Lukus Suu, Murtud Süda.

postitas: EvanescenseGirl - 21.01.2014, 2014-01-21 21:38, loetud: 643x

1.osa
Vihma sajab. Väljas on külm. Sügise esimesed päevad. Mööda maanteed kõnnib üks neiu. Pole kindel, kas ta nutab või mitte kuna vihma ju sajab, aga üks mis on kindel, ta nägu on märg. Ta tilgub. Ta on kõndinud juba väga kaua aega - kui kaks tundi jutti on kaua. Ta pea on tühi - mõtted puuduvad. Sihtpunkti kuhu jõuda pole, eesmärk on ainult kõndida ning muud midagi. Varsti ta enam ei jõua. Ta nõrkeb ning kukub põlvili teele. Kedagi pole läheduses. Silmad täituvad pisaratega, peadselt voolavad pisarad tüdruku silmist põskedele ning voolavad aeglaselt sealt alla. Tüdruk pühib kiirelt need pisarad ära. Ta ei taha nutta vaid olla tugev, kuid ta ei suuda, ükskõik kui tugev ta ka poleks olnud. Sellel hetkel ta nuttis, südamest nuttis. Kuuldes läheneva auto häält ning ka õrnalt autotulesid nähes kadusid pisarad ta silmist. Ta tõusis ning otsustas tagasi kõndida. Auto seisatas. Sealt astus välja üks noormees, kes uuris mis neiuga juhtus. Tüdruk ei tee tast välja vaid kõnnib edasi, jättes noormehe endale järgi vaatama. Mis juhtus, et tüdruk nuttis?
" Tere. Olen Annabel. Tegelikult ma ei teagi, kuidas seda päeviku värki kirjutada või nii, aga eks ma siis proovin. Ma jutustan oma elust. Mu jutt algab aastate eest, kui ma olin 16. Tegelikult ma pidin kuu aja pärast saama 17. Oli mai kuu. Mu sünnipäev oli aga juunis. Nagu tavaliselt olin ma sõpradega väljas, kui järsku liitus meiega üks võõras noormees. Mu pilk jäi temale kauaks pidama. Tavaliselt muutusin ma häbelikuks, kui keegi võõras meie seltskonnaga liitus - nii ka seekord. Ma vaatasin ainiti maha või sõpru. Rääkisin ainult siis kui midagi vaja öelda oli. Talle silma vaadata ma ei julgenud, ma ei julgenud teda üldse vaadata, ainult alguses vaatasin, kuid jah, mitte kaua. Aga samas ikkagi piisavalt, et mulle jääksid meelde tema näojooned, silmade värv, mis oli sinakas - hall, ka juuste värv jäi silma - see oli blond, värvitud blond, kui täpsem olla. Ma teadsin, et ma saan nagunii temaga tuttavaks. Õige pea, sain ma ta nime teada, see oli Kristo. Kuna kell sai juba piisavalt palju siis ma otsustasin koju minna. Ma sain kõigilt kalli, nagu tavaliselt. Kuid tollel päeval sain ühe kalli rohkem, kui tavaliselt, nimelt Kristolt kalli. Tegelikult polnud see midagi erilist. Ma teadsin seda ju kohe alguses, et ma ei armu temasse, mul oli kõikide võõrastega selline võõrastus tunne.
Et siis minust natukene. Ma polnud just kõige ilusam tüdruk, minu arvates vähemalt. Paljud sõbrannad ütlesid küll, et oioii, kui ilus ma olen, kuid ma ei uskunud neid. Omaarust olin ma kole ning paks. Okei, see oli veidi suur liialdus. Tegelikult ma nii päris ei arvanud ikka küll. Ma olin sellise keskmise kehaehitusega, mitte paks ega ka peenike pole. Juuksed, hmm, need olid mul pikad, sellised poole seljani, järku lõigatud, tukk on mul ees, selline viltune. Peale selle olin ma selliste hele brünettide juustega. Aga minus puudus see erilisus. Ma olin totaalselt tavaline, nagu iga teine tüdruk, kes sulle tänaval võis vastu kõndida. Oeh, mida ma siis veel räägin?! Näiteks seda, et tegelikult ma teadsin, et armastus on olemas, aga ma arvasin, et ma olen nii tugev, et suudan vältida kellegisse armumist. Tegelikult ma olingi. Oli palju poisse, kes mulle meeldisid või kellega ma hästi läbi sain, kuid ma ei lasknud kellegil endale hinge pugeda, sest ma kartsin jubedalt haiget saada. Siis kui keegi lähedamale sai hakkas tööle mu südames kaitse refleks ning ma tõrjusin ta lihtsalt ära. Loomulikult ei öelnud ma kellegile, et ta mulle kasvõi natukenegi meeldis, issand see oleks rikkunud ju sõpruse ära ning seda ma ei tahtnud. Nii, aitab vist küll minevikus rääkimisest. Ma hakkan nüüd jutustama nagu kõik alles toimuks, üritades meenutada, kuidas kõik täpselt oli, aga vahest võib ka minevikuline vorm sisse tulla, kuid ma loodan, et see kedagi ei häiri.
Niisiis. Hommik on, äratuskell tiriseb, muidugi olen ma pahane, et see kell pidi mind ülesse ajama. " Ma tahan magada " sosistasin ma vaikselt. Kuid jah, magada mul ei lastud, sest ema tuli minu tuppa ning ütles kurjalt mulle, et kui ma kohe ülesse ei tõuse ei jõua ma bussi peale. Ma elan koolist üpris kaugel. Jalgsi kõnniksin ma kooli pool tundi, aga ma eelistan ikkagi bussi. Vahest ma kõnnin ka, kuid seda siis, kui bussiga minna ei viitsi. Kõnnin siis koolikott seljas esikusse ning viskan selle sinna maha. Siis lähen kööki, kus ootas mind väike üllatus. Nimelt...

Märksõnad: Järjejutt