Pärnust Tartusse , !

postitas: -potsa- - 01.01.2009, 2009-01-01 20:20, loetud: 795x

Keiu ja Kätlin, kuigi välimuselt erinavad, siiski parimad sõbrannad.

Keiu, 15, tumepruunide silmadega, tumedate juustega imeilus tüdruk.

Kätlin, samuti 15, heledate juuste, roheliste silmadega.

Nad olid tõesti parimad sõbrannad, usaldasid teineteisele kõike.



Viimasel ajal oli Keiu muutunud järjest vaiksemaks. Kätlin teadis ka selle põhjust- nimelt Keiu vanemad olid pikemat aega tülis ja plaanisid lahkuminekut.

Kui aus olla, oli sama olukord ka aastaid tagasi. Vanemad ei pööranud talle tähelepanu ja Keiu otsustas põgeneda. Vanemad leidsid ta ruttu ning veetsid koos terve nädalavahetuse. Nüüd polnud nad pikka aega käinud kuskil kolmekesi. Lisaks sellele nad valmistusid lahku minema...





"Kätlin... Sa oled mu parim sõbranna... Ma pean sulle midagi rääkima. Luba, et sa ei ürita mind takistada kuidagi ja oled mulle toeks." Ütles Keiu, sõbrannale tungivalt otsa vaadates.

"Muidugi, Keiu..."

"Ma ei kannata seda enam. Ma kavatsen mingiks ajaks kaduda siit. Mitte igaveseks, lihtsalt üritan vanematele selgeks teha, et ma pole nukk, kelle tunnetega võiks sedasi mängida..."

"Ma tulen kaasa." Oli Kätlin kohe nõus.

"Ei, Kätlin, ma pean üksi minema."

"Ma tulen kaasa, isegi kui ma peaksin salaja su järel hiilima. "

"Okei siis..." andis Keiu järele.

"Kuna me teele asume.?"päris Kätlin.


"Ma arvan, et homme hommikul. Ma ütlen vanematele, kui neid üldse kotib, et ma lähen sinu juurde ööseks. Nad ei hakka mind niipea taga otsima. "

"Teeme nii siis. "Nõustus Kätlin.



Keiu läks koju, et asjad kokku panna. Ta võttis oma rahakoti, kus oli üle tuhande, mille ta oli teeninud suvel tööd tehes. Pani kokku mõned riided, võttis telefoni, mp3. Söögi otsustas ta kokku panna hommikul.

Nüüd suundus ta isa kabineti poole, et öelda, kuhu ta minna kavatseb.

Keiu jäi kabineti ukse taga seisma ja kuulatas arvutiklahvide klõbinat. Keiu tõstis käe, et koputada. Ta teadis, et isale ei meeldi kui teda töö juures segada, kuid trotsist lõi ta jalaga ukse lahti.

Tundus nagu isa ei märganudki teda.

Keiu ei teinud sellest välja, vaid istus laua peale. Kordagi pilku tõstmata küsis isa: "Mida sa seekord siis tahad? Raha peaks sul minu teada olema..."

Keiu neelas alla solvumispisara ja üritas näida võimalikult ükskõikne.

"Kui mu kallist isa peaks huvitama, siis lähen ma homme Kätlini juurde. "

"Mine, "vastas isa ikka veel tütrele otsa vaatamata.

Keiu hüppas laua pealt alla, pani käed puusa ja peaaegu karjus isale näkku:

"Asiiis! Küll on tore teada, et minust hoolitakse nii väga, et isegi ei küsita kuna ma kavatsen koju tulla! Aa, ja sind oli ka tore näha, papa!"

Juuste lehvides keeras ta ringi ning tõmbas enda järel ukse kena pauguga kinni.

Mees jälgis kinnivajunud ust. Hetkeks isegi oli valmis ta tõusma, et tütrele järele minna, kuid loobus sellest. Mismõttega? Ma tean, et ta ei taha mind näha.

