepunud osakeste liikumist neelu poole. Need rakud eraldavad ka mitmesuguseid aineid, milledel on mikroobidevastane toime, kaitstes meid seega infektsioonide eest. Nina limaskesta pindala on ligikaudu 160 ruutmillimeetrit. Sellisel viisil ninas sissehingatav õhk filtreeritakse, puhastatakse tolmust ja mikroobidest ning niisutatakse. Tänu nende ripsmekeste liigutustele võõrkehad eemaldatakse koos limavooluga. Läbi nina hingates väheneb ka gaaside ja kahjulike aurude toksiline mõju. Lühidalt – ninas toimub õhu ettevalmistamine kopsudesse andmiseks. Ja kuna need algtingimused on erinevad – õhu temperatuur ja niiskus ja puhtus on maakera eri regioonides erinev, siis ka nina kuju ja vorm on polaaralade elanikel teistmoodi iseloomulike tunnustega, kui soojemate rajoonide elanikel.
Sissehingatav õhk ninaõõnes üheaegselt seguneb niinimetatud „surnud mahu” (vt. tagapool)õhuga, soojeneb ja muutub niiskemaks. Seejärel õhk satub ninaneelu (neelu ninamine osa), edasi suuosasse ja neelu kõri osasse. Siia osasse satub õhk otse läbi suu hingates. Nina vaheseina mõlemal pool on pikergused väljaasted — need on ülemine, keskmine ja alumine ninaõnarad. Ninaõnarate või uurete all on ninakäigud (ülemine, keskmine, alumine).
Tänu nina erilisele ehitusele õhk ei lähe sealt läbi vabalt, vaid takistusega ja aeglaselt. Ja veel üks huvitav fakt — õhu liikumise suund järsult muutub! Pange tähele, minnes läbi nina, sissehingatava õhu vool järsult pöördub, pöördub allapoole. Sellisel viisil, läbi nina hingates, nii sissehingamise kui väljahingamise puhul tekib nagu kahekordne takistus. Õhuvoolu takistus läbi nina hingamisel on sõltuvalt olukorrast ligikaudu 1,5—4 korda suurem, kui suu kaudu hingamisel.
Ööpäeva jooksul nina laseb läbi ligikaudu 10000 (kümme tuhat) liitrit õhku!!!
Nina — see on hingamise peamine «kanal», aga suu — varukanal, täiendav «avariikanal». Läbi suu võib hingata, kuid ainult suurima hädavajalikkuse puhul: kui nina on kinni või ei hinga nohu tõttu, või kui tehakse rasket füüsilist tööd.. Kui inimene rahulikus olekus hingab läbi suu, kui ta, näiteks, istub või lamab poollahtise suuga — see rikub tunduvalt hingamisprotsessi, gaasivahetust, soodustab erinevate hingamis-, südame-vereringe-, närvisüsteemi ja muude haiguste tekkimist. Teadlased oma uuringutes avastasid huvitava fakti. Selgus, et hingates läbi suu vaid tühised 15 minutit, võib hapnikusisaldus veres langeda kuni 25%! See on ühe hingamise paradoksi näide.
Selline kahjulik komme või
harjumus — hingata rahulikus olekus läbi suu, näitab organismi füsioloogiliste
reservide langust, ehk teisiti öeldes – nõrka tervist. Mis veel hullem, see
võib esile kutsuda debiilsuse kasvu.
Psühhiaatriast on ju ka teada, et
debiilsusega haigete puhul ülimalt tihti
kohatakse läbi poollahtise suu hingajaid. Sajanditepikkuse jälgimise ajal
on märgatud, et kui inimene pidevalt
hingab läbi suu, siis ta rikub oma
närvisüsteemi funktsioone, mille tulemusel võibki tekkida nõrgamõistuslikkus.
Seega, vaadake tähelepanelikult enda ümber. Kui Te tõesti tähelepanelikult
vaatate ennast ümbritsevatele inimestele sellest vaatevinklist, siis kindlasti
märkate, ja mitte ainult üks kord, inimesi, kes perioodiliselt või pidevalt
istuvad , käivad, magavad poollahtise suuga.
Ka pediaatrid teavad, et kui lapsel on adenoidid, pidev nohu ja hingab halvasti (nina ei hinga) — ta pidevalt haigestub kõikvõimalikesse külmetushaigustesse, bronhiiti, bronhiaalastmasse, angiini, ja tihti esinevad ka närvirikked. On veel teada, et laste ebanormaalne hingamine kutsub esile kilpnäärme kasvu ning seega ka organismi arenemise aeglustumise. Seejuures on veel võimalik erütrotsüütide hulga vähenemine 15-20%, hemoglobiini vähenemine 5—10%.
Kahjulik harjumus hingata
läbi suu ilmneb tihti juba lapsepõlves.
Kuid, kahjuks, lapsevanemad tavaliselt ei tea/oska sellele tähelepanu
pöörata ja arstid lihtsalt ei pööra või ei pea vajalikuks seda teha, et
koheselt hakata last õpetama õigesti läbi nina hingama.
