kuidas sa võisid!!!

postitas: lumekiisu - 10.05.2008, 2008-05-10 10:18, loetud: 903x

Kuidas sa võisid??? Kui olin kutsikas, siis esinesin ma sulle oma veidrustega, panin sind naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast sain ma sinu parimaks sõbraks.
Kui ma olin pahandust teinud, viibutasid sa minu poole oma sõrmega ja laususid: ”kuidas sa võisid?” kuid siis sa leebusid ja keerasid mu ümber et mu kaela sügada.
Sul oli kogu aeg kiire, aga ikkagi leidsid sa aega minuga tegelemiseks. Mäletan neid õhtuid kui nuuskisin sinu voodis ja kuulasin pealt sinu saladusi ja saladuslike unistusi.
Uskusin et elu ei saagi olla parem!!!
Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis, auosõitudel, ja jäätist söömas. (mina sain ainult vahvli, sest sa ütlesid et jäätis on koera tervisele kahjulik.) ja ma tegin pikki uinakuid päikese käes, oodates et sa õhtul jälle koju tuled. Lõpuks hakkasid sa aina rohkem aega tööl veetma
Ja pühendusid oma karjäärile. Sa otsisid üha enam endale inimesest kaaslast. Ootasin sind kannatlikult, toetasin sind läbi südamemurdmiste ja pettumiste. Mitte iilagi ei noominud ma sind halbade otluste eest, kuni sa armusid...
Tema, nüüdseks su naine ei ole ´´koerainimene´´, aga ikkagi näitasin ma oma pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid, jagasin sinu erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin sammuti nende eest h.o.o.l.i.t.s.e.d.a.
Aga teie muretsesite, et ma võin neid vigastada, ja nii ma veetsingi aega enamjaolt teisetuppa või kuuti pagendatuna.
Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis. Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid mind mu karvadest, sorkasid oma näppa mu silma uurisid mu kõrvu tegid mu koonule musi... ma armastasin kõiki nende puudutusi, sest sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud. Hiilisin nende voodisse ja kuusalin nende saladusi. Me ootasime koos sinu auto mürinat sisse sõidu teel. Kunagi oli aeg mil keegi küsis : ´´on sul koer?´´ sa võtsid mu pildi rahakotist välja ja rääkisid minust pikalt...
Viimastel aastatel vastasid sa lihtsalt ´´jah´´ ning muutsid teemat. Ma polnud enam ´´sinu koer´´, olin ´´lihtsalt koer´´
Sa panid pahaks igat välja minekut, mis sul minu jaoks teha tuli.
Nüüd on sul karjäär, ja võimalus kolida korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma ´´perekonda´´ aga oli aeg mil olin mina sinu perekond.
Olin autosõidu pärast elevil, kui me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas koerte, kasside, hirmu ja lootuse järele. Täitsid paar paberit, ja laususid: ´´loodan et leiate talle hea kodu´´ nad kehitasid õlgu ja saatsid mulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust et leida kode keskealisele emasele, mis siis et paberitega. Pidid oma poja sõrmed mu kaelarihmast lahti kangutama, kui ta karjus: ´´ei isa! Ära luba neil võtta minu koera!´´ ja ma muretsesin tema pärast
Ja õpetuste pärast, mida sa olid talle alles jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning aususest kõigi olendite vastu. Andsid mulle head – aega patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid minu kaelarihmast kinni võtma.
Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.

Kui sa olid lahkunud, tulid kaks kena naist ja arutasid et seda kolimist teadsid sa juba kuid ette,aga ei teinud katsetki mulle ise kodu anda. Nad raputasid pead ja laususid nad raputasid pead ja laususid: ´´kuidas sa võisid...´´ nad on nii hoolitsevad meie vastu, kuivõrd nende kiire graahvig võimaldab.
Loomulikult toidavad nad meid, aga ma kaotasin isu juba mitme päeva eest. Algul, kui keegi mu puurist möödus, sööstsin ma võre juurde, ja lootsin et see oled sina... et see on vaid halb unenägu... et see on keegi kes hoolib... keegi kes võiks mu päästa. kuid mõistsin, et ei suuda võita tähelepanu püüdmises vallatute kutsikatega, kellel pole mingid minevikku mida meenutada. Taandusin kaugesse nurka ja ootasin. Kuulsin samme kui ta kord minu juurde tuli ja ma tatsasin temaga vaiksesse, äärmiselt vaiksesse ruumi.
Ta tõstis mu lauale, kratsis mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd juhtub,
Aga samas oli mingi leevendus, et vangisolemise päevad on otsa saanud. Nagu minu loomuses oli, olin tema pärast mures. Ta oli murdumas koorma all mida ta kandis ja kuidagi teadsin ma ette iga tema liigutust. Õrnalt asetas ta žiguti mu esikäpa ümber ja samal ajal jooksis pisar mööda ta põske. Lakkusin tema kätt sammuti nagu olin toetanud sind aastaid tagasi. Ta lükkas osavalt süstlanõela mu veenidesse, ma tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas mu kehas. Vaatasin tema silmadesse ja pomisesin: ´´kuidas sa võisid!?´´ võibolla sai ta minu koerakeelest aru sest ta sosistas: ´´mul on nii kahju!´´ ta kallistas mind ja ütles et see on minu töö, teha kindlaks et ma läheksin praegusest erinevasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, ega salvataks, ega hüljataks. Ja kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema,

Kohta täis armastust ja valgust. Ja kõigest praegusest palju erinevasse paika. Ja kasutades oma viimast energjat üritasin ma oma saba liputada, et ta aru saaks et ´´kuidas sa võisid´´ei olnud temale suunatud. See oli sinule suudatud, mu kallis peremees, sest ma mõtlesin sinust, ma mõtlen sinust, ja ootan sind igavesti.ehk näitavad teised sinu elus sulle samapalju hoolitsust ja truudust, nagu sa mulle olid näitanud.




Kuigi lugu ´´kuidas sa võisid´´ ei ole minu kirjutatud, tahan ka mina, et see lugu leviks edasi. Et see paneks inimesed mõtlema. Et see vähendaks tuhande looma surma igal aastal.
Sest mõtle ise, kui kord tuleb sinu uksest sisse politsei koos inimesega kel on piits käes, ning nad viivad suu puuri, ja piinavad sind! Paras teile! Ehk siis mõtlete enne kui oma looma varjupaika lasete panna.

Märksõnad: see  ei  ole  minu  kirjutatud.