Kurb, aga tõsi . 4

postitas: 2llu - 13.06.2008, 2008-06-13 17:48, loetud: 833x

Eelmises osas : Kuni keegi koputas meie uksele, Merit jooksis avama ja kiljatas.................

Kiljatusele järgnes püssipauk. Mida Meriiit: karjusin ma üle maja ja jooksin Meriti juurde, ta oli verine ja see veri tuli otse kõhust, eii keegi lasi teda. Merit palun ära mine, Merit ma kutsun kiirbi: rääkisin ma temaga ise valades pisaraid nagu hull, ma jooksin ruttu helistama....

Me olime juba haiglas sees. Mina, minu isa, Kerli ja Meriti isa. Me ainult ootasime ja ootasime, ma pidin krambid saama, see ei saanud ju tõsi olla mis on. Järgmiselt tuli aeglaselt ja sellise kahtlase pilguga meie poole üks arst. Ma ei tahtnud, et ta tuleks, sest kardsin niiväga. Tere, mul on teile üks hea ja üks halb uudis, Merit on elus, aga väga väga ohtlikus olukorras, kui peaks midagi juhtuma võib ta surra, kuuli eemaldasime me ruttu, kuid see oli läbinud ohtlikke piirkondi, me ei tea veel üldse, kas Merit elab selle üle või ei: rääkis arst vägagi liigutavalt, ma puhkesin nutma ( kuigi ma juba nutsin koguaeg ) ja jooksin siis vetsu. Ma vaatasin peeglisse ja vaatasin ennast, ma mõtlesin, et miks just minuga nii peab juhtuma. Kuigi see oli naistevets ja kedagi ei olnud seal ( õnneks ) siis tuli ka isa mulle järele. Kullake, kõik saab korda: ütles isa rahustavalt. Ei saa, ma tean ju, minu elus juhtub selliseid asju, kõigepealt parim sõbranna, siis Pirts, siis ema, kuigi temast on mul pohhui ja nüüd veel õde ka: ütlesin ma nuttes. Merily, elu on vahel Kurb aga tõsi: ütles isa. Me läksime vetsust välja ja istusime pingile, haiglas on nii jube olla. Ma läksin veepaagi juurde ja hakkasin vett endale kallama, kuid järsku pani keegi mulle käe õlale, see oli...Hannes. Issand, mis sa siin teed: küsisin ma imestunult. Oota, tule lähme invaliidi vetsu, seal ei näe meid keegi: ütles hannes mul käest kinni võttes ja sinna tirides. Noh mis on: küsisin ma ülbemalt. Merlily sa meeldid mulle ja ma tahan sinuga käime hakata: ütles Hannes mulle ja tegi mulle musi. Okei, hakkame, aga nüüd lase siit jalga ja ruttu, kohtume millalgi: ütlesin talle ja andsin talle musi vastu ja peale seda ta jooksiski ära. Ma läksin ja võtsin endale vett ja läksin teiste juurde tagasi.

Oli hommik, me olime sinna magama jäänud ( kõik ) ja meie juurde tuli see sama arst. Tere: ütles ta ja raputas Meriti isa. Tere tere: ütles ta vastu. Nii nüüd on asjalood nii, et Merlilyl on natuke parem ja te võite teda kahekaupa külastada: ütles arst ja läks ära. Okei lähme meie kahekesi: ütlesin ma Meriti isale. Ok: ütles ta vastu. Kui me palatis sees olime, käsid mul külmajudinad üle keha. Ma tundsin kudas kõik nagu vajuks kokku, me rääksime oma jutud ära ja ma läksin palatist välja. Meriti isa jäi sinna. Ma läskin teiste juurde tagasi. Isa lähme ema koju, võtame minu ja Kerli asjad ning, siis lähme paneme need sinujuurde ja ma sätin ennast korda ja siis tuleme tagasi: ütlesin ma isale ja me läksimegi. Olime ema kodu ja ma võtsin kõik kohvrid, tarisin need autosse ja läksin veel viimast korda sinna koju ja vaatasin Meriti asju. Mul tuli nutt peale. Ma keerasin ukse lukku ja panin võtme mati alla, et Meriti isa saaks Meriti asjad ära võtta, siis jooksin autosse. Nii võime minna: ütlsin ma isale ja ta hakkas sõitma.