Oleks ta vaid teadnud, et teisel pool ust istus kurvalt Keiu, kes ootas tuttavat jalgade matsumist. Ootas, et keegi võtaks tal ümbert kinni ja lohutaks teda. Ootas, et ta vanemad näeksid teda...

Ta istus tuimalt seal umbes 10 minutit. Viimaks ajas ta ohkega end püsti ja suundus oma tuppa.

Oma toas olles, pani ta muusika mängima, avas sahtli võttes sealt pliiatsi ja paberi. Ta näris natuke pliiatsit ja kirjutas siis paberile mõned read.

Keiu voltis paberi kokku ja pistis taskusse.

Tüdruk kõndis ringi talle nii tuttavaks saanud toas. Seisma jäi ta oma laua kõrval. Seal oli kolm pilti. Üks pilt oli nende perepilt. See oli tehtud kaks aastat tagasi kevadel. Keiu võttis pildi kätte, silmitses seda natuke ja pani oma kotti. Laua peale jäi veel kaks pilti, üks pilt koos Kätliniga, see leidis samuti koha kotis. Teine pilt oli aga Kristjaniga... Kes on Kristjan? Keiu ekspoiss. Nad läksid lahku, sest kaugsuhe ei jäänud püsima. Kuigi Keiu tegi ise lõpu, igatses ta sisimas ikka neid vanu häid aegu. Ka see pilt lendas kotti.





Hommik. Keiu avas aeglaselt silmad. Pooleldi ringutades hüppas ta voodist ja pani end riidesse. Vaikselt hiilis neiu vanemate magamistuppa. Mõlemad olid juba lahkunud, tööle. Keiu asetas kirja, mille ta eile valmis kirjutas, teki alla. Selle peaksid nad õhtul leidma. Keiu tegi kaasa võileibu ja võttis paar pudelit vett. Seejärel helistas tüdruk Kätlinile, et kokku saada.

Peagi oli Keiu Kätlini ukse taga. Kätlinil oli samuti kott seljas ning minekuvalmis.

"Võtaks suuna Tartu poole? Mu tädi elab seal, ta oleks kindlasti nõus, et me paar päeva seal oleksime. Mis arvad?"

"Okei. "oli Keiu nõus.

(Mainiks veel, et tüdrukud elasid Pärnus)

Nad kõndisid, kuni jõudsid linnapiiridest välja. Seejärel hakkasid nad hääletama. Ei pidanudki kaua ootama, varsti peatus uhke Honda. Aken keriti alla. Autos oli kaks noormeest, nii 18 vast. Kõrvalistuv poiss oli ilmselgelt alkoholi tarbinud. Juhikohal istuv noormees hõikas tüdrukutele:

"Hei, neiud! Kuhu oleks soov saada?"

"Mm, Tartusse."

"Te saaksite meiega edasi, me lähme Vijandisse. Hüpake peale!"

Natuke kahtlevalt astusid tüdrukud autosse.

Natuke sõidu pärast küsis juht nagu muuseas:

"Tüdrukud, te vene keelt oskate?"

"Mkmm," vastas Kätlin.

Tegelikult ta teadis, et Keiu oskab väga hästi vene keelt. Ta käis isegi seda eraldi õppimas.

Poiss muigas vähe ja rääkis midagi vene keeles.

Keiu sai selle vägagi hästi aru!

Juht ütles, et ta võtab selle roosa pluusiga.

Keiu vaatas hirmunult Kätlini poole, tal oli roosa pluus! Kuid, kuidas teha Kätlinile selgeks, mis poistel plaanis..







Jätkan?

Kommentaarid (3)

hellokitty652 (01.01.2009 21:33) lahe jutt millal järg tuleb MyButterfly (15.05.2009 21:05) Väga hea, teata palun, kui järgmine. Nii hea on lugeda head juttu ilma kirjavigadeta. Super! Nuffie (22.05.2009 22:47) hea jutt. jätka!!