Living like in a dream #20 Paus!

postitas: StarLover - 14.06.2009, 2009-06-14 00:03, loetud: 889x

Nüüd viimane ja väike vahe vaja puhata ka. hakkan nüüd neid edasi kirjutama !

Eelmises : "Tohib ühineda?" küsis ta minult. "Muidugi," ütlesin talle.Nick viskas minu juurde pikali,pani oma käed minu ümber ja puges päris kaissu kohe.Palav hakkas.Panin oma käed tema ümber ja ütlesin : "Palju parem." Nick naeratas ja vajutas ühe mõnusa suudluse,mis tegi tuju kohe palju paremaks.


Kuna ma olin saanud ka omale luku toale kooli ajal,tõusin ja keerasin ukse lukku. "Miks sa lukku keerasid?" küsis Nick. "Ma ei taha,et keegi praegu segaks." ütlesin kaissu tagasi ronides.Nick naeratas ja ütles : "Ma ka ei taha." Ma lihtsalt naeratasin selle peale,ja juba leidsin end soojast.Uinusime varsti selles soojuses.Ärkasime kell 22.00 . Õigemini mina ärkasin,Nick mingi 10 minutit magas kauem.Ma ootasin,tema ärkamist.Ta haigutas suure suuga,ja naeratas siis.Teised sättisid juba magama.Meie oma sassis soengutega kõndisime mööda maja ringi ja otsisime süüa.Joe,Kevin ja Kerli naersid meie üle.Kõik läksid magama,meie Nickiga olime oma une täis maganud ja vaatasime telekat."Läheks õue?" küsis ta minult. "Sellise tormiga? Hull oled?" küsisin imestunult.Õues oli tugev torm."Autoga." ütles ta veel. "Ei,mitte mingil juhul,tead sa kui palju õnnetusi on juhtunud sellise tormi ajal?" küsisin ma talle imelikult otsa vaadates."Jala siis,no kuule,mis me siin toas ikka teeme.Paneme soojalt riidesse." proovis ta mind välja meelitada.Mõtlesin veidi ja ütlesin siis : "No,okei." jõudsin vaevalt oma lause lõpetada kui Nick juba riideid vahetama jooksis.Jõudsin vaevalt järgi talle.Panin püksid jalga,mingi 2 pusa vähemalt,paksu jope,kaks paari sokke ja saapad.Õues oli tõeliselt külm.Nick naeris ja küsis : "Kindel et külm ei hakka?" raputasin vaid pead.Kuigi ise ta oli enam vähem sama soojalt riides. Astusime välja,tuul tahtis mütsid peast ära puhuda.Astusime väravast välja ja küsisin siis : "Kuhu poole?" Nick vaatas veidi ringi. "Paremale." ütles ta peale järele mõtlemist.Toppisin salli näo ette suht jahe hakkas.Me läksime parki.Pühkisime pingi puhtaks ja istusime sinna.Kui mul kindaid poleks olnud oleks ma vist ära külmunud seal.Nick ei olnud sellise külmaga harjunud, temal kindaid polnud.Pühkisin oma kindad lumest puhtaks ja võtsin tema käed enda kätte,et tal soojem oleks.Ta naeratas ja ütles et seda poleks vaja olnud."Mees,sa külmud ja ütled et poleks vaja olnud?" küsisin naerdes.Selle peale hakkas ta isegi naerma.Minul oli suhteliselt soe,välja arvatud see et mu nägu külmus hullemat moodi.Tõmbasin omale kapuutsi pähe.Otsisin silmadega varjulisemat kohta.Leidsin ühe pingi puude varjus."Näed,liigume sinna." viitasin kehakeelega sinna poole.Tõusime pingilt ja liikusime sinna.Hoidsin tema käsi,samal ajal proovides oma nägu hoida külmumast.Jõudsime pingini,seal oli paljupalju tuulevaiksem.Telefon helises.Ma nüüd mõtlesin, kas võtta telefon vastu ja lasta Nicki kätel külmuda, või lasta telefonil heliseda,ja hoida Nicki käed soojas.Ma tegin võtsin kindad käest,surusin need Nickile,tegin jope luku lahti ja käskisin Nicki käed minu ümber panna.Ta punnis vastu,aga ma sundisin teda,kuni ta lihtsalt tegi seda.