Kurb, aga tõsi. 5

postitas: 2llu - 07.04.2009, 2009-04-07 16:16, loetud: 709x

Eelmises osas: Järsku pani keegi mulle käe suu peale....

Ma ehmatasin ja hakkasin rabelema, aga õnneks oli see vaid nali. Hannes ehmatas mind. Hull oled, tahad, et ma krambid saaks: olin ma ehmunud, kuid samas oli see põnev. Haha, ära põe nüüd: naeratas Hannes mulle ja võttis mind oma embusesse. Me istusime seal pingil umbes kümme minutit, ilma, et oleksime kordagi rääkinud. Lõpuks alustas Hannes juttu: Miks sa nii vaikne nüüd oled?. Mu õde läks igaveseks: pidin ma pisar silmas vastama. Oh jummel küll: sosistas Hannes ja pööritas pead. Ta arvas, et ma ei kuulnud seda "oh jummelit", aga vot kuulsin küll ja see solvas mind. Kuule: ütles Hannes. Noh?: küsisin ülbelt. Lähme minujuurde, seal on soojem ja parem. Nojah siis: polnud mul muud öelda. Me tõusime püsti ja kõndisime käest kinni tema poole.

Õnneks ei olnud Hannesel kedagi kodus ja me saime omaette olla. Me istusime diivanile ja vaatasime telekat. See kõik oli lahe, kuni Hannes võttis sahtlist mingi kotikese, kus oli roheline puru. Mis see on?: küsisin ma imestunult. Kanep loomulikult, pole enne saanud siis v?: vastas Hannes naerdes, mina aga pööritasin sellepeale pead ja lausin: Miks sa seda teed, see on ju kahjulik. Mulle ei meeldi see!. Jajah, ei huvita: vastas Hannes vägagi ülbel toonil. Mida sa ütlesid praegu?: küsisin ma väga imestunult, nii, et isegi suu jäi lahti. Sa ei tule mulle ütlema, mida ma võin ja mida ma ei või!: karjus Hannes mulle näkku ja LÕI MIND VASTU VÄGU. Mul voolasid pisarad mööda põske alla, ma vaatsin talle oma vesiste silmadega otsa, ma kartsin nagu hiireke kassi. Anna andeks, palun Merily, ma ei tahtnud: lausus Hannes ja kallistas mind. Ma olin nagu pulk, ikka kartes seda "Kassi". Ma ei jätnud nutmist ja laususin läbi pisarate: Mul on aeg koju minna. Jah, muidugi, homme helistame siis: vastas Hannes ja saatis mu ukseni. Ma panin ennast riidesse ja läksin välja. TA LÕI MIND, TA LÕI MIND, TA LÕI MIND, TA LÕI MIND. Ma ei suuda seda uskuda. Ta on vägivaldne, eieieieieieiiii see oli kogematta. Ma nutsin terve tee koju minnes. Ma seisin oma kodu ees, aga sellel hetkel tuli mul meelde, et see oli minu vana kodu ja mul oli veel pikk maa isa juurde. Ma jooksin läbi vihma, sest vihma lausa kallas. Lõpuks jõudsin korterisse, avasin ukse ja hiilisin tasakesi oma tuppa. Kell oli üks öösel. Ma jõusin veel pesemas käia ja seejärel jäin ma magama.

Hommik: sosistas Hanna mulle ja naeratas. Ma tõusin istukile ja vastasin samaga. Issand, mis sul siin on: imestas Hanna, mu nägu vaadates. Appi, olin selle täiesti unustanud. Ei midagi: vastasin ma ja keerasin magama tagasi. Oot, oot, näita nüüd, kas keegi tegi sulle haiget?: küsis Hanna jälle. Ei, ma ütlesin juba, et ei midagi: sain ma vihaseks. Ta ohkas sellepeale ja läks teise tuppa. Ma saan aru, et ta tahab mulle head, aga mina ei pea nüüd mingile mutile oma muredest rääkima. Ma tõusin üsnapea ja läksin sööma, muidugi varjasin jumestuskreemiga selle suure sinika, mis mu näo peal asetses. Söögilauas luges isa moraali, et miks ma eile nii hilja koju tulin jne. Ma ei viitsinud eriti seda kuulata ja lubasin, et seda ei kordu. Ma panin endale tavalised riided selga ja läksin õue. Ma nägin eemal oma klassiõdesi ja läksin nendega kampa. Tsauu tüdrukud: laususin ma nende juurde jõudes. Opa, tsau, mida sa siinkandis teed?: küsisid nad imestunult. Ma elan nüüd siin, sest....ah pikk jutt: laususin ma ja vaatasin maha. No jah ega midagi siis, mis teeme edasi?: küsis Brita ( ta on lühikeste blondide juustega, keskmist kasvu, kena tüdruk) Ma ei tea: vastasin ma. Peale seda helises Brita telefon, kui ta ekraani vaatas, läks ta nägu naerule ja ta läks eemale rääkima. Ma kuulsin kuidas Daysi ja Elis hakkasid omavahel midagi rääkima. ( Daysi, kena pikka kasvu ja mustade pikkade juustega, emolik) ( Elis, lühikest kasvu, Pikad blondid juuksed, tavaline tüdruk) Millest te räägite?: segasin ma vahele. Brita poisist: vastasid nad. Wäö, kes see siis on?: olin ma julgelt uudisimulik. Mingi Hannes, kes elab siit 6 km kaugusel: ütles Daysi. Ma olin shokis, sest minu Hannes elas ka u. nii kaugel siit. Okei, mis ta perekonnanimi on? Äkki ma tean teda!: küsisin ma veel. Mingine Kolva vms, tead sellist?: küsis Daysi vastu. MIDA, mõtlesin ma endamisi, see onju minu HANNES. Okei, üritasin rahulikuks jääda ja ülesin: Ei, sellise perekonnanimega ma ei tea. Ma tžillisin nendega umbes 15 minutit veel ja siis ma lahkusin.

Ma olin teel Hannese poole, otsejoones kihutasin ma sinna, et ta maha jätta. Vastikult li*s mees selline. Ma jõudsingi lõpuks Hannese maja ette. Ma lasin kella ja kuulsin sammude lähenemist.

See kes ukse avas oli hoopis..............

Seda saate teada järgmises osas, kes tegelikult selle ukse avas!
Loodan, et meeldis ja ma tean, et ei ole u. aasta aega uut teinud, aga pole hullu
Kommetaare ootan ikka

Märksõnad: Järjejutt