Living like in a dream #19

postitas: StarLover - 14.06.2009, 2009-06-14 00:01, loetud: 818x

Eelmises ^.^ :Koju jõudes,märkasime Kerliga võõraid autosid maja ees,mis ei kuulunud kindlalt meile. Kiirendasime sammu,sees lendasid liblikad.Astusime maja uksest sisse ma kisasin : "Me oleme tagasi!" Kuulsime jooksu,mis kostis elutoast tulevat.

Mida lähemale sammud jõudsid seda rohkem liblikad lendasid.Lõpuks jõudsid nad kohale.Neli imekjuuti poissi seisid meie ees : Nick,Joe,Kevin ja nende väikevend Frankie.Me vaatasime,silmad pärani imestusest ja siis kui me toibusime kisasime Kerliga.Neid oli nii tore jälle näha.Kisasime ja hüppasime neile sülle.See oli parim jõulukink mis olla sai.Me peaaegu nutsime õnnest.Polnud niinii ammu teineteist näinud.Naersime sellest õnne šokist.Lõpuks ronisime Kerliga poiste sülest maha ja hakkasime lund enda pealt ära pühkima,lund enam polnudki enam-vähem, kõik oli kuumade kallistustega ära sulanud.Võtsime joped ära ja jooksime viiekesi ülesse."Oumaigaaaddd!" kisasime Kerliga. "Ma nagu, olen nii õnnelik et te tagasi olete,lihtsalt nagu , ma tahaks kisada." ütlesin laialt naeratades."Pfff,me ootasime teid siin kolm tundi." ütles Joe. "Iga minutiga meie ärevus teid näha suurenes,iga ukse pauk mis oli ajas meid nii närviliseks.See 3 tundi tundus nagu terve igavik." ütles Nick. Nii tore oli tema häält jälle kuulda. Käed värisesid,jalad värisesid.Tegime ühe suure sooja grupi kalli.Me istusime voodil ja rääkisime mis kõik selle ajaga ära juhtus.Lihtsalt,me olime nagu seitsmendas taevas.Polnud pikka aega nii õnnelikud olnud.Kell oli juba 22.00 ja siis tuli mu ema ülesse : "Oleks aega magama minna." ütles ema."Aga emaa..." vingusin vastu. "Kohe." ütles ta ja pani ukse kinni. "No fain lähme siis." ütlesin allunult."Magame kõik viiekesi ühes voodis,jumala lahens oleks . " ütlesin naerdes. "Okei," olid kõik nõus. Meie Kerliga vahetasime riided,poisid samuti.Vanemad läksid kõrval majja.Mul oli suur ja lai voodi,mahtusime ilusti kõik teineteise kaissu ära.Mina olin täpselt keskel seetähendab et minul oli ka kõige soojem.Minu seljataha jäid Kerli ja Joe,minu ette jäid Nick ja Kevin.Ärkasime enam-vähem samal ajal ülesse.Mina ja Nick viimastena,kuna arvatavasti nägime meie kõige magusamat und.Nii lahe ja naljakas oli kõikide sassis soenguid näha.Me ei kavatsenudki veel voodist välja ronida.Torm oli ka vaibunud.Rääkisime jälle juttu.Lõpuks otsustasime voodist tõusta.Sirutasime ja hüppasime voodist välja.Riideid keegi ikkagi ei läinud vahetama,läksime alla korrusele telekat vahtima.Seal oli pisut jahe.Niisiis pugesime teineteise kaissu.Vanemad olid koos Frankiega kõrval majja läinud ja sinna jäänudki vist.Õues oli hullem lumi maas.Me mõtlesime õue lumesõda mängima minna.Mõeldud,tehtud.Jooksime õue ja hakkasime teineteist loopima.Näkku ei tohtinud.Kuigi sellest reeglist astuti mitu korda üle.Mina sain näkku,Kerli sai näkku,Kevin sai näkku,Nick sai näkku aga Joe ainult vastu pead,sest ta pööras koguaeg oma näo ära.Ninad olid punased,põsed olid punased.Aga külm ei olnud.Joe tegi ühe ülisuure lumepalli.Alguses ma arvasin et ta ehitab lumememme,aga hoopis tahtis ta sellega mind visata.Ta võttis suure raske lumepalli ja viskas selle mulle peale.Sellise raskuse all kukkusin ma maha."Kuradi Joe." hüüdsin ma suht kõvasti. Nick proovis mind püsti aidata,ta lükkas lume ära ja aitas mind püsti.Nägime,et vanemad tulid kõrval majast. "Me otsustasime metsa kuuske tooma minna,tulete kaasa?" küsis ema. Vaatasime teineteisele otsa ja noogutasime.Kolm autot oli.Mahtusime kõik ilusti ära.Meie võtsime viie peale auto.Nick oskas juhtida ja kuna Kevin oli ka täisealine,siis ka