Õnneks sain ma kindad kätte,telefoni taskust ja viimasel hetkel vastu võtta. Ema helistas. "Keidy,kus te Nickiga sellise tormi ajal olete?" tõmbasin hinge,kuna Nicki käed olid tõsiselt külmad."Pargis."andsin lühivastuse.Tundsin kuidas Nicki käed soenesid."Täiesti hullud lapsed.Koju!" ütles ema käskivalt."Ei,mitte veel ema." vaidlesin vastu. "Miks?" küsis ema."Me tahaks kunagi nii ka olla,et keegi koguaeg iga nurga tagant ei kuulaks." vastasin emale."No,okei." ütles ema ja jätkas : "Aga olge vähemalt 00.00 kodus." jõudsin veel öelda : "Jaajaa,kahe tunni pärast." ning ema pani kõne kinni. Panin telefoni taskusse.Keerasin näo Nicki poole.Ta hakkas oma käsi ära võtma."Ära võta." ütlesin veel."Miks?" küsis ta imestunult."Mul on nii soojem ja ma võin kihla vedada et ka sinul." ütlesin naerdes."Õigus." ütles ta naeratades.Ma tõmbasin talle ta kapuutsi pähe.See oli nii suur.Tõmbasin endal enda oma ka.See oli samuti nii suur.Sellistel ilmadel peabki suur kapuuts olema.Järsku kuulsime kui mingi hullem kamp Jonas Brothersi fänne,kes olid vaidlemas kes on kõige nunnum kas Nick,Joe või Kevin ? Ja me Nickiga teadsime,kui nad teda märkavad peame me selles tormis elueest jooksma.Nick avastas,et meie kapuutsid on otseses mõttes hiiglaslikud,ta vaatas korra kauguses olevaid tüdrukuid ja siis mind ning ütles :"Jooks, või suudlus." ja nii kui ma oma näo tema poole pöörasin et aru pärida mis ta sellega mõtles,võttis ta juba minust tugevamalt kinni ja suudles.Ma olin alguses rabatud,kuid siis läksin asjaga kaasa,meie kapuutsid katsid perfektselt meie näod.Isegi ruumi oli üle.Tüdrukud vaatasid meid ja kommenteerisid: "Pff,armunud." ja läksid edasi.Selle peale ma naersin ja eemaldusin Nickist.Tema lihtsalt oli seal ja naeratas.Me olime juba seal suht tund aega istunud ja rääkinud.Mõtlesime siis liikuma hakata.Mul oli soojad lambavillased taskud.Võtsin oma kindad käest ja andsin need Nickile."Võta,ma panen käed taskusse,mul on soojad taskud." Nick küll puikles vastu,kuid lõpuks minu lõputul pinda käimisel ta allus."Sa oled tavaliselt ka selline?" küsis ta naerdes "Milline?" küsisin vastu nagu ei saaks aru millest ta räägib."Selline,kes määrib inimestele asju pähe kuni nad alluvad?" küsis ta oma salli sisse pomisedes."Suht jaa" pomisesin vastu."Pfff." tegi ainult Nick.Proovisin mingit uut teemat välja mõelda."Kauaks te nüüd jääte?" küsisin maha vaadates ja peaaegu vastu posti kõndides,Nick tõmbas mu viimasel hetkel eest ära."Ole ettevaatlikum,ja mingi kaheks kuuks või nii." ütles ta mulle.Tõstsin koheselt oma pea ja ütlesin: "Ohissand kui tore!" ja kallistasin teda."Sa ikka tead,et ma pean siiski ka koolis käima,eks?"