Seetõttu lapsel lõpmata palju kordi ravitakse küll nohu või adenoide (näärmelised vohandid), tonsilliiti (mandlipõletik), bronhiiti, astmat jne., aga laps käib ikka rahulikult ringi suu poollahti, ning MITTE KEEGI ei pööra sellele tähelepanu. Kuid ei ravimid, soojendused, massaažid ega muud… NIIKAUA KUI LAPS HINGAB LÄBI SUU — LAST TERVEKS EI TEE. Ka lihtne käsk lapsele – „Pane suu kinni” siin ei päästa – siin on vaja selgitust ja õpetamist läbi nina hingama. Ja kui Te selle saavutate, siis tervis hakkab imeväärselt kiiresti paranema ning ravimitega ravi kasutegur tunduvalt tõuseb - see aga võimaldab kasutada MINIMAALSEID doose, sest olgu need ravimid nii head ja kahjutud kui tahes, üleliigne keemia on ikkagi ebatervislik nii lapsele kui täiskasvanule.
Nüüd on Teil aeg ka ennast kontrollida: kui hästi Teil töötab nina, on
Teil nii, et üks pool ninast hingab paremini, kui teine pool. Kas teil tekib
mõnikord vajadus rahulikus olekus järsku hakata läbi poollahtise suu
hingama?
Millised variandid saite? Nina
hingab alati hästi (esineb väga harva), perioodiliselt, kord üks, kord teine
pool hingab paremini, üks ninapool jääb
kinni (tihti ja paljudel), nina hingab halvasti või üldse ei hinga (kahjuks
küllalt tihti). Miks paljudel inimestel perioodiliselt üks ninapool hingab
halvemini, kui teine? Aga sellel lihtsal põhjusel, et on olemas üks
füsioloogiline reeglipärasus — «nina tsükkel», kui umbes iga 90 minuti tagant
ninakäikude läbitavus muutub. Seda tuleb lugeda normiks, sest kui üks
ninapooltest laseb vähem õhku läbi, siis seeaeg seal toimuvad protsessid, mida
võiks piltlikult nimetada „hooldustöödeks”. Kui aga juhtub, et ainult üks
pooltest pidevalt töötab halvasti või üldse ei tööta, siis viitab see tõsistele häiretele
hingamissüsteemis ja ka kogu tervises. Isegi juhul, kui olete veel noor ja ka
analüüsid on Teil nagu korras – ikkagi viimane aeg pöörata tõsist tähelepanu
oma tervisele ja esmajärjekorras hakata parandama või taastama hingamissüsteemi
normaalset seisukorda – läbi nina hingamist.
Pisike soovitus: õppige juhtima oma hingamist rääkimise ajal (sissehingamine tehke alati läbi nina). Kinnitan Teile, et see on väga kasulik harjumus — rääkima hakkate võib-olla natuke vähem ja ka aeglasemalt, kuid see-eest Teie sõnad kõlavad soliidsemalt ja kaalukamalt, ning mis veel tähtsam – Teil tekib VÕIMALUS läbi mõelda, mida järgmisena öelda, et „sülg ei tooks suhu tühja mulinat”. Ka ei teki vajadust pidevalt suud või keelt või kurku niisutada.
Kokkuvõtlik reegel nina kohta —
rahulikus olekus ja ka kerge füüsilise töö korral ÜRITAGE sisse hingata ainult
läbi nina nii sisse kui välja. Kõnelemise (ka laulmise) ja keskmiste füüsiliste koormuste korral sisse hingatakse läbi nina ja
välja suu kaudu. Ning ainult „avarii”
korral (nina traumad), ja suurte füüsiliste koormuste
korral on lubatud ajutiselt ja võimalikult lühikeseks ajaks hingata
läbi suu nii sisse kui välja. Kuid võimalikult kohe, peale koormuse
lõppemist (jooks, suusatamine…) on vajalik taastada
hingamine – rahustada hingamine, sulgeda suu ja minna üle normaalsele läbi nina
hingamisele.
- kõri, trahhea
Neelu kõriosast õhk läheb
kõrisse. Kõris asetsevad häälepaelad, mis reguleerivad hääle tekitamiseks
vastavaid pilusid. Ja nendest piludest läbiminev väljahingatava õhu vool annab
hääleefekti. Nina
läbinud, soojendatud, filtreeritud
ja niisutatud õhk jõuab nüüd kõrisse, kus läbi hääle prao suundub meie
sisemisse „akvalangi” – meie kopsudesse, selleks et neid täita, et tuua
meile elu ja tervist elulainetel
„purjetamiseks”. Minnes läbi hääleprao õhk võib „teha tööd”, kui häälepaelad on
pingutatud – nad tekitavad õhuvoolule takistuse ja hakkavad vibreerima, mille
tõttu võime rääkida, laulda jne. Sellisel viisil, või selles hingamisteede
punktis lõikuvad ja on vastastikustes sidemetes hingamise- kõne- ja osaliselt
seedimise (toidu neelamine) protsessid.
Peale kõri jõuab õhk hingamiskurku või trahheasse, mille pikkus on 9-
- bronhid ja kopsud
Kaela osast trahhea suundub
rinnakorvi ja IV, V roide kõrgusel jaguneb paremaks ja vasemaks peamiseks
bronhiks. Trahhea jagunemise koht kannab nimetust trahhea kahvel.
Bifurkatsiooni (kaheks jagunemise) nurk on keskmiselt 70°. Parem peamine bronh on laiem ja kitsam
vasemaga võrreldes ja asetseb ka rohkem vertikaalselt. Vasak peamine bronh asetseb enam
horisontaalselt, natuke peenem paremast, kuid peaaegu 2 korda pikem sellest.