tohtis juhtida. Meie Nickiga olime ees,Kerli,Joe ja Kevin olid taga.Me sõitsime rivis.Minu vanemad ja Kerli vanemad sõitsid kõige ees. Poiste vanemad ja Frankie keskel,ja meie kõige tagumises autos.Sõitsime meie maamajja,seal oli ümberringi mets,kust tohtis puid võtta.Jätsime autod maamaja ette ja läksime siis kaheteistkümnekesi metsa.Nii lahe oli et meid niipalju oli.Leidsime perfektse puu.Isa oli ka redeli kaasa võtnud ja Kerli isa sae.Redelit vaja ei olnud,aga saagi küll.Loogish ju. Kõik platrasid koguaeg.Kerli ja minu isa hakkasid puud saagima,mina olin täpselt puu ees.Ma vajusin mõttesse.Puu oli väga suur järsku hüüdis Kerli isa : "Kukub!" kõik läksid eemale.Mina seda ei kuulnud ja seisin seal."Keidy!" kisasid kõik koos,siis ma ärkasin ja märkasin et puu on kohekohe mu peale kukkumas.Ma ehmatasin ja unustasin liikuda.Viimasel hetkel jooksis Nick ja tõmbas mu rajalt eest ära.Kukkusime veidi kaugemale lume peale.Vaatasin teda ehmatanud näoga ja ütlesin : "Ossa." selle peale hakkas Nick naerma."Ole ettevaatlikum." ütles ta mulle naerdes."Aitäh." ütlesin talle naeratades ja kuna ta nägu oli nii lähedal,kasutas ta hetke ja andis lühikese musi ja naeratas.Ta ronis mu otsast ära ja aitas mu püsti.Tegime end lumest puhtaks."Kangelane." ütles mu isa naerdes."Tänan." sõnas ta Nicki õlale patsutades.Nick naeratas seal.Isad sidusid puu kinni ja lohistasid metsast välja.Ma kõndisin ja elasin jälle oma mõtetes."Buu." tegi Nick seljatagant. Ehmatasin."Mis mõtled siin koguaeg?" küsis ta minult."Igast," ütlesin maha vaadates.Sall veidi kägistas mind."Mis see igast on?" küsis ta uuesti. Kehitasin õlgu."Hehe." tegi Nick ja märkas et maja ei olnud enam kaugel.Teised läksid tuppa,mina jäin õue.Nick käis üleval jõi oma tee ära ja ühines siis minuga õues.Ma tõmbasin katte kiigelt ära ja istusin sinna.Nick istus minu kõrvale,tõmbas mind kaissu ja küsis : "Mis lahti? Sa oled nii imelik täna." panin oma käed ümber tema ja ütlesin : "Ma ei tea," ja tegin jalgadega kiigele pisut hoogu."On sul külm?"küsis ta siis. "Ei," ütlesin naeratades ja pead raputades. "Midagi on ju,sa võid mulle vabalt rääkida." sõnas ta mulle."Ma ei tea,kuidagi imelik on olla." ütlesin ja jätkasin : "Kuidagi raske on ja ma ei tea miks,ja siis nagu,ma proovin sellele selgust leida." oli pisike paus. "Oehjah,maaõhk on sulle vist pähe hakanud." ütles Nick.Selle peale ma naersin."Sa kohe oskad ikka." ütlesin talle lähemale pugedes."Ma tean." ütles ta naerdes."Ma pole siin nii ammu käinud,viimati kui ma 13 olin." rääkisin Nickile."Siin on ilus." kommenteeris ta."On." ütlesin napisõnaliselt.Meid kutsuti : "Keidy,Nick,hakkame minema!" hakkasime end liigutama siis.Panime katte tagasi kiigele ja liikusime autode poole.Istusime autodesse.Kuusk läks meie vanemate auto katusele.Teised kõik naersid meil autos,mina vahtisin auto aknast välja.Isegi maantee augud ei äratanud mind mõtetest.Minuga prooviti kontakti saada,aga see ebaõnnestus.Jõudsime koju.Ma astusin aeglaselt autost välja,astusin maja uksest sisse,võtsin üleriided ära,läksin ülesse ja viskasin voodisse pikali.Järgmisena astus majja sisse Nick.Ta võttis üleriided seljast ja jooksis ülesse minu juurde."Mis viga?" küsis ta ja istus minu juurde voodile."Ma ei tea,mingi täiesti lamp tuju langus." ütlesin lakke vahtides."Tohib ühineda?" küsis ta minult. "Muidugi," ütlesin talle.Nick viskas minu juurde pikali,pani oma käed minu ümber ja puges päris kaissu kohe.Palav hakkas.Panin oma käed tema ümber ja ütlesin : "Palju parem." Nick naeratas ja vajutas ühe mõnusa suudluse,mis tegi tuju kohe palju paremaks.

Märksõnad: kerli  vanemad  kevin  nick  keidy  joe  frankie  järjejutt