ütlesin Nickile otsa vaadates.Sain noogutuse vastuseks."Ma hakkan sulle koolis peale tunde vastu tulema,nagu mingi isa." ütles ta naerdes. "Ei,hull oled?" küsisin valjult."Miks mitte?"küsis ta naerdes. "Ära narri,sa tead väga hästi miks sa seda teha ei tohi." sõnasin veel maha vaadates ja järgmine hetk lendas mulle lumepall vastu pead.Kuulsin veel naervat Nicki.Naeris mis ta naeris aga vastu sai.Sellest kujunes välja sõda, nii kauaks kuni ma täpselt vastu nägu sain.Nick jooksis minu juurde ja vabandas ning aitas lund näost ära mul saada.Ilma ta ka ei jäänud.Lumi oli piisavalt kõrge,et võtta talle märkamatult lund ja vastu virutada.Seal ta seisis; lumi näos,imestunud kohe naerma hakkav nägu peas.Koukis omalt lund näost ära.Mina naersin.Ta võttis lund ja hakkas minu poole jooksma.Ma hakkasin eest ära jooksma,aga ma olin jää peale sattunud ja kukkusin."Pane lumi maha,see on ebaaus." ütlesin enne kui ta minu juurde jõudis.Järjekordselt olin ma oma paremajala põlve vigastanud.Nick viskas lume maha ja ütles : "Ei mingeid trikke,muidu ma ei tule." ma vaatasin talle umbes sellise näoga et jaa ma tõesti tahaksin sind praegu visata.Proovisin püsti tõusta.Nick tuli ja tõstis mu pingile."Käia saad?"küsis ta siis."Ma arvan küll." vastasin talle. "Lähme koju." ütles ta mulle.Ma nõustusin selle mõttega.Nicki abil kuidagi vedasin koduni välja.Torm oli ikkaveel tugev aga tuul hakkas juba vaibuma.Astusime sisse.Meil oli koridoris pink.Istusin sinna.Nick kuidagi aitas mu kossid jalast ja riputas mu jope nagisse.Oma süles vedas ta mu ülesse.Saatsin ta korraks toast välja,et saaksin oma riided ära vahetada.Sellel ajal kui mina oma riideid vahetasin,käis Nick all ja tõi mulle külma,märja rätiku,mille ta mul ümber jala sidus.Kobisime magama.Hommikul ärgates oli jalg ikka veel nii valus nagu oleks just äsja kukkunud.Ma ei kavatsenudki voodist tõusta.Surusin omale padja näkku.Teised proovisid mind voodist välja meelitada.See ebaõnnestus.Lõpuks tuli ema ja ütles,et läheme arsti juurde ja laseme asja uurida.Nüüd ma lõpuks ronisin voodist välja,vahetasin riided ja ronisin kuidagi voodist välja.Kuna ema poleks mitte mingil juhul mind sülle jõudnud võtta,kutsuti Nick kaasa.Ta oli kohe nõus.Sõitsime haigla poole.Kuna mina hõivasin kogu tagaistme,siis ema ja Nick istusid ees.Jõudsime haigla ette.Mulle pole kunagi haiglad meeldinud.Nick tõstis mu sülle,küll mingi grimassiga,aga hakkama sai.Läksime uksest sisse.Sellise tormi tõttu oli isegi ime kui vähe inimesi seal oli,ainult kaks inimest,kes samuti ooteruumis ootasid.Lõpuks võeti meid vastu.Mind saadeti röntgenisse.Kõige nõmedam koht,ma ei oska kunagi nii kaua paigal olla.Oma telefoni ja asjad jätsin ema kätte.Lõpuks pärast kahetunnist ootamist,läks meil kõht tühjaks,ema tõi meile saiakesi,ning kohvi,Nickile tõi ta teed.Lõpuks kui olime 2 ja pool tundi oodanud. Tuli LÕPUKS OMETI vastus.Arst kutsus meid sisse ja ütles : ....

Märksõnad: torm  kerli  park  nick  keidy  joe  järjejutt