Living like in a dream #5

postitas: StarLover - 13.06.2009, 2009-06-13 23:45, loetud: 595x

Eelmises osas : Nick märkas et ma olin jälle mõttesse vajunud. Ma ei märganudki,kui ta mulle lähenes.Pani käe ümber minu. Ma ehmatasin. Nick naeris.Saatsin padjaga näkku talle selle eest ja hakkasin ka naerma.Lõpuks kui me naermise lõpetasime. Nick vaatas mulle silma ja ütles siis ...

"U have special eyes." ma punastasin ning vaatasin maha ja naeratasin.
"Thank you,u have beautiful eyes too." ütlesin ma talle silma vaadates ja ikka veel punastades.Ta pani oma käe mulle põse peale. Põsk tulitas ja ta käsi samuti.Tuba kuumenes üles.Läksin akent lahti tegema, ma sain aru, et nüüd läheb minu ja Nicki vahel asi kaugemale.Ta oli mu ellu sattunud ja pea mul sassi ajanud. Olin segaduses. Ma ei teadnud mida teha. Hakkasin diivanilt tõusma Nick haaras mul käest kinni.
"Don't go." ütles ta mulle sügavalt silma vaadates.
"I...i...just wanted to open the window." kokutasin seal.
Ta ei öelnud midagi.Lihtsalt tõmbas mind lähemale.Mul oli juba nii palav et ma olin kokku kukkumise äärepeal.Nick tõmbas mind aina lähemale. Mul hakkas palavusest pea ringi käima.Nii kui ma Nicki juurde jõudsin,kukkusingi kokku.Ärkasin selle peale kui tundsin et keegi külma,märja rätikuga mu nägu jahutas.Nick põlvitas maas, minu pea tema põlvede peal ja seal me olime. Avasin oma silmad,vaatasin talle silma ja naeratasin.Sain vastuseks sama žesti.Ta tõstis mu diivani peale.Mul käis pea veel ringi.See tundus kõik nii kahtlane.Nüüd läks ta ja avas ise akna.Me ei öelnud ühtegi sõna.Meil polnud vajagi. Igatahes nüüd ma teadsin,et minu süda ei kuulu enam mulle.Ta istus minu juurde.Vaatas mulle jälle silma ja naeratas mulle pehmelt. Järsku sadasid sisse Joe ja Kevin.Suure kisaga, õhkkond jahtus maha lõpuks ometi.Joe "röövis" mu ja viis mu vannituppa. Pani ukse kinni ja ei teinud ust lahti. Hoidis ust kinni. Ma peksin ust ja taplesin kuidas jõudsin,lükkasin kuidas sain aga tema jõud käis minu omast üle.Lõpuks ma vajusin uksenajal istuli. Ma ei jõudnud enam tapelda. Nick ja Kevin lihtsalt seisid ja naersid.Ma jäin magama.Lõpuks kui nad ukse lahti tegid. Leidsid nad eest magava minu. Naersid veel hullemini.Lõpuks nad valasid mulle külma vett peale ma olin automaatselt ärkvel. Oii ma läksin marru. Ma võtsin ämbri.Lasin jääkülma vett täis ja nii kui ma Joe kätte sain,panin talle ämbri pähe. Ta värises külmast. Tõin talle rätiku,naersin ja tegin talle teed,kuna kohvi talle ei meeldi.Ta tänas ja kallistas,sain ka märjaks,ta tegi seda meelega. Naersime.Ma läksin ülesse riideid vahetama.Keegi helistas laua telefonile.Jooksin alla.Võtsin vastu. Helistajaks oli ema.
"Hei,Keidy, kõik korras?" küsis ema
"Jah,kõik on korras." ütlesin talle hingeldades.
"Miks sa hingeldad?" küsis ema
"Ma jooksin trepist alla ju." ütlesin talle
"Ahah, okei, kuule,rahast tuleb ikka välja ?" küsis siis ema
"Jah, isegi üle on võib olla." ütlesin naerdes.
"No okei.Ma pean nüüd minema,musid, tsau."ütles ema
"Sulle ka , tsau." jõudsin veel öelda ja ema lõpetas kõne.
Poisid vahetasid imelikke pilke,ja siis muutus see pilk juba kavalaks.Ma olin valmis kõigeks. Ma vaatasin neile ükshaaval otsa ja peaaegu naersin. Nad vaatasid mind kavala muigega.Ma tegin äkilise liigutuse ja jooksin koridori tõmbasin kossid ja rula kaasa ning jooksin välja. Nad jooksid mulle järgi.ma jooksin ja teepeal tõmbasin kossid jooksu pealt jalga, viskasin rula maha ja sõitsin ise kõhukramppides vaeveldes.Ka nemad ei jäänud maha. Teadagi et rattad on rulast kiiremad.Nad võtsid oma rattad ja sõitsid järgi mulle.Nad olid mul peaaegu kannul, ja olid valmis minust kinni haarama kui ma järsku peatusin ja kükitasin,nad kihutasid mööda minust, mina pöörasin otsa ringi ja sõitsin teist pidi,nad sõitsid mingi meeter edasi,keerasid ümber ja kihutasid mulle jälle järgi. Kui ma oma tänavasse pöörasin,hüppasin põõsasse.Nad kihutasid mööda.Hüppasin põõsast välja ja sõitsin rulaga teisele poole . Nick vaatas taha ja nägi mind. Ta andis ka oma vendadele märku. Ja juba jälle nad kihutasid järgi. Nad kaotasid mind.Ma eksisin isegi ära. Ma olin nii ähmi täis . Õnneks oli mul telefon olemas. Ma helistasin lõpuks ikkagi Nickile et nad mulle järgi tuleks ja mind koju juhataks.Nad leidsid mu ülesse. Ma istusin äärekivi peal.Nad ehmatasid mind seljatagant.Ma võpatasin nii et vähe ei olnud.Me sõitsime koju vaikuses.Mul oli tuju langus ja ma ei saanud aru miks.Mul oli tunne et ma olin kõigisse kolmesse ära armunud.Nad märkasid et ma sõitsin pea maas. Ma oleks peaaegu auto alla jäänud aga Kevin ja Joe tõmbasid mu teepealt ära ja palusid et ma ettevaatlikum oleks.Jõudsime koju nad kobisid minu juurde. Ma istusin raske ohkega maha.Nad vaatasid mind ja pärisid mis mul viga on põhjendasin seda väsimusega.Tuli õhtu. Nad läksid koju.Ma läksin üles, käisin pesemas vahetasin riideid ja läksin magama.Hommikul ärkasin üle telefoni helisemise peale.Helistajaks oli isa, kes samamoodi nagu ema, päris aru kodu ja minu oleku kohta.Läksin alla sööma. Vaatasin telekat ja ootasin Nicki,sest ma teadsin et ta ei jäta tulemata.Ta tuli alles lõunal kell 2. Ta astus sisse.Võttis mu käed ja asetas need ümber tema enda,liblikad lendasid.Ma tundsin põlemistunnet jälle.
"Don't pass out today." ütles ta tasaselt kuid kindlalt
"I'll try..." vastasin talle. Seekord tõmbas ta mind veel aeglasemalt endale lähemale.Lõpuks leidsin end tema kaisust, soe oli. Lõpuks ta tegi midagi,millest ma olin terve igavik unistanud. Nimelt nüüd ta lõpuks...

Märksõnad: järjejutt