"Kirjaklambritest vöö"

postitas: minuarmasBill - 15.02.2009, 2009-02-15 19:35, loetud: 990x

Katkend Mare Sabolotny raamatust “Kirjaklambritest vöö”.

Mõne aja pärast tuiasid nad taas rahvasekka, sõid jaanipäevatoite ja jäid tule äärde istuma. Kati vaimustus leegist, ta leidis selles midagi tuttavat ja tundis end sellega lähedasena. Tema käis jaanitulel tavaliselt ema sugulaste juures maal, kus tehti tuld, vaadati lapsed üle ja söödi śaślõkki. Mariannel oli alati lõbus, seepärast kehtestaski ta reegli, et pühade ajal peab pere koos olema, kuid John, Kati ja Kersti tema entusiasmi ei jaganud.
Tuli on ilus oma oranźide harudega. Pealtnäha habras, kuid kes ta kätte langeb, selle ta hävitab, aeglaselt ja piinarikkalt. Tuli annab mõnusat soojust ja valgust. Ta on hea seltsiline, kuigi ei räägi sõnakestki, ei ole vajagi. Leek on metsik ja vaba, kuid ometigi tugevalt ja kindlalt seotud. Leek ihkab vabadust ja pingutab iga sekund selle nimel. Rebib end oma oranśide kätega lahti, kuid ei leia midagi millest kinni haarata. Põgenemine ei ole kerge. Kui keegi ulataks ainult midagi, millest kinni haarata. Aga siis oleks ta omakorda selle eseme külge aheldatud. Ta ihkab vabadust nii väga, et üritab hävitada selle, mis tast kinni hoiab. Kuid kui see õnnestub, sureb ta ka ise. Tuli ei saa kunagi olla vaba ja iseseisev. Kuna tuli ei saa üksi eksisteerida, hävitab ta oma teel kõik, puhtast kibestumusest.

Kati oli nagu leek. Ta ihkas midagi väga tugevalt, kuid selle otsingul tegi haiget nii teistele kui ka iseendale. Ta arvas, et on lõpuks aru saanud, mida ihkab – armastust.Vähemalt ei vaevelnud ta enam teadmatuses.



Lasta end vabaks,
Kõigest.
Lennata nagu lind,
Vabana.
Mitte ühtegi muret,
Vabadus.

See on Surm.


Meil kõigil on oma unistused,
Samuti Katil.

Märksõnad: surm  leek  armastus  Kati  elu