Me jõudime isa koju ja tarisime kohvrid korterisse. Issand, küll oli ikka suur ja moekas korter. Ma leidsin kohe oma toa ülesse ja viisin kohvrid sinna. Aga isa, kus Kerli tuba on: küsisin ma ülbelt. Kullake ta tuleb sinutuppa, vaata seal on üks lisavoodi: ütles isa. Aah ma vihastasin ja võtsin Kerli asjad ning tarisin need oma tuppa, kerli kõndis ka sinna. Peale seda tuli ennast tutvustama, isa sõbratar, kellel oli väike kõhuke. Ta on selline Keskimist kasvu, poisipeaga ja pruunis juuksed. Ta ei ole eriti peenike, vaid selline normaalne, kuid ka mitte paks. Tsau, ma olen Hanna: naeratas Hanna mulle. Tsau, see on minu..: hakkasin ma vastama, kuid ta segas vahele. Ma tean juba isa, rääkis mulle su õest Kerlist, ma võin teda enda lapsena tunnistada: ütles Hanna ja läks telekat vaatama. Väkemalt miski, mis tegi mu tuju heaks, mu isal on normaalne sõbratar. Kuid siis meenus mulle Merit, ma käsin ruttu pesemas ja tegin soengu, siis panin ennast riidesse. Me hakaksime isaga sõitma, Kerli jäi Hanna hoole alla. Noh kas sobib sellin ema: küsis isa lõbusalt. Mm, isa mul ei ole nalja tuju, ta on mu kasuema: ütlesin ma ülbelt. Peale seda olimegi juba haigla parklas ja läksime õe palati poole. Jõudsime sinna ette ja nägime aknast palatisse vaadates, kudas Meriti isa oli närviline ja mingi arst rahustas teda. Ma läksin vaikselt sisse. Tere, mis juhtus: küsisin ma hirmunult, kartes kõige hullemat. Ee, Merily tule istu siia: ütles Meriti isa. Ma vaatasin korra õe poole ja ta ei hinganud, vähemalt minumeelest. Ma sattusin vägagi paanikasse ja istusin siis, endal süda peksis rinnus nii, et hüppaks kohe välja. Merti isa kükitas mu ette. Merily su õde ei ole enam meiehulgas: lausus Meriti isa aeglaselt, endal pisar silmas. Ma vaatasin õe poole siis tagasi siis jälle õe poole siis jälle tagasi Meriti isa poole. Mul hakkasid pisarad voolama ja ma jooksin oma õe juurde, tegin talle otsaette musi ja jooksin palatist välja, otse autosse. Tundus, et isa oli juba seal. Vii mind Parki: ütlesin ma isale nuttes. Ei, seal ei ole sul midagi, teha ja pealegi miks sa nutad: küsis isa. Vii mind parki ja kõik, muidu ma teen sõidu pealt ukse lahti: karjusin ma üle auto. Okei siis, aga mis juhtus: küsis isa juba arusaadavalt. Isa Meritit ei ole enam: ütlesin ma ja isa peatas auto, sest olime pargi kõrval. Ma jooksin autost ära, midagi lausumatta ja läksin pargipingile. Ma helistasin Hannesele. Tsau, Hannes tule parki, tead küll kuhu tulla: ütlesin ma ruttu ja lõpetasin kõne, ise jäädes teda ootama.

Järsku pani keegi mulle käe suupeale...........

Järgmises osas saate teada mis, või kes see oli!
Loodan, et ei olnud igav ja Hea kui meeldis !
Vabandan kirjavigade pärast, kui neid on.

Märksõnad: järjejutt