Peamised bronhid jagunevad teise astme bronhideks jne…Kopsujuurte
rajoonis bronhid jagunevad esialgu osa- ja siis segmentaarseteks
bronhideks. Segmentaarsed bronhid jagunevad edasi
veel peenemateks bronhideks, kusjuures iga bronh jaguneb kaheks, mille tõttu
kokkuvõttes moodustub parema ja vasaku kopsu bronhiaalne puu. Piltlikult võib
öelda, et meie sees on «puu», millel on tüvi, palju-palju oksakesi ja harusid,
ning tohutu kogus «lehekesi» (kuni 700
miljonit!!!). See —bronhiaalne «puu», on täielik süsteem hingamistorukesi ja
bronhe. Algab meie hingamispuu kohe peale häälepaelu trahheana. Trahheast, nagu
võimsast puutüvest, väljuvad kaks kopsu bronhi (vasakusse ja paremasse kopsu).
Need suured, laiad bronhid jagunevad mitmekordselt (kuni 22 korda) ikka väiksemateks ja
peenemateks, peenikesteks hingamistorukesteks
— bronhioolideks. Selle mitmekordse jagunemise tulemusel hingamisteede
läbilõike pindala suureneb rohkem kui
4,5 tuhat korda! Nende hingamistorukeste viimases lõpus, nagu väikesed
lehekesed, asetsevad imepeened õhumullikesed. Neid õhkukandvaid mullikesi
nimetatakse alveoolideks. Alveoolide läbimõõt on
Meie hingamise bronhiaalpuu on erakordselt sarnane tavalisele puule – nii nagu tavalise puu lehtedes toimub gaasivahetus, toimub meie alveoolides samuti gaasivahetus. Pange tähele — järjekordne paradoks! Gaasivahetus toimub ainult alveoolides, seda kopsude osa nimetatakse hingamistsooniks. Meie kopsudes enamuses õhuteede osas (bronhiaalpuu 1 – 21 tasand) toimub vaid edasiliikumine, õhu tsirkulatsioon hingamisliigutuste toimel, kuid pole gaasidevahetust ei trahheas, bronhides ega ka bronhioolides. Seetõttu mitte juhuslikult ei nimetata seda kopsude osa — anatoomiline surnud ruum. Surnud ruumi maht tavalisel tervel inimesel on umbkaudu 2,22 ml/kg. Ja alles seal, kus asuvad alveoolid, sajad miljonid neid väikeseid õhumullikesi, toimub gaaside vahetus kopsude (atmosfäär) ja vere vahel. See osa kopsudest (22—23 tasand) nii ka nimetatakse — hingamistsoon. Põhiliselt on alveoolid 23 tasandil, millel on siis nimi — hingamise respiraatortsoon. Ja hingamistsoonis toimivad omad seadused. Peamiseks gaaside edasiliikumise ja ventileerimise mehhanismiks hingamistsoonis on gaaside difusioon. See tähendab, ventileerimine, liikumine, segamine hingamistsoonis toimub hapniku ja süsihappegaasi kontsentratsioonide vahe tulemusel kopsu alveoolides ja bronhiaalpuus.
Seetõttu hingamise efektiivsust
määratakse mitte niivõrd selle järgi,
kui tihti ja kui palju õhku me «pumpasime» läbi bronhide (surnud
ruumala), vaid selle järgi, kui palju gaase, millised hapniku ja süsihappegaasi
mahud segunesid alveoolides, s.t selle
järgi, milline oli alveolaarne ventilatsioon. Tugevdatud, sügav hingamine, eriti
veel sage hingamine, tihti osutub väheefektiivseks seetõttu, et me sellisel
juhul teeme üleliigset füüsilist tööd, mõttetult kulutame energiat kasutule
õhumassi liigutamisele mööda hingamistorukesi, mööda surnud ruumala. Tavalises olukorras surnud ruumala ei ole
eriti suur, kuid tõstes hingamisteedes rõhku
Bronhide limaskesta rakud toodavad ja eritavad pidevalt lima (ka tervetel inimestel). See lima kaitseb bronhe, selle külge «kleepuvad» tolmuosakesed. Aga terves bronhiaalpuu pikkuses, bronhide pinnal on miljonid peeneid ripsmekesi. Need ripsmekesed (ülipeened karvad) moodustavad ripsmeepiteeli. Ripsmed on pidevas võnkliikumises, suunates küllalt kiiresti limavoolu trahhea poole. Need ripsmekesed töötavad faktiliselt nagu «igavene kojamees», puhastades kopse päeval ja öösel, ilma puhkuse ja puhkepäevadeta. Alveoolides enam aga sellist kaitsvat lima ega ripsmekesi pole, seal kopsude ja organismi kaitsefunktsiooni täidavad immuunrakud. Eks nüüd mõelge ise, kui me rikume õhku õues ja tootmisruumides, kui enesetapja mõnuga vabatahtlikult ja nüri järjekindlusega imeme sisse mürgist tubakasuitsu, kui kaua siis ikka suudavad vastu panna kopsude looduslikud puhastamise ja kaitsemise süsteemid.
Ja kui enam ei suuda, siis kannatavad nii kopsud, kui kogu organism.
