Summer love #1

postitas: StarLover - 12.06.2009, 2009-06-12 13:39, loetud: 719x

,, Ma ei tea,kuidas seda sulle öelda. Ma armastan sind väga,aga ma ei ole kindel,et me kokku saame jääda. Me näeksime üksteist väga harva, väga väga. Kas kaugsuhtel oleks mõtet? Ma arvan,et ei oleks. Pealegi nagu sa tead,olen ma väga armukade ja ma põeks koguaeg,et kellega sa oled või mida teed. Sa tähendad mulle palju,aga praegu on aeg sellele lõpp teha. ’’ ladusin oma mõtted laiali ja ootasin tema reaktsiooni. Ta vaatas mind ehmunult. Mu süda tagus nii tugevalt nagu tahaks rinnust välja hüpata. Ta vaatas mind endiselt,kuid peagi see lõppes. Ta pööras sõnagi ütlemata ringi ja sammus minema. Ma tundsin nagu mingi suur osa minust oleks läinud kaduma. Pisarad valgusid mu silmadesse,kuid ma hoidsin end tagasi. Ma oleks tahtnud talle järele joosta,kuid ei,ma ei saanud,sest mina jätsin ju tema maha.

See kõik oli mulle raske.. raskem kui sa arvata oskad.

Peale 15 minutilist kõndimist seisin oma maja ees. Nägin,kuidas mu vend ja ema asju autosse tassisid. Isa istus aknalaual ja vaatas kurva pilguga ümberringi toimuvat. Ohkasin ja seadsin sammud toa poole. Võtsin oma kohvrid ja tirisin need endaga trepist alla. Vend aitas mul need autosse saada. Läksin veelkord tuppa,et isaga hüvasti jätta.

Ta silmad olid märjad ja ta palus,et me ei lahkuks,kuid see ei olnud enam meie otsustada. Hakkasin ka ise nutma. Embasin isa tugevalt ja lubasin helistada,kui kohale jõuame.

,, Kelli ja Kevin! Kaua te nüüd venitate seal? ’’ hüüdis ema meid. Pühkisin oma pisarad ja lahkusin sellest majast.

Istusin autosse,avasin akna ja lehvitasin isale. Vaatasin viimast korda seda maja ja nutt tikkus uuesti peale. Kevin hoidis mul ümbert kinni ja lohutas mind.

*

Peale kahe tunnilist sõitu peatusime kauni valge maja ees. Kõik tundus nagu filmis,kogu ümbruskond nägi välja nagu ,,Meeleheitel koduperenaistes’’ . Muru oli rohelisem kui tavaliselt,päike paistis särvamalt kui tavaliselt, inimesed tundusid rõõmsamad kui tavaliselt. Ma tundsin isegi veidike põnevust. Läksime Keviniga autost välja. Seisime maja ees ja uurisime seda igat pidi. See nägi välja nii ideaalne.

Peagi ehmusin,kui nägin välisust avanemas. Maja ette astusid kaks noorukit,poiss ja tüdruk.

,,Ema! Mis see tähendab? ’’ küsisin emalt. Ta lehvitas neile,noored tallegi. Ema sammus maja poole ja viipas meile käega,et kaasa tuleksime. Peagi seisimegi nende võõraste ees. Poiss jälgis mind terve aja, jõllitas lausa.

,,Saage palun tuttavaks, minu lapsed Kevin ja Kelli..’’ tutvustas ema ja näitas näpuga meie suunas. ,, .. ja need on Oliver ja Laura. ’’

Too Oliver ei lõpetanud minu jälgimist. Peagi viskas mul üle ja ma purskasin kõik välja : ,, Mida sa passid??? ’’

Ema vaatas mulle suurte silmadega otsa, ta oleks ilmselt tahtnud mind kuidagi karistada selle eest. Minu üllatuseks Oliver muigas.

Märksõnad: järjejutt