Kui me räägime kopsudest, siis reeglina peame silmas bronhiaalpuud ja alveoole, kopsukude.
Kopsud — on paarisorgan, mis hõlmab enamuse rinnaõõne mahust. Kopsud asuvad pleuraalõõnsuses, korrates põhiliselt selle piirjooni. Parem kops ja vasak kops on teineteisest eraldatud keskseinaga. Mõlemas kopsus eristatakse tippu ja kolme pinda — välist, või ribide, mis külgneb ribide ja ribidevahelise alaga, alumist, või diafragmaalset, mis külgneb diafragmaga, ning sisemist, või keskseinalist, mis siis külgneb keskmise seinaga.. Parema ja vasaku kopsu mõõdud on erinevad, mis tulenevad sellest, et diafragma parem kuppel asetseb kõrgemal ja ka südame asemest, mis on nihkunud vasemale. Iga kops eristatakse osadeks, mis on eraldatud sügavate piludega. Parem kops koosneb kolmest osast, vasak - kahest osast Osade suhe on selline; parem ülemine — 20 %, keskmine — 8 %, parem alumine — 25 %, vasak ülemine — 23 %, vasak alumine — 24 %.
Kopsud asuvad siis rinnaõõnes
mõlemal pool südant. Neil on koonuse kuju, mille alus külgneb diafragmaga.
Kopsude osad omakorda jagunevad segmentideks, ja kummalgi kopsul on 10
segmenti. Segmendid koosnevad lõikudest, milledesse kuuluvate bronhide läbimõõt
on juba umbes
Kopsukude vahetult, moodustades alveoole, koosneb spetsiaalsetest rakkudest — alveolitsiitidest. Need rakud oma eluprotsessis moodustavad ja eritavad spetsiaalset ainet — surfaktant. Sõna on harjumatu ja võib-olla keerukas, kuid ise see aine — surfaktant, on eluliselt tähtis. Et seda paremini mõista, toome paar võrdlust. Silma pisaranäärmed toodavad pisaraid, mis kaitseb silmamuna kuivamise eest, süljenäärmete rakud toodavad sülge, mis kaitseb suud kuivamise eest ja sisaldab ka seedefermente. Nii ka kopsude rakud, alveolitsiidid, mis siis eristavad spetsiaalset ainet — surftaktanti, mis nagu imeõhuke kelme katab alveoole seestpoolt.
Surfaktandi tähtsaim funktsioon on alveoolide stabiilsuse ja elastsuse tagamine – mitte võimaldada neil kaotada oma ruumala – peale sissehingamist „tõmbab“ alveoolide mahu normaalseks, ning peale väljahingamist „paisutab“ alveoolide mahu normaalseks, et mitte „kinni kleepuda” Surfaktandi tootmine (süntees) sõltub paljudest põhjustest, teatud määral sõltub ta isegi närvisüsteemi seisukorrast. Äärmiselt negatiivselt mõjutavad surfaktandi tootmist sellised „kultuursed” seltskondlikud toimingud nagu suitsetamine ja alkoholi tarbimine.
Kopsukude on organismi kõige suurem pind, mis kontakteerub vahetult väliskeskkonnaga. Aga see väliskeskkond võib tihti olla agressiivne, vaenulik, ohtlik – mitmesugused keemilised ühendid linnade atmosfääris, teravalt külm õhk, kuum õhk jne. Loomulik, et sellistele ohtudele organism püüab vastu astuda. Seetõttu ongi hingamistee keeruline, et õhutemperatuur jõuaks enne kopse muutuda tervislikuks, hingamisteedes, kogu bronhide ulatuses töötab pidevalt ja aktiivselt kaitse, puhastus ja immuunsüsteem, et kopsu sattudes oleks seal minimaalselt tolmuosakesi või baktereid/mikroobe. Kuigi alveoolid on kaetud väga tiheda kapillaaride võrguga, võivad nad ebaühtlaselt osa võtta hingamise protsessist. Võimalikud on situatsioonid, kui osa alveoole on rahuolekus ja ei ventileeri (nagu oleksid suletud). Võivad olla olukorrad, kus alveoolid nagu töötavad, kuid nende alveoolide ümber pole vereringet (kapillaarid suletud). Sellisel juhul need alveoolid praktiliselt ei võta osa gaasivahetuse protsessist. Seetõttu on meil vaja normaalseks ja heaks hingamiseks, et alveoolide ventileerimine ja alveoole ümbritsevate kapillaaride vereringe oleks kindlas omavahelises proportsioonis.
Hingamise
mehaanika
Välimisel hingamisel liiguvad rindkere lihased ja peamine
hingamislihas – diafragma. Nad teostavad kopsude ventileerimist, st. nende
täitmist uue õhuportsuga sissehingamise ajal ja „äratöötatud” alveoolse õhu eemaldamist väljahingamise ajal. Sissehingamisel diafragma tõmbub kokku ja
muutub siledamaks, rinnaõõne maht suureneb. Terves organismis diafragma teeb
kuni 18 võnget 1 minuti jooksul , liikudes
Niisiis, võib öelda, et inimesel on kaks lihaste liikumise süsteemi: tavaline ja hingamisliigutuste süsteem. Need kaks süsteemi peavad omavahel tihedalt koordineeruma, st. kogu organismi lihaste tegevus peab olema kooskõlas hingamissüsteemi lihaste tööga. Siin tuleb jälgida ja täita „mittesegamise” printsiipi: kogu organismi lihaste liikumine ei ei tohi häirida hingamissüsteemi lihaste tööd ja vastupidi. Inimese füüsiline või vaimne töö, käimine või jooksmine, suvaline poos - kõik nad peavad olema koordineeritud hingamisliigutustega. See koordinatsioonisüsteem kujuneb välja iseenesest ja kogu inimese elu jooksul, aga seda võib ka teadlikult ja tahtlikult kujundada spetsiaalsete hingamisharjutustega või treeningutega, kus ühed liikumised sünkroniseeritakse sissehingamisega ja teised väljahingamisega.
Haigused või traumad, mis võivad takistada hingamissüsteemi tööd:
1. Õhu sattumine mingi õnnetuse või avarii tagajärjel pleuraalõõnde, mis ümbritseb kopse – kutsub esile kopsude kollapsi (kokkulangemise) ja viib hingamise tõsiste häireteni.
2. Tuberkuloosi puhul lagunevad kopsu koed ja organismi hingamisvõime väheneb.
3. Pleuriidi puhul tekib pleura põletik ja pleuraruumi hakkab kogunema vedelik. See raskendab tunduvalt hingamist, kuna läbi pleura toimub lihaste liikumise ülekanne kopsu koele.
4. Astma puhul bronhide seinte silelihased tõmbuvad üleliia kokku. See kutsub esile hingamiskanalite peenenemise, mis siis raskenda hingamist.
5. Maksa ja põrna ruumala suurenemine tõstab diafragmat ülespoole ja teeb selle väheliikuvaks. Liialt ülesse tõusnud diafragma surub mõlema kopsu alumisele osale, mis kutsub esile alveolaarse ja tsirkulatsioonilise protsessi seiskumuse kopsu alumises pooles.
Välise
hingamise olemus
Inimese organism kasutab sümbioosi aeroobsest ja anaeroobsest hingamisest, kuid lülitab anaeroobse sisse, kui aeroobne mehhanism ei suuda tagada organismi energiavarustust täielikult. Siit saame teha järelduse, et reliktne, anaeroobne, hingamissüsteem inimesel siiani eksisteerib, kuid seda kasutatakse vaid reservina avariiolukordades.
Inimese hingamise energeetikat saaks lühidalt kujutada nii: iga raku juurde on vaja tuua energiat, st. hapniku ja tagada energiavahetusprotsesside käigus tekkinud süsihappegaasi eemaldamine. Iga raku energiaga varustamine peab toimuma sünkroonselt elutegevuse protsessidega ja see süsteem peab töötama täpselt ning tõrgeteta. Iga energeetilise süsteemi töörežiimi häire viib meid kõrvalekaldumatult haigusteni ja ka enneaegse vananemiseni.
Seetõttu ongi väga tähtis koht just energia TRANSPORTIMISE süsteemil kõikjal mööda organismi. Selle süsteemi tõrked kutsuvad esile ülemineku anaeroobsele hingamisele, kuid siin tuleks juhtida tähelepanu seigale, et mitmete kasvajate rakud oma elutegevuseks vajavad just anaeroobset hingamist.
Putukatel ja paljudel lülijalgsetel toimub energia transport vahetult läbi õhutorukeste süsteemi. Sellise energiavarustuse mehhanismi tootlikkus on suhteliselt väike, kuid arvestades nende kuju ja kaalu – ega neil pole rohkem vajagi.
Suurema tootlikkusega on "keemiline" ülekande moodus: siin spetsialiseeritud hingamisorganist (kopsud, lõpused…) voolava verega viiakse energia organismi kudedesse ja vere vastupidise vooluga tuuakse sealt ära energiavahetuse jääkproduktid. Sellise protsessi alguses võetakse ümbritsevast keskkonnast hapnik ning tagasi antakse süsihappegaas ja veeaur.
Seega, inimese hingamine sisaldab mitu gaasi- ja energiavahetuse etappi: atmosfääri ja kopsu alveoolide vahel, alveolaarse õhu ja vere vahel, vere ja rakkude vahel, ja vahetused, mis toimuvad rakusisesel hingamisel.
Inimese organismis eksisteerib funktsionaalse isereguleeruv
hingamisesüsteem; mis vastavalt organismi vajadustele, määrab ära nii hingamise
sügavuse kui tiheduse. Rahulikus olekus TERVE inimene hingab sisse ja
välja 6—8 liitrit minutis. Selle aja
jooksul jõuab läbi kopsu kapillaaride tiheda võrgu voolata
Tavalises olukorras on hapniku kontsentratsioon atmosfääris kõrgem, kui veres, seetõttu õhuhapnik läheb läbi alveoolide verre.
Ja vastupidi, süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris on alati madalam, kui veres, seetõttu süsihappegaasi vool on hapniku omale vastupidine – kopsudest atmosfääri.
See, mis toimub organismi sees, on juba rohkem keerulisem, et seda seletada mingi ühe protsessi või mehhanismiga.
Põhilisi muutusi, mis toimuvad organismi hingamisel selgitab kõige lihtsamalt füüsikalis-keemiline hingamismehhanism. Nii kirjeldab seda protsessi meditsiiniline kirjandus. Energiavahetuse kogu teekonnal toimub hapniku ja süsihappegaasi molekulide liikumine kõrgema kontsentratsiooniga alast madalama kontsentratsiooniga alale. Hapnikuga rikastatud veri kannab selle koerakkudeni. Tänu rakkude pidevale elutegevusele ja funktsioneerimisele tarvitavad nad hapnikku ja eraldavad süsihappegaasi. Hapniku kontsentratsioon rakkudes on peaaegu alati madalam kui juurdevoolavas veres, aga süsihappegaasi kontsentratsioon rakkudes on alati vere omast kõrgem. Seetõttu toimubki gaasivahetus rakkude ja vere vahel. Hapnik läheb verest rakku ja süsihappegaas läheb rakust verre.
Missugune mehhanism seob hapnikku verega?
Iga südame löögi ning vere kavitatsiooni ponderomotoorse jõu tulemusel tekib vere edasiliikumise
impulss kopsu kapillaarides ning hapnik läheb vere plasmasse. Alveolaarses õhus
hapniku partsiaalrõhk on
Inimorganismi normaalseks elutegevuseks hinnatakse hapnikuvajadust 250-300 milliliitrit minutis.
Kuidas toimub hingamisprotsesside reguleerimine, kuidas organism saab teada millised on tema energiavajadused keha eri osades?
Kõik hingamise reguleerimise süsteemid on suunatud sellele, et hoida alveolaarse vere kindlat koosseisu: 14%О2, 5,5%СО2 (muu on lämmastik). Seda suhet hoitakse kopsu ventileerimise abil. Nagu juba eelpoolt teame - Parameeter, mis reguleerib kopsude ventileerimist — СО2 partsiaalrõhk alveolaarõhus.
Välimise
hingamise parameetrid
Eksperimentaalselt mõõdetakse mitut hingamise parameetrit ja nende järgi hinnatakse kogu hingamissüsteemi seisukorda.
Kopsude eluline maht — see on maksimaalne õhukogus, mis on
kopsudes peale kõige sügavamat sissehingamist, ja mida võib jõuga välja
hingata. Kopsude eluline maht on keskmiselt
Õhu kogust, mis läheb läbi kopsude 1 ühe minuti jooksul, nimetatakse
hingamise minutimahuks või kopsude
ventilatsiooniks minutis. Inimese füsioloogiline
VAJADUS on 2 kuni
Hingamissüsteemi seisukorda võivad iseloomustada ka teised näitajad (tervetel):
Hingamismaht -
Hingamise sagedus kuni 15 korda minutis; Kaasajal aga juba 16-18 ja isegi 20 korda minutis
Minuti üldventilatsioon maks
Alveolaarne ventilatsioon
Eritamine — 280 milliliitrit minutis;
Tarbimine — 330 milliliitrit minutis.
Rahulikus olekus iga
sissehingamisega satub kopsu
NÜÜD JÕUAME PÕHJUSENI, MIKS INIMESTEL TEKIB KÜLMETUSHAIGUS. Praktilise
võttes on kõik ju seda märganud, et mida külmemaks läheb õhk, seda raskem on
meil hingata. Ning põhjus selleks on imelihtne - külma käes inimese NORMAALNE
hingamissüsteem (nina kaudu) läheb üle pealiskaudsele hingamisele, kuna
hingamiskeskus reguleerib hingamisemahu sellisele LUBATUD kogusele, mida keha
jõuaks enne kopsu sattumist üles soojendada, et ta ei kahjustaks kopsu kudesid.
ERITI suure külma puhul see õhu kogus
võib isegi väheneda praktiliselt võttes
„surnud ruumi” mahuni – 150 ml., ning hingates lühikest aega sellises õhus
hakkabki tekkima tunne õhupuudusest. Inimesel jääb kaks valikut – hingata
sügavamalt (tavaliselt hingatakse siis läbi lahtise suu), või minna külma käest
soojemasse kohta.
INIMESE KÜLMA KÄES VIIBIMISE AEG PEALISKAUDSEL HINGAMISEL SÕLTUB
TÄIELIKULT TEMA TREENITUSE ASTMEST!
TREENIMATU INIMENE,
aga see on selline inimene, kelle hingamismaht on ÜLE NELJA LIITRI ÕHKU
MINUTIS, ei või kaua hingata pealiskaudselt, ta AVAB SUU ning hakkab sügavamalt
ja kiiremini hingama, ja … õhk, mis satub OTSE KOPSU, kutsub esile
HINGAMISTEEDE ja KOPSUDE ülejahtumise + veel kõik kahjulikud elemendid, mida
nina oleks õhu ettevalmistamise ajal kõrvaldanud (kahjulikud gaasid, tolm,
mustus, haigusttekitavad pisikud jne.)….ja inimesel
ei jäägi muud üle, kui haigestuda.
Treenitud hingamisega inimene võib aga LÄBI NINA hingates külma käes
olla tunduvalt kauem ja ilma igasuguste ebameeldivate tagajärgedeta.
HINGAMISE TREENIMISEST lugege osas: „Hinga ennast terveks“
Kui iga sissehingamise maht on ligikaudu 500 milliliitrit,
ja sellest 150 ml moodustab surnud maht, siis ainult 350 milliliitrit õhku võtab vahetult osa
hingamisprotsessis ja jõuab alveoolideni. Seega on ühes minutis alveolaarse
ventilatsiooni maht umbes
Hingamissüsteemi
eneseregulatsioon
Tavaliselt inimese hingamissüsteem töötab nii, et alveolaarse õhu ja vere gaasivahetuse intensiivsus on sama intensiivne kui alveolaarse õhu gaasivahetus atmosfääriga. Aja jooksul selle koosseis ei muutu.
See saab toimuda tänu hingamissüsteemi eneseregulatsioonile. Kemoretseptorite signaali järgi aju „otsustab” võtta atmosfäärist vajalik kogus õhku. See otsus närviimpulsside kujul saadetakse hingamise lihastesüsteemile. Kuid… nende signaalide koopia salvestatakse ja säilitatakse selleks, et kontrollida selle käsu/ülesande täitmist. Kui see sissehingamise ülesanne sai normaalselt täidetud ja ka saadi aju poolt välja arvutatud õhu kogus, siis võrreldes „koopiat” esialgse informatsiooniga, loetakse hingamisakt täidetuks ja formeeritakse järgmine hingamistsükkel. Kui aga nüüd tagastuva info signaalid ei vasta „koopia” hingamisvajaduse andmetele, siis tekivad signaalid, mis korrigeerivad sisse- või väljahingamise protsessi.
Hingamise eneseregulatsiooni võimalused on väga suured. Inimene VÕIB ISE hingamistreeningute abil kehtestada endale vajalik hingamise struktuur. Näiteks, sukeldujatel on sellised treeningud hädavalikud, ja käesolevaks ajaks on vee all olemise rekord vist juba 5 minutit.
Kuidas on siis võimalik olla vee all kauem? Tavalisel sukeldumisel hinge kinni pidades, inimese organismis hakkab kogunema süsihappegaas. Selle suurenemine kutsub esile refleksi hingamiseks – tavaliselt sissehingamiseks. See on aga petterefleks, sest arvestades kopsudes olevat õhuhulka ja hapnikuvajadust ühes minutis, ei ole küsimus hapniku vähesuses. Aga, nagu me eespool lugesime, siis igas minutis inimene eraldab 250-270 ml süsihappegaasi ja sellest ta tahab lahti saada. Ja kui seda ei juhtu, siis süsihappegaas hakkab organismis kogunema. See kogunemine omakorda kutsub esile olukorra analüüsi kemoretseptorite poolt ja tulemuseks on hingamissüsteemi eneseregulatsiooni vastav refleks – väljahingamise refleks. Väikeste mitmekordsete väljahingamiste abil saab olukorda natukene leevendada, kuid sisuliselt mitte eriti, sest nende väikeste väljahingamistega hingame välja ka selle hapnikuosa, mis pole veel ära kasutatud. Kokkuvõttes – süsihappegaasi kogus pidevalt kehas kasvab ja lõppude-lõpuks refleksid jäävad peale.
Olukorda saab aga natuke parandada, kui teame hingamise põhitõdesid ja rakendame tavaolukorras kahjuliku mooduse. Enne sukeldumist oleks vaja maksimaalselt tõsta kopsude ventilatsiooni – teha 3-4 korda kiireid ja sügavaid sisse-väljahingamisi, et vähendada süsihappegaasi kontsentratsiooni VERES. See annab meile täiendavat aega, enne kui retseptorid hakkavad esile kutsuma hingamisreflekse. Sellega aga üle pingutada ei tohi, sest kui süsihappegaasi kontsentratsioon veres langeb kriitilise punktini, siis võib tekkida hoopis hingamise seiskumine. Kas see seiskumine on ajutine või jääv, see on juba enda otsustada – elu või surm, sest mõistliku treeninguga on võimalik seda kriitilist punkti kaugemale nihutada. Aga sellise hingamissüsteemi olemasolu juba ise näitab, millised omapärased peidetud võimalused on inimese organismil.
Olustiku mõju hingamisprotsessile
Välise hingamise puudulikkus tekib siis, kui kopsude ventilatsioon saab rikutud, kui rikutakse kooskõla verevarustuse ja kopsu üksikute osade ventilatsiooni vahel. Ka inimese emotsionaalsed või psüühilised reaktsioonid välistele teguritele võivad mõjutada hingamisprotsessi muutust ja kopsusüsteemi eneseregulatsiooni.
Inimene ISE võib parandada oma välimise hingamise protsessi, aga samas
seda ka halvemaks muuta. Suureks kurvastuseks tuleb tõdeda, et ühiskonnas on
olemas teatud käitumise stereotüübid, seda ka hingamise alal. Näiteks, käibel
on „tõde”, et hea on hingata „täie rinnaga” ja „värsket hapnikurikast
õhku”. Ka kirjanduses, eriti
armastusromaanides võrreldakse ilu… „neiu rind lainetas” .. suures
tunnetepuhangus. Reeglina aga, need stereotüübid on kaugel õigest
hingamissüsteemist, ning neid järgides me mitte ei paranda oma hingamist ja
tervist, vaid, vastupidi – võime hoopis halvendada.
Õige hingamissüsteem peab hoidma veres optimaalses tasakaalus hapniku ja süsihappegaasi suhte. Füüsilise koormuse juures toimub kudedes hapniku osavõtul intensiivne põlemine ja süsihappegaasi kontsentratsiooni suurenemine. Kemoretseptorid reageerivad sellele suurenemisele ja hingamise eneseregulatsiooni süsteem suurendab hapnikurikka vere juurdevoolu. See suurenemine võib olla saavutatud kas vere juurdevoolu kiirendamisega või veresoonte laiendamisega.
Ja vastupidi, süsihappegaasi defitsiit surub veresooned kokku. Kui inimene kunstlikult tõstab ILMA VAJADUSETA oma hingamise intensiivsust, siis suureneb veres hapniku kontsentratsioon organismile kasutu hapniku arvel. See hapnik „sõidab” mõttetult koos verega organismis ringi, sest hapnik ei leia rakendamist, kuna rakkudes pole vaja energiat toota. Samal ajal aga organismist kaob ära süsihappegaas – teise eemalduskanali (bikarbonaatkanali) kaudu ja veresooned surutakse veel rohkem kokku.
Kõik kaugest vanast ajast pärit ettekujutused õigest hingamisest on
suunatud sellele, et MITTE oma vale käitumisega hingamise alal esile kutsuda
veres oleva hapniku ja süsihappegaasi disbalanssi.
Miks siis kaasaegne inimene seda ikka veel teeb?
Õige hingamine võimaldab vältida paljusid haigusi ja enneaegset
vananemist. Seda tõestab nii kaasaegne
teadus, kui mitmetuhandeaastane inimkonna kogemus.
Hingamine: mis see selline on ja kuidas on «korraldatud»?
See küsimus on väga tähtis ja nõuab põhjalikku ning detailset
kirjeldust. Esialgu tutvume üldpildiga, ning hiljem vaatleme detaile
«Hingamine — mis see on?». Üldiselt me kõik teame, et hingamine on meie keha kõige tähtsam vajadus, kõige tähtsam protsess organismi elu tagamisel. Mõelge ja kontrollige ka ise, kas on midagi muud rohkem vaja, kui õhku. Siin pole midagi keerulist. Vastuse sellele küsimusele saate paari minuti jooksul – kui sulgete tihedalt enda nina ja suu. Seetõttu kasutame mõnikord ka võrdlust – „vajalik kui õhk”. Seega on inimese elutoimingud järgmises tähtsuse järjekorras: HINGAMINE, UNI, VESI, SÖÖK.
Hingamise protsess ja funktsioon on väga tihedalt, lahutamatult seotud meie organismi väga paljude funktsioonidega – närvisüsteemi seisukorraga (sealhulgas ka meie meelelu), vereringe organitefunktsiooniga, ainevahetusega, keha temperatuuriga, meie keha liikumisega, rääkimise (laulmise) protsessiga, st. TERVE organismi seisukorraga. Ja mitte ainult seisukorraga «siin ja praegu», vaid ka organismi reservvõimalustega, selle adaptsioonivõimega (võimega kohaneda).
Hingamist või hingamissüsteemi seisukorda ei ole vaja hinnata mitte
tema antud hetke parameetrite järgi (hingamisliigutuste sagedus, hingamise
maht), vaid ka tema reservis olevate näitajate järgi, hingamissüsteemi
adaptatsioonivõimaluste järgi. Nagu praktilised kogemused näitavad, esimeses
järjekorras inimesel langeb organismi ja hingamissüsteemi reservi potentsiaal.
Nõrgenevad, vähenevad (ammenduvad) adaptatsioonivõimed — see periood on «haiguse eeskoda», aga seda perioodi ei oska
keegi arvestada. Seetõttu hiljem haigus murrab juba sisse täie hooga — halveneb enesetunne, analüüsid muutuvad
viletsaks jne.
Ja ka organismi vananemise protsess on tihedalt seotud hingamissüsteemi nõrgenemisega, tema varuvõimete kahanemisega.
Seetõttu hingamisspetsialistid räägivad, et hingamine võib olla hea, terve, «tugev» — st. tal on head varuvõimalused ja adaptsioonivõimed. Räägitakse ka, et hingamine on «nõrk» — st. reservil on madalad võimalused ja kui on nõrgenenud nii kogu organismi kui ka hingamissüsteemi adaptsioonivõime. Sellisel juhul organism enam pole võimeline kompenseerima tekkinud muutusi, ei saa hakkama tekkinud häiretega või normist kõrvalekalletega. Kui ühes rahvatarkuses natuke sõnu muuta siis saame: «ütle mulle, milline on su hingamine, ja ma ütlen, milline on su tervis».
Nagu meditsiinilised uurimised on tõestanud, inimene — see on üks tervik. Teame, et hingamisprotsess on lahutamatult seotud vereringega, energia- ja ainevahetusega, happe-aluselise tasakaaluga organismis, vee-soola vahetusega. On kindlaks määratud hingamise vastastikused seosed selliste funktsioonidega nagu: uni, mälu, emotsionaalne toonus, töövõime ja organismi füsioloogilised reservid, tema adaptsiooni (kohanemise) võimed.
VEEL KORD:
ÕPPIGE ÕIGESTI HINGAMA, siis tekib teil veres õige hapniku ja
süsihappegaasi suhe, mis VÕIMALDAB ka külmas õhus hingata läbi nina ning
VÄLTIDA KÜLMETUSHAIGUSI!